Aga viimati olime veel Sibus omadega. Paadisõit Sibust tagasi Kuchingusse oli eriti piinarikas. Oli palav päev, päike paistis terve tee peale, nahk istmed, õhku vähe...sulasin. Sulasin 5 tundi järjest. Aga paadis olid taaskord võitluskuked; onu kes ajas kuivalt endal habet ning seejärel surkis metallvardaga tugevalt loksuvas paadis kõrvu ning muidugi pikast ja lühikesest koosnev rändtsirkus. Kuchingusse tagasi jõudes olime täiesti küpsikud.
Reedel külastasime Bako rahvusparki. Bako rahvusparki peaks minema ametlik bussiliin. Hotellist kinnitati ka, et bussiga on väga lihtne minna. Kohe hotelli kõrval on bussipeatus ning sealt saab ilusti. Kõnnime meie ühele poole hotelli, pole mingit peatust. Kõnnime teisele poole, pole mingit peatust. Läheme uuesti hotelli, et kus kohas see peatus ikkagi siis on. Onu joonistab kaardi, et astud ukest välja ja siis lähed restoranist mööda ja seal ongi peatus. Vaatame nõutult talle otsa, et pole seal mingit peatust ju. Onu ütleb, et on küll, kuidas ei ole, seisad seal tänaval ja siis kui buss tuleb, siis lehvitad bussile,buss peatub ja võtab peale. Ahsoo. Tundub, et lihtsalt peab teadama, kus seisma ja lehvitama peab. Läksime siis keset tänavat seisma (ja mingit bussipeatuse märki polnud) ja ootama. Korraga tuleb väike mikrobuss, mitte suur punane liinikas nagu onu oli kirjeldanud, ja teatab, et ta läheb Bakosse. Bussis oli juba 2 teist turistigi, kes kinnitasid, et nad on ka teel Bakosse ja neid oli sama moodi lihtsalt tänavalt peale korjatud. Bussijuhiks oli haiglamaski ja suuri päikseprille ning käsivarrekaitseid kandev tüüp. Nägi üldse mitte kirvemõrvari moodi välja. Ronisime bussi. Buss peatus veel mõnel tänavanurgal siin ja seal, kus valged turistid seisid. Teised turistid peale ei tulnud. Ma olen kindel, et tüübi välimusel polnud sellega miskit seost. Terve tee jälgisin närviliselt tüüpi iga liigutust, valmis, et kohe veetakse võssi. Aga ei. Onu rääkis juttu, et siin on kool ja seal on see ja kolmas. Viis ilusti kohale, küsis ainult pea 40 km sõidu eest 2 euri ja ütles, et kui varem ära ei liigu, siis õhtul 16.30 viib meid tagasi ka.
Bako rahvuspargi keskusesse saab ainult pisikeste paatidega. Esimesed paadid lähevad parki kell 8 hommikul ning viimased tulevad 15 päeval. Minnes oli mõõn, mille tõttu ametliku sadamani paadike ei sõitnudki ning viskas lihtsalt mingi hetk suvalises kohas maha ja kapten käskis kaldale jala kõndida. Noo ei olnud õnneks pikk tee. Rahvuspari külastamise eesmärgiks oli näha ninaahve. Pargis on spets ninaahvirada, kus alati ahve näha saab ja mille läbimine peaks u 2 tundi võtma. Kui hakkasime rajale minema, siis rajalt tulnud inimesed ütlesid, et jah, ahvid on olemas. Kui meie raja lõppu jõudsime, polnud mingeid ahve. Ka tagasi teel polnud mingeid ahve. Krdi ninaahvid tegid meile ninanipsu. Eelmine päev olin Martinile kurtnud, et keha on juba pidevast kuumusest ja matkamisest väsinud ja väga tõsist matkamist enam ette võtta ei tahaks. Kuidagi juhtus aga nii, et saime ahviraja 1 tunniga läbitud ja tundus naljakas lihtsalt ära minna, kui olime juba nii kaugele tulnud. Kuna mulle ei meeldi edasi-tagasi rajad eriti ja kõik rajad, peale ühe, olid edasi-tagasi rajad, siis otsustasime minna sellele ainsamale ringrajale. Meil oli viimase paadini aega 4 tundi, raja läbimine oleks pidanud võtma aega 3,5 tundi ja raja pikkus oli 5,8 km. Ja taaskord avastasin end läbi metsa pressimas higimull otsa ees. Nii palju siis mitte tõsisest matkamisest. Rada viis nõmmemetsa. Meie nõmmemetsaga pole sellel muud pistmist kui see, et mõlemad on toitainete vaestel liivadel. Tegelikult oli rada ilus ning viis läbi mangroovi, metsa, nõmmemetsa ja liivakivikaljude paljandike. Ja ninaahve nägime ka. Lihtsalt keha karjus igal sammul, et ei taha enam kuumuses matkata. Aga elasime üle ning olime lõpuks rahul, et veel ka selle matka ette võtsime. Kuna ühtegi mikrobussi polnud parasjagu linna tagasi suundumas, siis võtsime ebaseadusliku takso. Taksojuhiks oli jutukas vanem härra. Leppisime ilusti hinnas kokku ning asusime sõitma. Teel aga onu ütles meile, et läheme teist teed pidi kui hommikul tulite. Ma näitan teile peaministri maja ja moslemite linnaosa. Peas juba mõtlen, et kurat, nüüd läheb jälle kaupemiseks ja jama kui palju. Sõidame mööda tänavat ja onu näitab, et näete peaministri maja ja see tänav on kõige siledama asfaltiga kogu linnas, kuna siis on pm hea sõita. Siin on linna uhkeimad majad ning siin see ja too. Mina jälle kirun mõttes, et krt, oli seda jama ja kauplemist vaja. Ja siis jõuame hotelli juurde, ei mingit kauplemist, onu võtab kokku lepitud summa, soovib kõike head ja vurab minema. Martin ütles ka hiljem, et ta oli ka kogu tee mõelnud, et tuleb mingi hull jama ja kauplemine. Aga ei miskit säärast.
Tegelikult juba neljapäeval avastasime, et meil on liiga palju sularaha järgi. Otsustasime selle ära kulutada söögi peale. Õhtul ärkavad linnas ellu igasugu söögikohad. On suisa eraldi söögiturg, mille avastasime juba esimesel nädalal. Suundusimegi sinna enda rahast lahti saama. Tellisime kahepeale 6 erinevat rooga, sh vähisabasid, hiidkrevette, kanaliha, karpe. Sõime nii palju kui suutelised olime. Olime enda pingutuse üle väga uhked. Kui aga arve küsisime, selgus, et olime enda u 150 euro väärtuses alles olevas sularahast ära suutnud kulutada 18. Kõik see vaev ja ainult 18 eurost saime lahti. Reedel Bako pargis käimine kulutas me varusid õnneks oluliselt õhemaks. Reede õhtul kordasime enda söögiretke. Taaskord 5 eri rooga, vähid, kalmaarid..kõht oli nii täis, et pidin rinnahoidjat lõdvemaks laskma. Ja arve oli u 16 eurot.
Täna oli kohe eriti kuum ilm. Tänaseks jäi plaan külastada kassimuuseumit ja orhideede aeda. Kuna hotelli meil enam polnud, siis tuli kogu kraami kaasas tassida. Kui me kaamelikesed mööda linna jalutasime ja mõtlesime kuidas 6 km kaugusele muuseumisse minna, püüdis meid tänavalt kinni härra, kes ütles, et nii palavaga ja nii paljude asjadega ärgu me nüüd küll ringi kõndigu. Kutsus meile Grabi äpiga (kohalik Uberi variant) auto, pakkis meid auto peale ja ütles, et me, hullukesed, muuseumist nüüd tagasi ka kõndima ei hakkaks. Liiga palav. Kassimuuseumis oli, üllatus-üllatus, palju kasside kujukesi, pildikesi, marke, märke ja lugusid kuulsatest inimestest ja nende kassidest. Lisaks oli näitus sellest, kuidas sõna kass erinevates keeltes on. Eesti keel oli ka esindatud. Uhke. Üllatavalt mitmes keeles on kass meo või mau või miskit kõlalt sarnast. Muuseumist tagasi ei üritanud me siis kõndida, vaid kutsusime järgi sama tüübi, kes meid muuseumisse ka viis. Orhideeaed oli imeline. Kuni u 3 meetri kõrgused orhideed, igat värvi ja igas suuruses õitega. Väga ilus oli. Ainult et niii palav oli, et ei jõudnud lihtsalt ringi vaadata. Täna oli tõsine tegu, et mitte üle kuumeneda. Ma ei tea, mis temperatuur päeval võis olla, aga õhtul kell 20.00 oli veel 29 kraadi sooja. Enne lennujaama tulekut käisime veel kähku söömas.
Tänaval püüdis meid taaskord kinni üks vanem härra, et uurida, kust me pärit oleme. Teadis kolmest Baltiriigist ja sellest, et endine NSVL. Otsis veel taskust fotoka, ja näitas pilti, kus ta koos väidetava lätlannaga peal oli. Varbaid polnud näha, aga paistis küll lõunanaabri moodi olema. Muidugi oli tal vaja pilti ka koos eestlannaga. Pobises meile miskit arusaamatut vene keele laadses keeles ja nii me lahku läksimegi. Kõik inimesed, keda oleme siin kohanud on olnud sõbralikud ja heatahtlikud. Pole harjunud, et inimesed tulevadki lihtsalt sinuga rääkima puhtast huvist või et aitavad auto tellida või et näitavad sulle kohalikke vaatamisväärsusi sõidu ajal nagu giidid. Ilusa looduse ja sõbralike inimestega maa see Malaisia.
Ja nüüd oleme KL lennujaama hotellis ning mu tagumik hakkab juba ainult mõttest valutama, et homme ootab ees 22 tundi lendamist.
No comments:
Post a Comment