Sibu linnas oli täna rändtsirkus: koosnes pikast valgest mehest ja umbes 30 cm lühemast valgest naisest. Rahvas patsutas, katsus ja tahtis koledasti juttu rääkida. Oh seda rõõmu ja kilkamist. Isegi pilti tehti. Taaskord jääb küsimuseks, kes-keda uudistas.
Sibusse saab kui sõita 5 tundi mööda jõgesid kiirpaadiga, mis on vanem kui mina. Peale inimeste veab paat veel ka kõike muud, mida metsakülade inimestel tarvis võiks minna. Näiteks kenasti kastidesse pakitud võitluskuked, kes terve tee vastamisi kisavad. Kastitäis (u 100 isendit) parditibusid ja veel hunnikutes pakikesi, mille sisu nii selgelt määratav ei olnud. Pidevalt oli tunne, et pooled pakid ja lapsed pudenevad kohe-kohe paadilt vette, aga minu üllatuseks ei pudenenudki. Sõit oli samaaegselt väga põnev ja täiesti masendav. Põnev selle poolest, et näed inimesi nende tavapärast elu elamas. Kaldakülakesi, kaluripaate, suuri jõelaevu. Ja täiesti masendav selle pärast, et umbes iga 500 m tagant on jõekaldal saekaater, mille kai koosneb hunnikutest vette loobitud palkidest, mille peal seisavad palgihunnikud. Iga veidi aja tagant sõidab vastu mõni suur palgikoormaga laev. Metsa ei kusagil. Metsa asemel ainult palgihunnikud. Ja nii kõik 5 tundi järjest.
Sibu ise on samuti sadamalinn, mis koosneb laevaparandustöökodadest, saekaatritest, hiiglasuurest turust ning paljudest väikestest poekestest. Ja täna oli linnas ka rändtsirkus. Linna elanikeks on suures osas hiinlased. Kõik sildid on vastavas keeles ning kohalikega tuleb suhelda käte ja jalgade abil. Linn on ehe ja tegus. Kõik ilustamata. Kärnas koerad juravad prügikastist miskit söögipoolist, surnud kassipojad vedelevad käpad püsti tänavanurgal.
Hiiglaslikul turul müüakse mida iganes. Pooltele asjadele ei osanud mingit määrangut anda, et kas seda süüakse sisse või määritakse peale. Tundub, et see on see koht, kuhu mööda jõgesid laiali elavad inimesed tulevad endale asju ostma. Väga toredalt müüdi elus parte ja kanu. Linnud olid keeratud ajalehe sisse nii, et minema joosta/lennata ei saaks ja nöörist oli ka ilus kandesang seotud ümber keha. Nii nad pakitult lettidel istusid ja kausist maisi pugisid. Väga viisakas. Ugandas olid nad kõik jalgupidi suurtesse pundardesse seotud ning rippusid pead alaspidi pool oimetult. Sellist sangaga parti kutsus ostma küll. 3 euro eest oleks kena mamma saanud. 3 euro eest saab ka kilo värskeid hiidkrevette. Ananassid on siin superhead, hind alla 1 euro. Kohalikus sööklas saab portsu lisanditega riisi ja paneeritud kanatiiva/koiva 1 euroga. Häda on ainult selles, et nad ei oska seletada, mis neil on pakkuda ja ma ei oska miskit küsida. Vaatad hieroglüüfe ja vaatad müüjaga sügavalt üksteisele silma ja siis veetakse käsipidi erinevate toorainete juurde ja küsitakse, et kas Yes või No. Nälga ei jäänud vähemalt. Siin linnas peaks väidetavalt ka mardikavastseid söödama. Turul miskit silma küll ei jäänud. Küsisin müüjatelt ka. Saadeti mind ühe tüdruku juurde, kes väitis, et ühes pikkpoissi meenutavas tootes on insects-yes, aga sonkisin, mis ma sonkisin selle pikkpoisi sees, ei suutnud ühtegi putukat meenutavat osist sealt leida.
Homme 5 tundi jõepaadiga tagasi Kutchingusse loksumist ning siis tulebki juba hakata varsti kodu poole kulgema. Loodan, et mu kassid ei vedele põrandal käpad püsti või kui siis ainult Tonts, kes ootab kõhu sügamist, sest Tontsi kõht on juba 2 nädalat sügamata ning see on lihtsalt julm Tontsu suhtes.
No comments:
Post a Comment