hei

Ostsin täna endale internetipulga. Nii et olen tagasi ühenduses maailmaga. JEI!!



13.04.2011

Täna oli päris huvitav pärastlõuna. Olen usakatega paaril pärastlõunal kohalikku Kanyawara kooli külastanud. Neil on seal meisterdamisprojekt käsil. Kool on väike ja lapsi on palju. Klassis on umbes 40-50 õpilast. Igastahes nägin täna, kuidas üks neiu telliskivi jupiga näkku sai. Keegi loopis telliseid ja keegi jooksis mööda ja nii see juhtuski. Neiu sai nurgaga silma alla. Esmane mulje oli, et kogu silm on peast väljas. Tegelikult sai arter viga (vabandust, Liis, ma ei tea, mis sooned meil silma piirkonnas on). Verd pritsis sõna otseses mõttes 1 meetri kaugusele. Loomulikult polnud koolis isegi mitte esmaabi pakkigi. Neiu tormas ringi ja verd pritsis kõikjale. Ei õpetajad ega õpilased ei osanud midagi teha. Kuna meil polnud kellegi kummikindaid ja verd ikka voolas, siis ega nagu ise ka ei tahtnud väga esmaabi anda. Siin on 2 miljonil inimesel AIDS. Sõbrannad ta lõpuks murule pikali tõmbasid ja kõik, mis mul kaasas oli, oli pakk salvrätikuid (Koolis nagu ei tõmba väga särki seljast, et seda surve avaldamiseks kasutada). Sõbrannad olid tal tublid igastahes ja said aru ka, et surve tuleb haava peal hoida. Lõpuks suutsime kusagilt mingi marliräbala ka leida. Õpetajad ei jaganud suurt üldse midagi, tupsutasid pursete vahepeal natuke haava ja muretsesid peamiselt selle pärast, et koolivorm on nüüd verine. Kogu muruplats nägi välja nagu oleks siga tapetud. Ja loomulikult seisid teised rahumeeli paljajalu vereloigus ega hoolinud meie karjumisest, et vere sees mitte plätserdada. Umbes 40 min pärast õnnetust õnnestus suure otsimise peale isegi meditsiiniõde leida, kes neiu lõpuks ka kokku õmbles. Päris võigas vaatepilt igastahes.