01.03.2025

 Kiigun võrkkiiklges. Kleepuvalt palavas öös. Ma ei tea, mis see temperatuur praegu on, aga kell 5 õhtul oli temperatuur veel 35 kraadi. Keskpäeval palja nahaga tumedal asfaltkattega tänaval päikese käes seismise valu on võrreldav tatoveerimise valuga. Tunned kuidas kiired läbistavad nahka nagu väikesed nõelad. Positiivne on see, et mu küüned ei ole endiselt antibiootikumikuuri vōimaliku kōrvalmõjuna ära kukkunud. 4 kuud antibiootikume, aga akne on endiselt alles. Annan alla.

See on üks hea võrkkiik siin. Olen veetnud juba märkimisväärselt palju tunde puudelatvu ja taevast vahtides. Püüdnud panna paika kilde enda sees. Võidelnud mälestustega, mis löövad ühel või teisel põhjusel hinge kinni. Proovinud leida rahu ja  suunda tulevikuks. 

Täna on terve päeva on mind kummitanud mälestus ema roosast kleidist, mille ta tellis kusagilt kataloogist. Ta kandis seda korra. Mäletan selgelt, kuidas ta kõnnib see uus ilus roosa kleit seljas auto poole. Ja kuidas ta hiljem selle emailpotis roheliseks värvis. 

Ükski lahutus ei ole ilus ja lihtne. Sellised otsused ei tehta niisama. Me olime Martiniga koos 18 aastat. See on pikk aeg. Ükski lahutus ei ole kaotuseta ja valuta. Ma ei tea, paljud inimesed on lahutama kõndinud käest kinni, hoidnud üksteise käest kinni kogu lahutuse allkirjastamise aja ning peale lahutust seisnud pikalt trepil ja üksteist kallistanud ja lohutanud. Ma abiellusin hea mehega, ma olin abielus hea mehega ning ma lahutasin heast mehest. Ja kõigist inimestest oleks Martinil olnud ainsana õigus mind hukka mõista meie lahutuse pärast, aga ta ei teinud seda kordagi. Mitte hukka mõista ka siis, kui sa ei mõista, mitte kaotada enesevalitsust ja lugupidamist teise suhtes. Soovida teisele head ka läbi valu. Me olime tublid. Ma kannan uhkusega meie nime edasi. Aga nüüd on aeg olla iseenda naine. Nüüd vastutan ma vaid enda eest.  Ja ma hakkan kasutama end häält rohkem kui varem. Ma hakkan enda eest seisma rohkem kui varem. Vanemaks saamine pidi nurgad ümaramaks lihvima. Mu nurgad on teravamad kui kunagi varem. Ja ma kannan nii roosat kleiti kui tahan.