Monday, April 29, 2019

29.04.2019

Tuleb kahjuks ka sel korral tunnistada, et malaariaravimid ei tekita mul hallukaid. Kurb. Loodan, et need omavad vähemalt positiivset lubatud efekti, sest sääski on palju ja olen üsna ära söödud. Minu rõõmuks olen ka ma hooaja esimeste Uganda sääskede suhtes tugevalt allergiline. Olen mõnusalt paistes ja roosalaiguline. Eile öösel segas sügelus juba magamist ja olen nüüd sunnitud ka lisaks allergiaravimeid tarvitama. Aga ikkagi on hea siin olla.

Homme on suur ja tähtis konverents Makerere Ülikoolis, kus Heikki ja co peavad ettekandei nende 4 aasta uurimistulemuste koha. Mul on ainult poster ja erilist pinget pole. Kuni praeguse hetkeni ongi kogu me elu keerelnud selle konverentsi ümber. Ma arvasin, et ainult mina ei tea, mis saama hakkab, aga tegelikult ei olnud kellelgi mingit aimu. Kus on konverents? Kes on kutsutud? Palju on rahvast? Kas dataprojektor on olemas? Kas elekter on olemas? Jne jne. Suht kaos. Nüüd me juba aimame, mis saama hakkab, aga eks homme ole siis näha. Õhtul on peale konverentsi seltskondlik koosviibimine, mis tähendab, et kõik kohale tulnud on enda parimais riietes ja meie enda välitööderiietes. Me päris ei arvestanud tegelikult, et kohale on kutsutud ministeeriumite esindajad ja meedia. Käsime korra isegi kingi vaatamas, sest minu parimad jalavarjud on Keen sandaalid ja teistel lahtised sandaalid, aga otsutasime, et ei taha 20 eurot halbade kingade eest maksta ja loobusime sellest ideest. Krdi valged enda matkapükste ja sandaalidega tulevad teadust tooma :D

Eile käisime Mabira metsas, mis on väike allesolev metsa laik siin umbes 200 km raadiuses. Metsas oli mõnus. Taimed tuttavad, õhk värske ja jahe. Tundsime kõik, et see oli tore külastus.

Neljapäeval alustame enda välitöödega. Ka selleks oleme päris kummalisi ettevalmistusi pidanud tegema. Näiteks lühemaks tuli lõigata selle Toyota bussikeste istmete jalad, millega me reisima läheme, sest pead olid vastu lage ja ei tahtnud riskida kaelalülide nikastamisega kohalikel teedel. Eile kui Mabiras käisime, siis sai katsetatud seda bussi, ja lamavaid politseinikuid ületades oli mul küll puidev hirm enda kaela pärast. Teine hirm on enda põlvede pärast, sest istmete vahe on nii kitsas, et istu kuidas tahad, ikka on põlved vastu istme metallraami ja sellest välja turritavaid polte. Erlendi jalast juba saime eile peaaegu tüki välja. Lisaks on valged täiesti segaseks siin päikese all läinud, sest homme plaanime veel ka turvavööd autosse osta. Sellised kasutatud, mis on vanadest autodest välja lõigatud. Topime istme vahedest läbi nii et kinnituse osa jääb  istudes ümber puusade ja ära lõigatud otste otsa teeme lihtsalt suured sõlmed. Mul väga suur usku sellesse üritusse pole, aga olgu.

Mul on tõsiselt hea meel, et ma vaksikuid ei pea sel korral püüdma, sest vaksikuid pole veel üldse liikvel olnud. Olen kokku u 10 isendit nädala jooksul näinud kolmest eri liigist. Mõnusalt pingevaba on olla, kui kõik projekti jamad õlgadel ei lasu. Heikki ilmselt sama ei tunne. Sest ka Ruspolia hooaeg on korralikult hiljaks jäänud. Ja praegu on aprilli lõpp. Ja vihmad just algasid. 2011 tulin veeburaris, et vihmade alguseks kohal olla. Ka siin on kõik aastaajad sassis.

Hajameelselt õnnestus mul ka armysipelgade rajale seista. Krdi algaja! Sain palju kilgata ja püksteta ringi lipata. Õppisin enda vigadest ja meenus kiiresti, et sipelate osas tuleb siin tähelepanelik olla.


Selliseid ritsikaid hakkame mööda Ugandat taga ajama. Plaan on selline, et meil on üle riigi kontaktid, kes meile peaksid teada andma, kui ritsikamassid kohale jõuavad ja siis sinna me ka kihutame, et kaardistada levikualad ja koguda näidiseid.

                                         Sokid+sandaalid. Enam ei pääse sipelgad püksi.

                                            Pisike nahkats. Kivitammel elavad on hulga paksemad.


                                                     Varsti saab avokaadosid.


                                          Lapsed vihmas.




                           Meie Pöks näeb siinsete kitsekeste võrreldes ikka paras krõhva välja.



                                  Siit algab Niilus. Taamal Jinja linna tehased.




                               Näe, Raido, nii transporditakse kalkuineid.


                                                   Muzungu lasti metsa.




Mis metsa väljaveo traktorid? Siin veetakse mets 125 cm3 ratastega välja.

Saturday, April 27, 2019

28.04.19

Kena video Erlendilt selle kohta, kuidas õhtused linnatänavad välja näevad.

Friday, April 26, 2019

26.04.19

Pidin juba mõtlema, et mitu päeva siin olnud olen ja jõudsin järeldusele, et täna oli teine täispäev. Hea on siin olla. Kui lennuk maandus, siis ikka vesistasin veidi. Olen 13 km Kampalast, Makerere Ülikooli põllumajandusbaasis. Tegu on suure hoonetekompleksiga, mis ehitatud 1930ndatel inglaste poolt. Praeguseks on siis segamini ülikooli hooned, eramajad, laborid ja laudad. 2 aastat tagasi oli siin veel killuke metsa olnud, nüüd on selle asemel maisipõld.
Vihmad on paar nädalat hiljaks jäänud, mistõttu on praegu veel selgusetu, mis plaanitud välitöödest saab. Esimesed kaks ööd olid lämmatavalt palavad. Siin on ikka palju kuumem ja lämbem kui Kibales. Kibales sai alati teki ja riietega magatud, mõnikord olid isegi villased sokid jalas, aga siin on ka õhuke lina liiast. Eile öösel saabus vihm. Öö oli päris sürreaalne. Saabus tuul, kõik uksed nagisesid, klaasid värisesid, äike sähvis ka läbi suletud silmade. Kui vihm saabus, tuli paari tuulehooga otse vihm ka mulle voodisse. Kui vihm sai läbi, tulid sääsed. Parvena. Ajasin, pealamp peas, neid enda võrgu all taga oma 5-6 korda. Täiesti selline ebareaalne öö oli.
Mul polnud plaanis malaariaravimeid võtta, aga arvestades seda sääskede hulka, siis plaan korraga muutus. Käisime täna Kampalas Makerere Ülikoolis ja haarasin teepealt apteegist ka maalariaravimeid. Ühtegi tuttavat marki ei olnud. Kõik täiesti tundmatud ravimid, pealegi Ugandas toodetud. Võtsin ühe tundmatu alla euro maksva ravimi, olen kindel et see on hea :D Nii palju kui aru sain, on sel sama toimeaine kui Lariamil..sellel ravimil, mis hallukaid tekitab. Aga kuna varasemalt mul mingeid kõrvaltoimeid pole olnud,  siis olen positiivne ja arvan, et pole hullu. Eks siis ole näha kui on. Iga öö sääski taga ajades saaksin ka varsti hallukad.
Sööme kohalikus kohvikus, aga meile tehakse eraldi süüa. Söök on hea, aga liiga muzungupärane. Pole veel üldse ube ega maguskartulit ja muud kohalikku kraami saanud. Chapattisid õnneks ikka saan. Hea uudis on see, et kohe-kohe on algamas mango hooaeg ja ananassid, arbuusid ja papaiad on juba valmis. Happy times!

Aga jah- kõik on hästi. Hea on tagasi olla.

Tuesday, April 23, 2019

24.04.19

Olen nüüd ametlikult teel. Istun Riia lennujaamas ja ootan esimest lendu. Nagu ikka, läks ka seekord suureks tormamiseks enne lendu, aga sellest hoolimata pole varem nii rahulik olnud Ugandasse minnes. Aga seekord pole mul ka suurt vastutust ja mitmekuulist kava, mille pärast muretseda. Ega ma päris täpselt teagi, mis mind ees ootab ja mida tegema hakkan. Aga see on alati Ugandaga nii olnud. Ugandal on alati oma plaanid sinuga. Heikki ootab ees ja see on piisav. Kohati tundub, et olen ringiga tagasi alguses. 2011 veebruar oleks nagu eile olnud. Ootan Ugandasse jõudmist. Mõtlen Ugandale pidevalt. Tahan kindlasti minna ka Kibalesse ja näha enda assistente. Näha palju naisi/lapsi kellelgi on ja kuulda, kuidas neil läinud on. Ainus, mida ma ei oota, on see raha lunimine, mis mind ees ootab.
Päris meeldiv on lennata ainult enda pagasiga- u 40kg vähem asju kui mõnel varasemal korral. Kaasas on täiesti luksasjad nagu adapter (varasemalt on olnud mul suhtumine, et milleks raisata ruumi adapterile kui ka harilikuga surkides saab asjad vooluvõrku ühendatud), oma magamiskott, vihmavari, soe pesu jne. Lisaks on u 100 vihikut, harilikku ja värvipliiatsit lastele. Naljaks on see, et asju pakkides sain aru, et pakin täpselt samu särke, teksasid, telefoni, fotokat jne endale kaasa kui esimest korda minnes. Ja naljakas kui suurt rolli mängib elus juhus. See, et ma jälle teel olen, on ōnnelik juhus. Juhus, et läksin Tallinnasse konverentsile, kuhu mul otsest asja polnud. Juhus, et ühes ettekandes näidati fotot Heikkist ja COst. Juhus, et tegin slaidist foto ja selle Heikkile saatsin. Juhus, et Heikki mind Ugandasse kutsus kaasa. Ja juhus, et oli finantse minekuks.

Friday, April 12, 2019

12.04.19



Tean juba u 3 nädalat, et lähen 23.04.19 jälle kuuks ajaks Ugandasse. Aga kuidagi on elu nii ebanormaalselt kiire viimstel aastatel, et tundub, et ei ole aega üldse millegi üle rõõmu tunda ja elevil olla. Ainus mille üle mõelda jõuab on tähtaeg see ja kohustus too. Aga pole hullu, sest teen täpselt seda tööd, mida olen alati tahtnud teha. Kuidagi liiga kiire on alati lihtsalt. Aga, ootan väga-väga Ugandasse minemist. Ma arvan, et möödu ühtegi nädalat kui ma ei mõtleks, et tahaks tagasi. Ja varsti ma lähengi.

Saturday, July 14, 2018

14.07.2018

Viimane postitus Malaisiast. Oleme juba koduteel. Lendasime Borneolt tagasi Kuala Lumpurisse, ööbime siin ning hommikul alustame lennumaratoniga. Ainult 3 lendu ja 22 tundi..
Aga viimati olime veel Sibus omadega. Paadisõit Sibust tagasi Kuchingusse oli eriti piinarikas. Oli palav päev, päike paistis terve tee peale, nahk istmed, õhku vähe...sulasin. Sulasin 5 tundi järjest. Aga paadis olid taaskord võitluskuked; onu kes ajas kuivalt endal habet ning seejärel surkis metallvardaga tugevalt loksuvas paadis kõrvu ning muidugi pikast ja lühikesest koosnev rändtsirkus. Kuchingusse tagasi jõudes olime täiesti küpsikud.
Reedel külastasime Bako rahvusparki. Bako rahvusparki peaks minema ametlik bussiliin. Hotellist kinnitati ka, et bussiga on väga lihtne minna. Kohe hotelli kõrval on bussipeatus ning sealt saab ilusti. Kõnnime meie ühele poole hotelli, pole mingit peatust. Kõnnime teisele poole, pole mingit peatust. Läheme uuesti hotelli, et kus kohas see peatus ikkagi siis on. Onu joonistab kaardi, et astud ukest välja ja siis lähed restoranist mööda ja seal ongi peatus. Vaatame nõutult talle otsa, et pole seal mingit peatust ju. Onu ütleb, et on küll, kuidas ei ole, seisad seal tänaval ja siis kui buss tuleb, siis  lehvitad bussile,buss peatub ja võtab peale. Ahsoo. Tundub, et lihtsalt peab teadama, kus seisma ja lehvitama peab. Läksime siis keset tänavat seisma (ja mingit bussipeatuse märki polnud) ja ootama. Korraga tuleb väike mikrobuss, mitte suur punane liinikas nagu onu oli kirjeldanud, ja teatab, et ta läheb Bakosse. Bussis oli juba 2 teist turistigi, kes kinnitasid, et nad on ka teel Bakosse ja neid oli sama moodi lihtsalt tänavalt peale korjatud. Bussijuhiks oli haiglamaski ja suuri päikseprille ning käsivarrekaitseid kandev tüüp. Nägi üldse mitte kirvemõrvari moodi välja. Ronisime bussi. Buss peatus veel mõnel tänavanurgal siin ja seal, kus valged turistid seisid. Teised turistid peale ei tulnud. Ma olen kindel, et tüübi välimusel polnud sellega miskit seost. Terve tee jälgisin närviliselt tüüpi iga liigutust, valmis, et kohe veetakse võssi. Aga ei. Onu rääkis juttu, et siin on kool ja seal on see ja kolmas. Viis ilusti kohale, küsis ainult pea 40 km sõidu eest 2 euri ja ütles, et kui varem ära ei liigu, siis õhtul 16.30 viib meid tagasi ka.
Bako rahvuspargi keskusesse saab ainult pisikeste paatidega. Esimesed paadid lähevad parki kell 8 hommikul ning viimased tulevad 15 päeval.  Minnes oli mõõn, mille tõttu ametliku sadamani paadike ei sõitnudki ning viskas lihtsalt mingi hetk suvalises kohas maha ja kapten käskis kaldale jala kõndida. Noo ei olnud õnneks pikk tee. Rahvuspari külastamise eesmärgiks oli näha ninaahve. Pargis on spets ninaahvirada, kus alati ahve näha saab ja mille läbimine peaks u 2 tundi võtma. Kui hakkasime rajale minema, siis rajalt tulnud inimesed ütlesid, et jah, ahvid on olemas. Kui meie raja lõppu jõudsime, polnud mingeid ahve. Ka tagasi teel polnud mingeid ahve. Krdi ninaahvid tegid meile ninanipsu. Eelmine päev olin Martinile kurtnud, et keha on juba pidevast kuumusest ja matkamisest väsinud ja väga tõsist matkamist enam ette võtta ei tahaks. Kuidagi juhtus aga nii, et saime ahviraja 1 tunniga läbitud ja tundus naljakas lihtsalt ära minna, kui olime juba nii kaugele tulnud. Kuna mulle ei meeldi edasi-tagasi rajad eriti ja kõik rajad, peale ühe, olid edasi-tagasi rajad, siis otsustasime minna sellele ainsamale ringrajale. Meil oli viimase paadini aega 4 tundi, raja läbimine oleks pidanud võtma aega 3,5 tundi ja raja pikkus oli 5,8 km. Ja taaskord avastasin end läbi metsa pressimas higimull otsa ees. Nii palju siis mitte tõsisest matkamisest. Rada viis nõmmemetsa. Meie nõmmemetsaga pole sellel muud pistmist kui see, et mõlemad on toitainete vaestel liivadel. Tegelikult oli rada ilus ning viis läbi mangroovi, metsa, nõmmemetsa ja liivakivikaljude paljandike. Ja ninaahve nägime ka. Lihtsalt keha karjus igal sammul, et ei taha enam kuumuses matkata. Aga elasime üle ning olime lõpuks rahul, et veel ka selle matka ette võtsime. Kuna ühtegi mikrobussi polnud parasjagu linna tagasi suundumas, siis võtsime ebaseadusliku takso. Taksojuhiks oli jutukas vanem härra. Leppisime ilusti hinnas kokku ning asusime sõitma. Teel aga onu ütles meile, et läheme teist teed pidi kui hommikul tulite. Ma näitan teile peaministri maja ja moslemite linnaosa. Peas juba mõtlen, et kurat, nüüd läheb jälle kaupemiseks ja jama kui palju. Sõidame mööda tänavat ja onu näitab, et näete peaministri maja ja see tänav on kõige siledama asfaltiga kogu linnas, kuna siis on pm hea sõita. Siin on linna uhkeimad majad ning siin see ja too. Mina jälle kirun mõttes, et krt, oli seda jama ja kauplemist vaja. Ja siis jõuame hotelli juurde, ei mingit kauplemist, onu võtab kokku lepitud summa, soovib kõike head ja vurab minema. Martin ütles ka hiljem, et ta oli ka kogu tee mõelnud, et tuleb mingi hull jama ja kauplemine. Aga ei miskit säärast.








Tegelikult juba neljapäeval avastasime, et meil on liiga palju sularaha järgi. Otsustasime selle ära kulutada söögi peale. Õhtul ärkavad linnas ellu igasugu söögikohad. On suisa eraldi söögiturg, mille avastasime juba esimesel nädalal. Suundusimegi sinna enda rahast lahti saama. Tellisime kahepeale 6 erinevat rooga, sh vähisabasid, hiidkrevette, kanaliha, karpe. Sõime nii palju kui suutelised olime. Olime enda pingutuse üle väga uhked. Kui aga arve küsisime, selgus, et olime enda u 150 euro väärtuses alles olevas sularahast ära suutnud kulutada 18. Kõik see vaev ja ainult 18 eurost saime lahti. Reedel Bako pargis käimine kulutas me varusid õnneks oluliselt õhemaks. Reede õhtul kordasime enda söögiretke. Taaskord 5 eri rooga, vähid, kalmaarid..kõht oli nii täis, et pidin rinnahoidjat lõdvemaks laskma. Ja arve oli u 16 eurot.
Täna oli kohe eriti kuum ilm. Tänaseks jäi plaan külastada kassimuuseumit ja orhideede aeda. Kuna hotelli meil enam polnud, siis tuli kogu kraami kaasas tassida. Kui me kaamelikesed mööda linna jalutasime ja mõtlesime kuidas 6 km kaugusele muuseumisse minna, püüdis meid tänavalt kinni härra, kes ütles, et nii palavaga ja nii paljude asjadega ärgu me nüüd küll ringi kõndigu. Kutsus meile Grabi äpiga (kohalik Uberi variant) auto, pakkis meid auto peale ja ütles, et me, hullukesed, muuseumist nüüd tagasi ka kõndima ei hakkaks. Liiga palav. Kassimuuseumis oli, üllatus-üllatus, palju kasside kujukesi, pildikesi, marke, märke ja lugusid kuulsatest inimestest ja nende kassidest. Lisaks oli näitus sellest, kuidas sõna kass erinevates keeltes on. Eesti keel oli ka esindatud. Uhke. Üllatavalt mitmes keeles on kass meo või mau või miskit kõlalt sarnast. Muuseumist tagasi ei üritanud me siis kõndida, vaid kutsusime järgi sama tüübi, kes meid muuseumisse ka viis. Orhideeaed oli imeline. Kuni u 3 meetri kõrgused orhideed, igat värvi ja igas suuruses õitega. Väga ilus oli. Ainult et niii palav oli, et ei jõudnud lihtsalt ringi vaadata. Täna oli tõsine tegu, et mitte üle kuumeneda. Ma ei tea, mis temperatuur päeval võis olla, aga õhtul kell 20.00 oli veel 29 kraadi sooja. Enne lennujaama tulekut käisime veel kähku söömas.
Tänaval püüdis meid taaskord kinni üks vanem härra, et uurida, kust me pärit oleme. Teadis kolmest Baltiriigist ja sellest, et endine NSVL. Otsis veel taskust fotoka, ja näitas pilti, kus ta koos väidetava lätlannaga peal oli. Varbaid polnud näha, aga paistis küll lõunanaabri moodi olema. Muidugi oli tal vaja pilti ka koos eestlannaga. Pobises meile miskit arusaamatut vene keele laadses keeles ja nii me lahku läksimegi. Kõik inimesed, keda oleme siin kohanud on olnud sõbralikud ja heatahtlikud. Pole harjunud, et inimesed tulevadki lihtsalt sinuga rääkima puhtast huvist või et aitavad auto tellida või et näitavad sulle kohalikke vaatamisväärsusi sõidu ajal nagu giidid. Ilusa looduse ja sõbralike inimestega maa see Malaisia.
Ja nüüd oleme KL lennujaama hotellis ning mu tagumik hakkab juba ainult mõttest valutama, et homme ootab ees 22 tundi lendamist.

Wednesday, July 11, 2018

11.07.2018

Sibu linnas oli täna rändtsirkus: koosnes pikast valgest mehest ja umbes 30 cm lühemast valgest naisest. Rahvas patsutas, katsus ja tahtis koledasti juttu rääkida. Oh seda rõõmu ja kilkamist. Isegi pilti tehti. Taaskord jääb küsimuseks, kes-keda uudistas.

Sibusse saab kui sõita 5 tundi mööda jõgesid kiirpaadiga, mis on vanem kui mina. Peale inimeste veab paat veel ka kõike muud, mida metsakülade inimestel tarvis võiks minna. Näiteks kenasti kastidesse pakitud võitluskuked, kes terve tee vastamisi kisavad. Kastitäis (u 100 isendit) parditibusid ja veel hunnikutes pakikesi, mille sisu nii selgelt määratav ei olnud. Pidevalt oli tunne, et pooled pakid ja lapsed pudenevad kohe-kohe paadilt vette, aga minu üllatuseks ei pudenenudki. Sõit oli samaaegselt väga põnev ja täiesti masendav. Põnev selle poolest, et näed inimesi nende tavapärast elu elamas. Kaldakülakesi, kaluripaate, suuri jõelaevu. Ja täiesti masendav selle pärast, et umbes iga 500 m tagant on  jõekaldal saekaater, mille kai koosneb hunnikutest vette loobitud palkidest, mille peal seisavad palgihunnikud. Iga veidi aja tagant sõidab vastu mõni suur palgikoormaga laev. Metsa ei kusagil. Metsa asemel ainult palgihunnikud. Ja nii kõik 5 tundi järjest.
Sibu ise on samuti sadamalinn, mis koosneb laevaparandustöökodadest, saekaatritest, hiiglasuurest turust ning paljudest väikestest poekestest. Ja täna oli linnas ka rändtsirkus. Linna elanikeks on suures osas hiinlased. Kõik sildid on vastavas keeles ning kohalikega tuleb suhelda käte ja jalgade abil. Linn on ehe ja tegus. Kõik ilustamata. Kärnas koerad juravad prügikastist miskit söögipoolist, surnud kassipojad vedelevad käpad püsti tänavanurgal.
Hiiglaslikul turul müüakse mida iganes. Pooltele asjadele ei osanud mingit määrangut anda, et kas seda süüakse sisse või määritakse peale. Tundub, et see on see koht, kuhu mööda jõgesid laiali elavad inimesed tulevad endale asju ostma. Väga toredalt müüdi elus parte ja kanu. Linnud olid keeratud ajalehe sisse nii, et minema joosta/lennata ei saaks ja nöörist oli ka ilus kandesang seotud ümber keha. Nii nad pakitult lettidel istusid ja kausist maisi pugisid. Väga viisakas. Ugandas olid nad kõik jalgupidi suurtesse pundardesse seotud ning rippusid pead alaspidi pool oimetult. Sellist sangaga parti kutsus ostma küll. 3 euro eest oleks kena mamma saanud. 3 euro eest saab ka kilo värskeid hiidkrevette. Ananassid on siin superhead, hind alla 1 euro. Kohalikus sööklas saab portsu lisanditega riisi ja paneeritud kanatiiva/koiva 1 euroga. Häda on ainult selles, et nad ei oska seletada, mis neil on pakkuda ja ma ei oska miskit küsida. Vaatad hieroglüüfe ja vaatad müüjaga sügavalt üksteisele silma ja siis veetakse käsipidi erinevate toorainete juurde ja küsitakse, et kas Yes või No. Nälga ei jäänud vähemalt. Siin linnas peaks väidetavalt ka mardikavastseid söödama. Turul miskit silma küll ei jäänud. Küsisin müüjatelt ka. Saadeti mind ühe tüdruku juurde, kes väitis, et ühes pikkpoissi meenutavas tootes on insects-yes, aga sonkisin, mis ma sonkisin selle pikkpoisi sees, ei suutnud ühtegi putukat meenutavat osist sealt leida.
Homme 5 tundi jõepaadiga tagasi Kutchingusse loksumist ning siis tulebki juba hakata varsti kodu poole kulgema. Loodan, et mu kassid ei vedele põrandal käpad püsti või kui siis ainult Tonts, kes ootab kõhu sügamist, sest Tontsi kõht on juba 2 nädalat sügamata ning see on lihtsalt julm Tontsu suhtes.

27.05.2026

Mõned fotod kokkuvõtteks veel. Siis on kõik. Vb osa fotosid korduvad, aga juu siis pean neid kordamisväärseteks. Tegosa claudina on liblika...