11.02.21

Täna on rahvusvaheline naised teaduses päev. Ma pole enda lühikese karjääri jooksul kordagi pidanud tundma, et ma olen naisteadlane. Ma olen teadlane. Punkt. Ja ka tänasel päeval ei taha ma mingit erikohtlemist. Ma ei taha tunnustust selle eest, et olen naine. Küll ma teenin enda tunnustuse välja kui teadlane. Ja kui ei teeni, siis järelikult polnud ma seda väärt.

Klass.

 

Vaatasin filmi Klass. Polnud enne näinud. Vägisi kippusid silme ette pildid enda kooliajast. Meil olukord nii hull ei olnud. Aga ei saa ka öelda, et oleks hoopis teistsugune olnud. Kurb on see, et Klass ei ole elukauge kunstiline liialdus. Koolielu oli karm. Nii mõnegi inimese enesehinnang ja minapilt said igaveseks kahjustatud. Mõtlen sellele tihti. Huvitav, kuhu „liidrid“ tänaseks jõudnud on? Kas nad on saavutanud arengutaseme, et endale ausalt tunnistada: ma käitusin nagu täielik värdjas. On nad vähemalt mõttes vabandust palunud nende solvangute, alanduste ja kiusamise eest? Aga eks nad olid ise ka katkised lapsed ja noored, kes ei osanud muud moodi endaga hakkama saada kui teisi katki tehes, et teiste kannatustest natukene rõõmu tunda ja ise nii parem näida. Loodan, et neile on andestatud. Kahtlen, et neist on saanud inimesed, kes oskaksid andestust paluda. Kuid ehk siiski...

12.08.20

 Detsembris Ugandast ära tulles tulin rahuliku südamega. Teadsin ju, et märtsis lähen tagasi. Teadsin ju, et novembris lähen tagasi. Aga ma ei läinud tagasi. Aga ma ei lähe tagasi. Ja olgugi, et ma märtsis tundsin kergendust, et me ei läinud, puht selle tõttu, et olin rohkem väsinud, kui endale tunnistada oleksin tahtnud, siis nüüd ma tahan juba tagasi. Osa minust kuulub vist alatiseks nendele vihmametsadele, sellele punasele mullale ja pimedatele öödele. Ja paigal on olnud hea olla. Rahmeldada aias kuni väsimus on nii suur, et ei tunne enam väsimust. Värvida korteri seinu kuni päikese tõusuni. Teada, et mu graafikus ei ole midagi muud peale "tavaliste" tööpäevade. Aga nüüd ma olen valmis minema. Mõnetigi olengi läinud. Küll ainult Soome. Ja Soome päris Uganda ei ole. Anu ütles, et ta oli täiesti mustas augus kui selgus, et me ei saa minna. Et tal polnud nädalaid motivatsiooni millekski. Aga eks tal on ka vastutus suurem. Lohutav on see, et eelmine välitööde periood oli ju edukas ja meil on päris heaks mitmeks artikliks juba materjali. Ning mul vedeleb ka doktorantuuri ajast ühe korraliku artikli jagu materjali kõvakettal. Ning kui kaevata leiaks veel teisegi jagu. Olukord ei ole halb, lihtsalt me ei saa teha seda, mida tahtsime. Täna muutus see olukord kuidagi rõhuvaks, kui kirjutasin kolleegile kirja, et ei saa talle tema projekti jaoks Ugandast materjali. Aga mis parata. Selle pärast ma elu suurt ei plaanigi. Palju vähem pettumusi ja palju rohkem võimalusi.

21.05.20

Ma peaksin Ugandas olema. Peaksin juba kaks kuud seal olema olnud ja 5 päeva pärast koju tagasi jõudma. Pidi tulema ülipõnev, ülitihe ja üliedukas kevadine välitööde periood. Tuli hoopis viirus. Meil olid olemas plaan a, b, c ja d välitöödeks- plaan koroonat ei olnud. (Tai pohh keegi köhib). Mul oli enamus asju pakkimiskes toa nurka hunnikussegi pandud juba. Aga hea, et ei jõudnud sinna sõita enne selle jama algust. Seal oleks ikka päris halb olnud kogu seda kaost. Alguses mõtlesin, et mõneti oleks nagu olnud hea seal lõksus olla, et oleks saanud korralikult andmeid koguda ja rahulikult tööd teha, aga Ugandas on täielik liikumispiirang ning metsa ei tohi ka minna viiruse primaatidele levitamise ohu tõttu. Nii, et ikka hea, et ei jõudnud sinna minna. Ka Soome mind ei taha praegu. Olen saanud rahulikus tempos Tartu ja Kivitamme vahet kulgeda. Ja kui päris aus olla, siis on päris hea olnud. Ega mul erilist vahet ei ole, kus ma arvuti taga istun ja tööd teen- see põhiline töövahend seal kahe kõrva vahel on enamasti ikka koguaeg kaasas. Olen saanud veidi hinge tõmmata. Paigal olla (ainult Tartu ja Kivitamme vahel sõitmine= paigal olemine). Olin tegelikult väsinud. Viimane aasta oli piisavalt pingeline olnud ma ei tea mitme välislähetuse, doktorikraadi kaitsmise, korteri ostu-remondi ralli, uue töökoha ning 2 Uganda lähetusega. Ei tasu üldse valesti mõista- mulle tohutult meeldib mu kirju-mirju orav-rattas elutempo, aga hea on olnud ka paigal olla. Olen saanud peenraid teha ja kevadet näha (mis on olnud elu sitt ja külm ning see tulbipeenar, mille üleeelmisel aastal rajasin ning mille õitsemist ma eelmisel kevadel Ugandas olemise tõttu ei näinud ja sellel aastal väga ootasin oli ka talvega näriliste poolt tühjaks söödud- kaks kõverat tulpi- nagu päriselt?). Aga jah, olen saanud kevadet näha ja peenraid teha. NII PALJU peenraid teha. Ja telgis ei pea ma enam Tartus elama. Pärast 14 aastat Tartus põrandal madratsil magamist ning pidevat külmetamist on mul nüüd voodi ja oma isiklikud ruutmeetrid. Ja õhksoojuspump, mis teeb sooja. Ja kass. Mul on jälle kass Tartus. Härra Kastan. Kokkuvõtvalt on olnud väga meeldiv akusid laadida. Täna oli osakonna veebinar ning üks tudengitest, Joosep, on Paapuas praktikal lõksus ning koju ei pääase ja ega ei tea ka, millal võiks pääseda. Kuna ta ka selline vaba hing, siis vaevalt ta tohutult seal lõksus piinleb, aga siis tundsin küll väikest torget, et tahaks ka metsa paaviandiega jooksma. Ei tea, kas sügiselgi saab.

Aga Kastan väärib eraldi lõiku. See oli 22 veebruar, oli laupäev. Martin oli tulnud Tartusse ja tegime remonti, et ma ükskord ometi telgist välja saaksin kolida. Mul oli nii villand ehitustolmust ja ühes kohvris kogu asjadega elamisest. Mina värvisin seinu ja Martin vedas üleliigseid ehitusmaterjale välja. Martin läks suurt ja kobakat ust kärusse viima ja mina jäin värvima. Küsisin veel, et on ta kindel, et abi ei vaja. Raske lengidega jurakas. Martin arvas, et saab hakkama. Mina värvin. Möödub 5 min. Möödub 10 min. Hoovipealne tuli läheb ka kustu. Martinit ei ole. Esimene mõte oli, et nüüd kukkus selle uksega maja välistrepil (sest mõnusale veeburarivihmale olid järgnenud miinuskraadid) ja murdis kaela nii, et ei saanud abi ka kutsuda. Lähen välja. Uhh, trepil teda pole. Vaatan auto ümber. Kuuri taha. Hüüan: Maaaartin! Ja siis vaatan hoovist tänavale: Martin on keset auto teed, poolest kerest auto all. Inimesed on ümber, näitavad valgust, helistavad. Pe..sse! Kuidas tal auto alla õnnestus jääda juba???  Jooksen siis ka lähemale. Keegi nagu paanikas ei ole. Verd ei paista. Auto seisab ja on juba mõnda aega seisnud tänava ääres. EEEE..Martin, mis teed siin jääs asfaltil auto all sellili? Martin pistab peanupu auto alt välja (samal ajal kui teised autod ta nupust u 50 cm kauguselt mööda sõidavad): kassipoeg on auto kapoti all. Ma püüan teda sealt kätte saada. Väga tore, aga sa oled jääs asfaltil T-särgi ja lühikeste pükste väel pikali ja autod sõidavad su peast ja välja töllerdavatest jäsemetest u 50 cm kauguselt mööda!!!!!! Ümber seisvad inimesed olid loomapüüdja ja noored, kes olid loomapüüdja kutsunud. Nad olid juba mõnda aega püüdnud seda kassipoega sealt välja meelitada. Aga metsikutel kassipoegadel mikski ei ole tuju vabatahtlikult peidukatest välja tulla, kui inimesed neid välja üritavad sikutada. Tõin autost teki ja toppisin selle Martinile selja alla ning viskasin enda jope talle peale ning seisin tema ja tänaval sõitvate autode vahele. Sõrmed ulatusid kassi ninani, aga haarata ei ulata ja kätte ei saa. Nii see mäng kestis veel 15-20 minutit, kuni kostis korralik suhin ja kisa ning mingi väike hall tige tomp pisteti loomapüüdja koti ja käes ta oligi. Toa poole kõndides mõtlesin, et ta nimeks peaks saama Kastan. Nagu Kastani tänav,  kust ta kinni sai auto kapoti alt püütud. Tuppa jõudes oli Martin nagu jääpurikas ning käed verised-õlised-kriimused. Järgmisel päeval vaatasin ärevalt varjupaika saabunud loomade pilte. Kassi pole. Vaatasin esmaspäeval. Kassi pole. Äkki vajab ta ravi? Äkki sai ta auto mootori vahelt välja tõmmates viga ja ei elanud üle seda päästeoperatsiooni? Teisipäeval kirjutasin varjupaika. Öeldi, et kass on elus, aga metsik ja tõbine ja pilt pannakse õhtuks üles.  Õhtul Martiniga rääkides tunnistasin, et olin varjupaika kirjutanud ning pakkunud abi kassi ravikulude katteks. Martin ei olnudki pahane. Ta tunnistas, et oli päeval nii mures olnud, et kassi pilti ikka veel üleval pole, et oli helistanud ja kogemata ta meile broneerinud. Kogemata broneerinud... Järgmisel päeval oli lehel üleval ka pilt hallist, määrdunud, tatisest ja rähmas silmadega kassipojast, kes leitud Kastani tänavalt. Sugu: emane. Nimi: Bämbi. Bämbi?? ehh?? Martin oli üsna veendnud, et oli isane olnud. Äkki nägi valesti. Igastahes sai siis Bämbi meile broneeritud ning 14 päeva pärast pidime talle järgi minema. Enne seda aga helistati Marinile, et Bämbi on ikka väga haige ja nii pea veel välja ei saa. Nädalakese hiljem saime aga kõne, et võime Bämbile järgi minna. Tegime voodi alla talle uru ja panime sinna süüa ja juua. Ise plaanides, et eks siis vaikselt hakkame teda sealt välja meelitama ja inimesega harjutama. Ikkagi metsik tänava kass. Võibolla ei harjugi ära. Varjupaigas tõmmati puurist välja üks endiselt määrdunud ja taitne tomp, kes samal hetkel, kui Martini kätte anti, hakkas nurruma ja puges Martinile põue. Põuest pidi ta muidugi puuri kolima. Terve autosõidu vaatas tomp armunud silmadega Martinit ja nurrus. Nurrus taitist kõrvu lukusavat noodist mööda nurru. Koju jõudes tuli puurist välja, vaatas, ahahh, minu söök, minu jook, minu inimesed, minu voodi ja kobis padja peale magama. Öö saabudes pani ta enda väikese lõua üle minu kaela ja nurrus enda tatist nurru. Ja nurrub igal õhtul ja igal hommikul kui ärkan. Ka praegu istub süles ja nurrub. Ja siis te küsite, et miks meil on 7 kassi. Nad ise tulevad. Neiu Bämbi ostus muidugi munasid kandvaks Kastaniks ja nii tast saigi Härra Kastan (passi järgi neiu Bämbi-väga moderne loomake). Ta vaeseke muidugi ei tea, et tegelikult ei ole perenaine ainult kodus ja ta ei saa ainult süles magada. Uhh, tundsin alati nii suuri süümekaid Volli ees, kui välitöödel olin. Kastan ei tea veel, et ta uus elu on hoopis eriolukord ja see kõik muutub peagi.

29.12.19

Olen omadega Entebbes. Sõit läks kiirelt ja valutult (ainult 6 tundi), sest tulin taksoga. Ma poleks füüsiliselt olnud võimeline reisima kõigi nende asjadega bussidega, mikrobussidega ja jala Kampalas-Entebbes. Nüüd pole muud kui oodata homset lendu. 

Mis mulle tõsiselt närvidele käib on see, et suured ja valjud kõlarid on üle kogu Uganda levinud ja mõistust nende kasutamiseks pole kaasa antud. Jõuludiskost ma juba kirjutasin. Kell on pool kümme õhtul ja üle kogu aed-linna käib kõrvu lukustav Jeebus-Jeebus-Halleluuja disko, sest on pühapäev. Vaimulik peab kõnet sama entusiasmiga nagu Hitler. Lihtsalt ei ole võimalik kusagile selle lärmi eest varjuda. 

Kui nüüd proovidega edukalt veel Eestisse ka jõuaks (ja siis Soome), siis võib selle välitööde perioodi edukalt lõppenuks lugeda. Arvan endiselt, et mul on maailma kõige lahedam töö ja tohutult vedanud. See kaos, teadmatus ja pidevad väljakutsed sobivad mulle. Tunnen end hästi, rahulikult, elavana. Siin üksi olek ei ole mulle üldjoontes raske. See vaesus, viletsus ja kannatavad inimesed ei mõju mulle rusuvalt. Ma tean juba ammu, et maailm on üks rõve ja kole koht paljude inimeste jaoks. Kurb on see, et me ei oska üldse hinnata seda, kui vedanud meil sellega on, et oleme sündinud Eestis. Eesti on suurepärane koht, aga need, kes pole naaberkülast kaugemal käinud, ei näe seda. Mis võimalus mul oleks enda eluga olnud midagi peale hakata kui oleksin sündinud Eesküla asemel külas X siin? Null võimalused. Oleksin 12 aastaselt või nooremalt olnud küla rikkamatele meestele või preestritele kupeldatud, 14 esimese lapse sünnitanud ja järgmised 24 aastat keskmiselt üle aasta sünnitanud, pooled oma lapsed matnud, sünnitamiste vahel kaevanud maad ja pesnud pesu. Punkt. Mul on lihtsalt nii tohutult vedanud. Paljud, kes aga suure hurraaga siia tulevad ei saa selle kõigega hakkama. Olles näinud teisi teadlasi uurimisjaamas, siis mulle tundub, et kõige raskem on ilmselt õhtul oma mõtetega üksi jäämine. Tavaelus on meil nii palju igasugu "meelelahutust," et kui me ei taha, siis ei pea me kunagi tähelepanu pöörama mõtetele, mis me peas on. Siin aga oled suuresti pimeduse saabudes üksi, perest eemal, meelelahutusest eemal. Kibales oli ka praegu üks Kolumbia tüdruk, kes tuli ühel õhtul lihtsalt jooksuga mu juurde. Ja juba kui ta tuli, sain aru, et tal on SEE pilk.  Küsis, mida ma teen kui üksi olen. Et ta pole varem metsas üski olnud ja tal on tunne, et ta hakkab hulluks minema. Et miks ta on sellises kohas. Sellised inimesed hakkavad tavaliselt meelelahutust siis otsima, et ei peaks enda ja enda mõtetega üksi olema. Lähevad iga päev linna, otsivad kohalikke sõpru..ühesõnaga otsivad probleeme endale. Nii ka tema. Ma olen piisavalt palju üksi olnud ja saan enda ja enda mõtetega hästi läbi. Enamasti teen ma nii kui nii pidevalt tööd siin ja kui tööd parasjagu ei tee, siis on väsimus nii suur, et magan. Ja vahelduse mõttes on mul enamasti ikka mingi sari või raamat ka kaasas. Õigemini on mul kastis Freerki raamat: The Tenant of Wildfell Hall, aga selle aja inglise keel võtab mul kiiresti lugemise isu ära. Mõte, millega ma sel korral siin tegelesin oli leppimine sellega, et Vollit ei ole. Volli oli aastaid mu kõige truum kaaslane, kas suutis ka nõmedad päevad heaks nurruda, kes ootas mind igal õhtul akna peal koju ja oli soe karvamüts külmas korteris. Ja kui palju kuid pidi ta mind üksi Tartus ootama kõigil neil kordadel kui ma Ugandas olin. Ja olgugi, et Vollit pole juba üle aasta, ei ole ma sellega ikka suutnud leppida. Kummaline, kui oluline võib üks loom olla. Aga see mõte teeb lihtsalt kurvaks ega tekita hulle mõtteid. Loo moraal oli aga selles, et selline elu ei sobi kohe kindlasti kõigile. Olen piisavalt palju juba neid näiteid kõrvalt näinud. Eelmise aasta mais ütles Heikki mulle lennujaamas, et kõigist nendest inimestest, kes temaga on aastakümnete jooksul Aafrikasse tulnud, olen ma ainus, kelle pärast ta muret ei tunne. Et ta teab, et ma saan siin hakkama. Olles seda öelnud, oli ta muidugi kõps sel korral ka igaks juhuks kohal, et ikka kontrollida, et kas me saame siin omapäi hakkama. Ära minnes ütles, et ta süda on nüüd rahul. Ta teab nüüd, et saame hakkama ja jätkame tema sisse tallatud rada. Kui väga mul on vedanud. Enda kaitsmise lõpukõnes ütlesin: Kasvades üles väikeses talus ja vaadates ETVst loodusfilme troopilistest vihmametsadest, ei oleks ma kunagi osanud arvata, et mul tekib võimalus nendesse kohtadesse ise minna. Et mul tekib võimalus töötada sellistes paikades. Et mul tekib võimalus luua uusi teadmisi nende metsade kohta. Ma ei saa öelda, et mu lapsepõlve-unistused on täitunud, sest ma ei osanud kunagi unistada nii suurelt. Elu on olnud minuga lahke. Inimesed mu ümber on olnud minuga lahked. Ja ma olen tänulik selle kõige eest.

Ja ma olen tänulik, et te mind alati koju ootate. Juba olen teel.

27.12.19

Aaah...Elevant just aevastas labori akna taga. See oli päris mahlane turts. Kui see lont juba tatti täis läheb ja turtusuma ajab. Nüüd on, mille üle muiata jälle tükiks ajaks. Tore oli, et aevastas, sest muidu oleks nii mööda hiilinud, et poleks kuulnudki. Nüüd sain veidi veel sõpsimas käia temaga. Imelised loomad.

Jõulud möödusid siin suure diskensi tähe all. 24ndal tõmbas keegi külas kõlarid ja tümmi üürgama ja ja nii kestis see kuni 26nda õhtuni. Olin tümmi allikast umbes 3 km kaugusel, aga ikka oli selline tunne, et voodi rapub kohe laiali. (Silent night, holy night.. phhh). Tohutult häiriv. Tümm pandi kinni ainult 7-13, sest siis oli kirikute aeg. See osa külast, kes kirikus ei olnud, oli purjus. 25ndal olin Edithi juures ja veetsin aega tema ja ta lastega. 26ndal olin Francise juures jamssi söömas. Pakiti veel pool põldu mulle kaasa ka. Vaatasime lastega filmi vihmametsadest, milles üks lõik on filmitud ka siin Kibales. Hoolimata sellest, et nad elavad mõned kilomeetrid metsast, ei ole nad kunagi metsas käinud ega näinud ei elevante ega Šimpanseid. Mets on nende jaoks üks hirmus koht.

Aga üldiselt on nii, et prussakad peavad mu seljakotist välja nüüd kolima ja uut kodu endale otsima hakkama, sest pakin juba ametlikult asju.

23.12.19

Täna on esimene õhtu kogu siin oldud aja jooksul, kus tulin juba kell 20 laborist ära ja kõik asjad on joone peal ja mitte miski ei tiksu kuklas, et pagan, seda oleks veel pidanud tegema ja toda oleks pidanud jõudma. Loo moraal on, et tegelikult on 1,5 kuud liiga lühike aeg välitööde tegemiseks siin, isegi kui see kahe peale kaheks kuuks venitada. Mul on ikka veel hunnik röövikuid ja nukke laboris, mis kohe kindlasti pühapäevaks valmikuteks veel ei saa.  Kõik lisaplaanid, mis mul siin oleku ajaks olid välja mõeldud, need jäid niigi tegemata.

Laupäeval käisin Molley juures. Traditsioon näeb ette, et kui pruut enda kodukülast tagasi jõuab, siis tuleb korraldada väike sööming kõigile neile pereliikmetele, kes mingil põhjusel kaasas ei saanud käia. Mina küll käisin kaasas, aga kutsuti ka lisasöömingule. Võtsin kutse rõõmuga vastu, sest polnud veel jõudnud kordagi külla kõndida ning tahtsin ka Molley kodu näha. Ürituse algus oli küll 19.30, ehk peale päikeseloojangut. Mu üldine reegel on, et pimedas kusagil ringi ei kooserda. Aga kuna läksin koos Akiikiga, siis tegin erandi. Nagu keskmised kodud siin ikka, on ka Molley kodu u 20 m2 suurune savist plekkkatusega väike majake. See, mitu inimest seal elab, jäi mulle selgusetuks. Küll aga oli elutoas telekas. Kuna minu saabumise hetkeks ei olnud söök veel valmis, siis suunati mind telekat vaatama. Istusin väikeses mudast majakeses koos 4 teise külatädiga ja vaatasin a la kohalikku Õnne 13: tegevust oli sama vähe aga kisa oli rohkem. Kõik tädid vaatasid põlevate silmadega, noogutasid kaasa, raputasid pead ja eriti pingelistel hetkedel vehkisid suisa kätega. Ma ei saanud muidugi miskit aru. Aga istusin ja muigasin kogu selle aja omaette, sest olukord, milles viibisin tundus taaskord täiesti ebareaalne. Nii vahva on olla aktsepteeritud ja igapäevasesse ellu kaasatud. Ja eks Molleyl ole ka tore teistele oma valget inimest näidata. Õhtusöök oli tore. Sõin suitsuliha-seene kastet ja nautisin enda ümber toimuvat. Siinsed inimesed on vaatamata sellele vähesele, mis neil on, lustlikud ja lõbusad. Pidevalt käib üksteise kallal aasimine, tehakse nalja ja lauldakse. Üldiselt on kõik minuga sõbralikud. See, et mind pidevalt katsuda tahetakse on tüütu, aga samas üsna väike hind selle eest, et saada osa nende inimeste eludest ja kodudest. Kui mõelda, siis on negatiivseid kogemusi mul nende aastate (Vau, ma saan öelda aastad Ugandas) jooksul üsna vähe. Kord on minu pihta turul sülitatud, kord on kaup müümata jäetud ning inimene, kes mind järjepidevalt põlgab on Isaiahi naine. Samuti ei vastanud laupäeval mu teretusele ka ühe teise assistendi naine. Siiski, kui võtta nüüd üks mustanahaline ja viia ta armsasse Eestisse, siis on need solvangud ja suhtumine ilmselt oluliselt räigem kui see, mille osaks mina siin olen saanud. Siinsed inimesed on kohe kindlasti palju avatumad ja sõbralikumad valgete osas kui meie mustanahaliste osas. Olles ise see „valet nahatooni“ ja kogedes enamasti head, kuid natuke ka halba, paneb asju hoopis teise nurga alt nägema. Olen vist juba ka varasemalt seda kirjutanud, kuid kordan üle, et ükskõik, mis tooni nahk, sisuliselt oleme me samad: tahame, et meil oleks kodu ja et meie lähedastega oleks kõik hästi. See, et me üksteise keskkondadesse hästi ei sobi ja seal edukalt hakkama ei saa, on hoopis teine teema. Igatahes, oli taaskord tore õhtu.

Enda kohalikku kodukesse tagasi jõudes avastasin enda maja ümbert army-antid (kurjad sipelgad). Õnneks olid kõik ümber maja ning ei olnud vihjeid sellele, et nad plaaniksid ka majja tulla. Lootsin parimat ning läksin magama. Panin endale igaks juhuks südaööks ka äratuse, et olukorda kontrollida. Kontrolläratusele reageerides ning unise silmaga magamistoa põrandat vaadates tundus olukord olema rahulik. Olin juba unne tagasi suigatamas, kuid ajasin end ikka jalule ja mõtlesin teha kontroll-tiiru ka ümber maja. Kui magamistoa ukse lahti tegin sain aga mõnusa üllatuse osaliseks. Kogu esik oli maast laeni sipelgatega kaetud. Sõna otseses mõttes maast laeni, sest laes potsatas neid hordide kaupa alla. Esimene reaktsioon oli, et ruttu riidesse, kummikud jalga, voodipesu kaenlasse ja minema. Siis aga tekkis küsimus, et kuhu minema. Olin kogu laagri peale ainus inimene, mujale majadesse mul juurdepääsu ei ole ning ainsaks valikuks jäi labor. Laboris on küll sääsevõrgust telgid, kuid öö oleks tulnud veeta betoonpõranda peal. Trampisin siin natuke aega jalalt-jalale (seisa ei saa, sest muidu sipelgad ründavad) ning kaalusin enda valikuid. Öö põrandal oli sama vähe ahvatlev kui need sipelgad siin. Otsustasin jääda ja võidelda. Esimese asjana tuli rajada kaitseliin köögi ja magamistoa vahele, sest kui esimesed 100 tuppa otsustavad tulla, siis järgnevad ka ülejäänud tuhanded. Loomulikult polnud mul mingeid vahendeid. Otsisin enda kastist (kas ma juba kirjutasin enda kastist? Et Isaiah oli kõik need aastad mu kasti alles hoidnud lootuses, et ma tulen veel tagasi. Krt, silma võttis märjaks kui Isaiah mu kastikese koos mu pakitud asjadega mulle laborisse ühel esimestest õhtutest tõi. Nagu kulda täis aarete laegas. Täiesti imeline.) välja Freerki habemeajamisvahu aastast u 2006, cutasepti põhja aastast 2013 ning koitõrjetabletid aastast x. Vahu pudelis polnud enam mingit survet ning sain sellest välja ainult haledad törtsud, kui juba see oli abiks, sest vahu sisse neile ukerdama ei meeldi minna. Valasin törtsude vahele maha cutasepti ning panin sinna sisse tabletid, mille jalaga puruks astusin lootuses, et sealt veel mingigi naftaleeni aur kätte saada. See kompott oli piisav, et nad otsest pealetungi minu toale ei soovinud alustada. Peksin jalga välisukse sipelgatest vabaks ning läksin õue olukorda uurima. Väline olukord andis lootust: peale oli vähe tulijaid ning enamus oli juba metsa poole suuna võtnud. Otsustasin niikaua oodata, kuni laest kõik tüübid alla on potsatanud ning siis rünnakule asuda. Mõte nende kraevahele ja juustesse kukkumisest ei olnud taaskord väga ahvatlev. Käskisin gekol seina peal püsida ja mitte sipelgate kätte jääda. Isegi seinale põgenenud prussakad said armu (hämmastav kui palju prussakaid mu toas elab!) Umbes poole tunni pärast oli sipelgavihm lõppenud ja asusin tegudele. Suurem mass oli kogunenud rösteri ümber ja sisse saiapuruga maiustama. Ega ma kade ei olnud, lasin saia kuumaks ka neile. Kärssavate sipelgate hais oli esimeseks sõnumiks, et on aeg lahkuda. Võitlesin endale tee ka kuumaveekeetjani ning panin kannu tulele. Valasin keeva veega üle laua, kõik nende rajad põrandal ning samuti tugitooli, millesse nad end mikski sättimas olid. Keev vesi andis neile üsna selge vihje, et nad pole siin oodatud ning nagu üks mees, võtsid nad suuna ukse poole. Kes liiga aeglaselt liikus, sai veel törtsu sooja lisaks. Peale ühte tundi ja kolme kannutäit lugesin selle lahingu lõppenuks ning kuulutasin ennast võitjaks. Põrandal oli veel täis liipavaid lahkuvaid sipelgaid, kuid sissetungijad olid edukalt välja pekstud. Pugesin võidukalt voodisse tagasi. Panin veel kontrolläratuse kella 3ks, et veenduda, et vasturünnakut mulle ei planeerita. Kell 3 oli selge, et ka sõda on lõppenud ning võitjad võivad rahulikult öö enda voodis veeta. Tuleb küll tunnistada, et uni oli rahutu, sest pidevalt oli tunne, et miski kõnnib mu peal. Huvitav, millest küll selline tunne.

Aga jah, täna oli tegus päev ja sain lõpuks enda asjadega joonele. Üldiselt on siin väga vaikne, sest kõik on juba jõulude lainel. Laagris on kokku 3 välismaalast ning üks kohalik üliõpilane. Pole jõudnud veel kellegagi sõprust luua. 2012 oli tore aasta laagrirahva poolest. Väga mõnus kamp oli koos: Nicola, David, Andrew, Vincent, James. Õhtuti jõime koos teed ja mulisesime niisama. Sel korral pole aega mulisemiseks olnud ja laager on üsna nukralt pooltühi.

Siin on jõulud 25ndal. Edith kutsus mind enda juurde. Harriet ja Francis kutsusid ka mind kirikutesse, aga põiklen nende kutsete eest nii viisakalt kui oskan. Edithi kutsega õnneks kirikut ei kaasne. Isaiah väitis, et nad plaanisid mind ka külla kutsuda, aga kahtlen sügavalt, et see ta naise idee oli. Siis saaksin vist küll rotimürki õhtusöögiks. 26ndal lähen Francise juurde lõunat sööma. Francis lubas jamssi valmistada. Ütles mulle kavalalt, et ta mäletab küll, et mulle jamss maitseb ja nad valmistavad selleks puhuks siis spetsiaalselt jamssi. See on jällegi nii tore, et keegi midagi sellist mäletab. Ja kui aus olla, siis ka jamssi pole ma veel jõudnud sel korral süüa, nii et lähen rõõmuga. Ja ehk ei kasutata jamssi ära vaid minu kirikusse meelitamiseks. Ütlesin Francisele, et ta ju ikka mäletab, et ma ei ole kristlane, ütles, et mäletab ikka, aga kirikusse võiksin ikkagi minna. Aastal 2013 käisin, sellest piisab veel mõneks ajaks.

 Taaskohtumine enda kastikesega.

 Jõul.

Kõige kaunim jõulupuu. Ehtekeste paika sättimine võttis aega ja vaeva, aga sai kaunis :)