21.05.20

Ma peaksin Ugandas olema. Peaksin juba kaks kuud seal olema olnud ja 5 päeva pärast koju tagasi jõudma. Pidi tulema ülipõnev, ülitihe ja üliedukas kevadine välitööde periood. Tuli hoopis viirus. Meil olid olemas plaan a, b, c ja d välitöödeks- plaan koroonat ei olnud. (Tai pohh keegi köhib). Mul oli enamus asju pakkimiskes toa nurka hunnikussegi pandud juba. Aga hea, et ei jõudnud sinna sõita enne selle jama algust. Seal oleks ikka päris halb olnud kogu seda kaost. Alguses mõtlesin, et mõneti oleks nagu olnud hea seal lõksus olla, et oleks saanud korralikult andmeid koguda ja rahulikult tööd teha, aga Ugandas on täielik liikumispiirang ning metsa ei tohi ka minna viiruse primaatidele levitamise ohu tõttu. Nii, et ikka hea, et ei jõudnud sinna minna. Ka Soome mind ei taha praegu. Olen saanud rahulikus tempos Tartu ja Kivitamme vahet kulgeda. Ja kui päris aus olla, siis on päris hea olnud. Ega mul erilist vahet ei ole, kus ma arvuti taga istun ja tööd teen- see põhiline töövahend seal kahe kõrva vahel on enamasti ikka koguaeg kaasas. Olen saanud veidi hinge tõmmata. Paigal olla (ainult Tartu ja Kivitamme vahel sõitmine= paigal olemine). Olin tegelikult väsinud. Viimane aasta oli piisavalt pingeline olnud ma ei tea mitme välislähetuse, doktorikraadi kaitsmise, korteri ostu-remondi ralli, uue töökoha ning 2 Uganda lähetusega. Ei tasu üldse valesti mõista- mulle tohutult meeldib mu kirju-mirju orav-rattas elutempo, aga hea on olnud ka paigal olla. Olen saanud peenraid teha ja kevadet näha (mis on olnud elu sitt ja külm ning see tulbipeenar, mille üleeelmisel aastal rajasin ning mille õitsemist ma eelmisel kevadel Ugandas olemise tõttu ei näinud ja sellel aastal väga ootasin oli ka talvega näriliste poolt tühjaks söödud- kaks kõverat tulpi- nagu päriselt?). Aga jah, olen saanud kevadet näha ja peenraid teha. NII PALJU peenraid teha. Ja telgis ei pea ma enam Tartus elama. Pärast 14 aastat Tartus põrandal madratsil magamist ning pidevat külmetamist on mul nüüd voodi ja oma isiklikud ruutmeetrid. Ja õhksoojuspump, mis teeb sooja. Ja kass. Mul on jälle kass Tartus. Härra Kastan. Kokkuvõtvalt on olnud väga meeldiv akusid laadida. Täna oli osakonna veebinar ning üks tudengitest, Joosep, on Paapuas praktikal lõksus ning koju ei pääase ja ega ei tea ka, millal võiks pääseda. Kuna ta ka selline vaba hing, siis vaevalt ta tohutult seal lõksus piinleb, aga siis tundsin küll väikest torget, et tahaks ka metsa paaviandiega jooksma. Ei tea, kas sügiselgi saab.

Aga Kastan väärib eraldi lõiku. See oli 22 veebruar, oli laupäev. Martin oli tulnud Tartusse ja tegime remonti, et ma ükskord ometi telgist välja saaksin kolida. Mul oli nii villand ehitustolmust ja ühes kohvris kogu asjadega elamisest. Mina värvisin seinu ja Martin vedas üleliigseid ehitusmaterjale välja. Martin läks suurt ja kobakat ust kärusse viima ja mina jäin värvima. Küsisin veel, et on ta kindel, et abi ei vaja. Raske lengidega jurakas. Martin arvas, et saab hakkama. Mina värvin. Möödub 5 min. Möödub 10 min. Hoovipealne tuli läheb ka kustu. Martinit ei ole. Esimene mõte oli, et nüüd kukkus selle uksega maja välistrepil (sest mõnusale veeburarivihmale olid järgnenud miinuskraadid) ja murdis kaela nii, et ei saanud abi ka kutsuda. Lähen välja. Uhh, trepil teda pole. Vaatan auto ümber. Kuuri taha. Hüüan: Maaaartin! Ja siis vaatan hoovist tänavale: Martin on keset auto teed, poolest kerest auto all. Inimesed on ümber, näitavad valgust, helistavad. Pe..sse! Kuidas tal auto alla õnnestus jääda juba???  Jooksen siis ka lähemale. Keegi nagu paanikas ei ole. Verd ei paista. Auto seisab ja on juba mõnda aega seisnud tänava ääres. EEEE..Martin, mis teed siin jääs asfaltil auto all sellili? Martin pistab peanupu auto alt välja (samal ajal kui teised autod ta nupust u 50 cm kauguselt mööda sõidavad): kassipoeg on auto kapoti all. Ma püüan teda sealt kätte saada. Väga tore, aga sa oled jääs asfaltil T-särgi ja lühikeste pükste väel pikali ja autod sõidavad su peast ja välja töllerdavatest jäsemetest u 50 cm kauguselt mööda!!!!!! Ümber seisvad inimesed olid loomapüüdja ja noored, kes olid loomapüüdja kutsunud. Nad olid juba mõnda aega püüdnud seda kassipoega sealt välja meelitada. Aga metsikutel kassipoegadel mikski ei ole tuju vabatahtlikult peidukatest välja tulla, kui inimesed neid välja üritavad sikutada. Tõin autost teki ja toppisin selle Martinile selja alla ning viskasin enda jope talle peale ning seisin tema ja tänaval sõitvate autode vahele. Sõrmed ulatusid kassi ninani, aga haarata ei ulata ja kätte ei saa. Nii see mäng kestis veel 15-20 minutit, kuni kostis korralik suhin ja kisa ning mingi väike hall tige tomp pisteti loomapüüdja koti ja käes ta oligi. Toa poole kõndides mõtlesin, et ta nimeks peaks saama Kastan. Nagu Kastani tänav,  kust ta kinni sai auto kapoti alt püütud. Tuppa jõudes oli Martin nagu jääpurikas ning käed verised-õlised-kriimused. Järgmisel päeval vaatasin ärevalt varjupaika saabunud loomade pilte. Kassi pole. Vaatasin esmaspäeval. Kassi pole. Äkki vajab ta ravi? Äkki sai ta auto mootori vahelt välja tõmmates viga ja ei elanud üle seda päästeoperatsiooni? Teisipäeval kirjutasin varjupaika. Öeldi, et kass on elus, aga metsik ja tõbine ja pilt pannakse õhtuks üles.  Õhtul Martiniga rääkides tunnistasin, et olin varjupaika kirjutanud ning pakkunud abi kassi ravikulude katteks. Martin ei olnudki pahane. Ta tunnistas, et oli päeval nii mures olnud, et kassi pilti ikka veel üleval pole, et oli helistanud ja kogemata ta meile broneerinud. Kogemata broneerinud... Järgmisel päeval oli lehel üleval ka pilt hallist, määrdunud, tatisest ja rähmas silmadega kassipojast, kes leitud Kastani tänavalt. Sugu: emane. Nimi: Bämbi. Bämbi?? ehh?? Martin oli üsna veendnud, et oli isane olnud. Äkki nägi valesti. Igastahes sai siis Bämbi meile broneeritud ning 14 päeva pärast pidime talle järgi minema. Enne seda aga helistati Marinile, et Bämbi on ikka väga haige ja nii pea veel välja ei saa. Nädalakese hiljem saime aga kõne, et võime Bämbile järgi minna. Tegime voodi alla talle uru ja panime sinna süüa ja juua. Ise plaanides, et eks siis vaikselt hakkame teda sealt välja meelitama ja inimesega harjutama. Ikkagi metsik tänava kass. Võibolla ei harjugi ära. Varjupaigas tõmmati puurist välja üks endiselt määrdunud ja taitne tomp, kes samal hetkel, kui Martini kätte anti, hakkas nurruma ja puges Martinile põue. Põuest pidi ta muidugi puuri kolima. Terve autosõidu vaatas tomp armunud silmadega Martinit ja nurrus. Nurrus taitist kõrvu lukusavat noodist mööda nurru. Koju jõudes tuli puurist välja, vaatas, ahahh, minu söök, minu jook, minu inimesed, minu voodi ja kobis padja peale magama. Öö saabudes pani ta enda väikese lõua üle minu kaela ja nurrus enda tatist nurru. Ja nurrub igal õhtul ja igal hommikul kui ärkan. Ka praegu istub süles ja nurrub. Ja siis te küsite, et miks meil on 7 kassi. Nad ise tulevad. Neiu Bämbi ostus muidugi munasid kandvaks Kastaniks ja nii tast saigi Härra Kastan (passi järgi neiu Bämbi-väga moderne loomake). Ta vaeseke muidugi ei tea, et tegelikult ei ole perenaine ainult kodus ja ta ei saa ainult süles magada. Uhh, tundsin alati nii suuri süümekaid Volli ees, kui välitöödel olin. Kastan ei tea veel, et ta uus elu on hoopis eriolukord ja see kõik muutub peagi.