Pakin siin juba vaikselt asju kokku ja sätin laborit ümber kolima. Eks järgmine nädal saab parajalt sebimist olema ja ikka pole kindel, kas saan enda proovid kaasa võtta. Olen liiga palju tööd teinud selleks, et need nüüd siia rottidele, sipelgatele ja hallitusele jätta, aga eks ole näha. Veits keeruline on nendega.
Pean tunnustama, et veidi kurb on siit lahkuda. Jääh igatsema mägesid ja eukalüptilõhna ja avikaadosid. Aa pole hullu, Vollu ootab. Me veel vaatame, kumb kumma sisse augu saab enne nühitud.
Kibalest lahkun reedel, laupäeva öösel hakkan tagasi lendama ja pühapäeva pärastlõunal peaksin Tallinnas olema. Suurt vastuvõtukomiteed pole vaja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Imeline kodune freijoada ja lendavad seanaha krõpsud. Vanaema salakaval roheline jook. Küpsiset... -
Jõudsin käia Jeesusel külas. Jeesus on hämmastavalt populaarne sell ning inimesed seisid tunde järjekorras, et saaks talle alt ülesse vaada... -
Kummaline, kuidas me kujuneme elu jooksul. Ma olen alati olnud motiveeritud, aga kõige motiveerimavateks on olnud negatiivsed kogemused. Hir...
No comments:
Post a Comment