Wednesday, August 12, 2020

12.08.20

 Detsembris Ugandast ära tulles tulin rahuliku südamega. Teadsin ju, et märtsis lähen tagasi. Teadsin ju, et novembris lähen tagasi. Aga ma ei läinud tagasi. Aga ma ei lähe tagasi. Ja olgugi, et ma märtsis tundsin kergendust, et me ei läinud, puht selle tõttu, et olin rohkem väsinud, kui endale tunnistada oleksin tahtnud, siis nüüd ma tahan juba tagasi. Osa minust kuulub vist alatiseks nendele vihmametsadele, sellele punasele mullale ja pimedatele öödele. Ja paigal on olnud hea olla. Rahmeldada aias kuni väsimus on nii suur, et ei tunne enam väsimust. Värvida korteri seinu kuni päikese tõusuni. Teada, et mu graafikus ei ole midagi muud peale "tavaliste" tööpäevade. Aga nüüd ma olen valmis minema. Mõnetigi olengi läinud. Küll ainult Soome. Ja Soome päris Uganda ei ole. Anu ütles, et ta oli täiesti mustas augus kui selgus, et me ei saa minna. Et tal polnud nädalaid motivatsiooni millekski. Aga eks tal on ka vastutus suurem. Lohutav on see, et eelmine välitööde periood oli ju edukas ja meil on päris heaks mitmeks artikliks juba materjali. Ning mul vedeleb ka doktorantuuri ajast ühe korraliku artikli jagu materjali kõvakettal. Ning kui kaevata leiaks veel teisegi jagu. Olukord ei ole halb, lihtsalt me ei saa teha seda, mida tahtsime. Täna muutus see olukord kuidagi rõhuvaks, kui kirjutasin kolleegile kirja, et ei saa talle tema projekti jaoks Ugandast materjali. Aga mis parata. Selle pärast ma elu suurt ei plaanigi. Palju vähem pettumusi ja palju rohkem võimalusi.

No comments:

Post a Comment