14.09.13

Ikka uudist ei miskit. Elu läheb vaikselt. Eile oli Davidiga kinoõhtu. Täna sai korra linnas käidud ja muud põnevat nagu polegi. See kord on kuidagi imelik see siin olek. Esiteks selle pärast, et kolme nädala pärast tulen koju käima-pole nagu ei siin ega nagu kodus. Teiseks on siin uurimisjaamas niiiiiiii vaikne. Õhtutel on kõik enda tubades ja mingit seltsielu kui sellist pole (Hakkasin juba enese lõbustamiseks 650 lk paksust ökoloogiaõpikut lugema ja märkmeid välja kirjutama). Eelmine kord oli üsna teisiti siin. Esiteks olid kõik majad rahvast täis, õhtuti sai küünla ümber kogunetud ja juttu aetud ning nädalavahetustel oli alati mingine väike väljasõit. Põhjanaabritest kaasvõitlejad lähevad 20.30  magama, aga ma pean vähemalt 23ni üleval passima, et valguspüüki teha. Kuidagi natuke üksik on olla.

Võibolla nii palju on uudist, et ma olen ikka päris julge. Ütlesin Heikkile, et pühapäeva hommikul mina kell 6 üles ei tõuse ja valguspüüki ei tee. Magan suisa kella 8ni ilmselt :D (magasin suisa 8.30ni). Heikki arvas küll selle peale, et välitöödel pole pühapäevahommikuid ja kaua magamist, aga kui ma olen 4 kuud suht järjest välitöödel, siis nagu kohe mitte kuidagi ei saa ilma magamata olla. Kõik teised on siin usinad hommikuinimesed, aa nohh..minu jaoks väljaspool Ugandat kellaaegu, mis algavad 6, 7 ja 8ga ei eksisteeri.  Praegu näevad mu päevad välja umbes nii: 6.00 heliseb telefon, 6.30ks üritan end valguspüügilina juurde lohistada, 7.30 hommikusöök, 8st tulevad assistendid ja algab tööpäev, 12 lõuna, pärast lõunat veel veidi tööd,(umbes 16st on praegu töö valmis, kuna tööd pole eriti), 18st õhtusöök ja 19st on pime ja päev ametlikult läbi. Pärast seda loen meile, vastan kirjadele ja teen „koduseid töid“. Teised lähevad umbes 20.30 magama. Kui olen väsinud, siis magan ka mõne tunni, kui väsimust pole, siis kirjutan teile ja loen ökoloogiaõpikut. 22.30 vean ennast taas valguspüügilina juurde. Umbes 23.30 sätin magama. (00-06 käin kodruvalt vetsus ja ajan rotte ning sipelgaid mööda maja taga). Pidev ärkamine ja mõne tunni kaupa magamine on üsna huviatav- selline videomängu tunne on. Kui kell näiteks 22.30 heliseb, siis on ikka suht segadus, et kus ma olen, miks ma sellisel kellaajal üldse magan ja mille paganama pärast ma ärkama pean. Väsimust veel tekkinud õnneks ei ole.

11.09.13

Tuhanded kilomeetrid ümarduvad nulliks, kuud taanduvad sekundeiks. Sa oled mu kõrval, minuga.

12.09.13

Uudist suurt ei miskit. Mul on endiselt pärast kahte suurt mürgitamist kirbud- nii et päeva sisustab lisaks tööle ka enese kratsimine. Tegevus seegi.

Täna mängisin elektrikut, kuna mu autoakult toimiva lambi üks „näpits“ oli müstiliselt mind vahepeal hüljanud ja teine keeldus akust enam kinni hoidmast. Õnneks leidsin näpitsad, mille juhe oli nende küljest osaliselt lahkunud ning pärast mõningat kaablipuhastamist ja isoleerimist saigi kahest mitte toimivast asjast üks toimiv asi. Läks hästi, kuna erinevalt kohalikust kõrgharidusega elektrikust suutsin mina plussi ja miinuse juba esimesel korral õigesti ära ühendada. Ise olen rahul.

10.09.13

Tänast päeva on peamiselt sisustanud kirbutõrje tegemine ja kohaliku mobiilivõrgu siunamine.

Juba kahel hommikul olen ärganud ärasööduna. Saabudes ostsin küll oma isikliku teki, et siti-satikaid välita, aga kuna siin on nii külm öösiti olnud, siis pidin kohaliku teki ikkagi lisaks võtma.  Noo ega ma pole kindel, et need kirbud just on või et nad ainult teki sees on, aga keegid söövad mind igastahes usinalt. Mürgitasin põhjalikult enda voodit, riideid, tuba ja sh ka ennast, nii et eks homme hommikul ole näha, kas elus olen mina või kirbud.

Jätkub ka mobiilivõrgusaaga. Saatsin Isaiahi täna siis uuesti linna, et uurida, kuidas ja mis raha eest selle Euroopasse helistamise paketi saaks. Isaiah tuli tagasi lihtsalt uue kõneajaga ja ühe koodiga, millega saan võrguteenuste seast endale paketi valida. Põhjus miks seda kohapeal ära ei tehtud, oli see, et nad ei teadnud,mis riik on Eesti. Noo ma ei eeldagi, et keegi seda teadma peaks, aga kui ma palun küsida Euroopasse helistamise teenust ja riigiks on Eesti, siis võiks nagu ära ühendada, et juu siis Eesti on Euroopas. Ühesõnaga..toksisin selle koodi sisse, et saaks Euroopasse helistamise teenuse valida, aga näe..mida pole, on Euroopa riigid. Hongkong, Singapur, Canada jne..aga ei ainsamatki Euroopa riiki. Helistasin siis klienditeeninduse numbrile, sõimasin neid olematu teenenduse pärast ja küsisin, et kuhu mu raha  kadus. Selle peale toru otsas olev noormees vabandas, et nad ei teavitanud mind õigeaegselt väiksest hinnatõusust..nimelt maksab Eestisse helistamise minut nüüd 28000 shillingut endise 400 asemel. Oi..tõesti ainult 9 euri minut? Vabalt...

Eesti numbrit kasutades on vist 3-4 euri minut.

08.09.13

Teadlase elu Aafrikas on glamuurne-päev läbi roogid röövikute junne ja õhtul nohistad meelelahutuseks sokke triikida. Jep..just selle glamuuri pärast olengi juba kolm aastat järjest kolmeks kuuks enda asjad pakkinud ja jätnud maha kõik, mis mulle veel kallis. Ainult need, kes ise teaduses on, teavad, kui kaugel glamuurist teadus on. Jah muidugi, välitööd Aafrikas ongi ikka üsna sigalahe, aga enamus teist ei tea, et selle taga on ülipikad tööpäevad, pidev väsimus ja selle kõige kallima ohverdamine. Kui ma teen kiire arvutuse, siis viimased 3 aastat olen Martinit näinud umbes 100-l päeval aastas. Ülejäänud 265 päeva aastast olen ma abielus Tartu Ülikooli ja hariduse/teadusega.

 .... aga samas ei tahaks ma olla mitte kusagil mujal ega teha mitte midagi muud. Olen täpselt siin, kus tahan olla ja ma armastan igat päeva enda elust- kõige võlude ja valudega. Kui ma peaksin homne päev surema, poleks mul ühtegi kahetsust- ainult rõõm hästi elatud elust. Tõsi ta on, haiget on saanud need, kes mind armastavad/on armastanud, et saaksin tänasel päeval nii öelda- kuid neile teadmiseks- see pole olnud asjata.

09.09.13

Soomlastel on kaasas mingi superfotokas. Pärast selle käes hoidmist ei taha enda oma poole nagu väga vaadatagi. Õnneks on mul au seda aparaati igapäevasel enda tegemistes rakendada ning pärast nende lahkumist, jääb see peen aparaat mulle kasutada. Fotod on nii head, et nendelt saab liblikate tiivasoomuseid ükshaaval soovi korral lugeda. Ainus häda selle ilusa asja juures on see, et kui ma hommikul 6-7 vahel sellega pilte lähen valguspüügist tegema, värisevad mu käed veel umbes sama palju kui joodikul hommikuti enne järgmise pudeli saamist. Mu käed ei ole ka muidu kõige stabiilsemad, aga varahommikutel ei ole ma kohe kindasti enda parimas vormis. Aparaat võib ju võimas olla, aga mu käed hoolitsevad selle eest, et pildid ikka kehvad oleksid.

Kohalik mobiilivõrk on siin ikka ka tore. Siia tulles laadisin 10 euri arvele, lootuses, et jätkub nagu kogu kuuks, kui kõnesid Eestisse eriti pikalt mitte teha. Reedel otsustasin Martinile helistada. Me ei saanud 30 sekunditki rääkida, kui ma operaator teatas, et raha on arvelt otsas. Tundus nagu ilgelt kahtlane, aga noo..kui otsas siis otsas. Laupäeval panin uuesti 3 eurot arvele. Täna pidin tööasjus Eestisse helistama ja ei saanud jällegi rohkem kui mõniteist sekundit rääkida, kui operaator teatas, et raha otsas. Saatsin Isaiahi linna uurima, et mis pagan nagu toimub, kuna ennemuiste oli kõneminuti hind Eestisse u 400 shillingit  (1 eur= 3400 shillingit). Mis siis tuli välja: teeniduses unustasid sealsed neiukesed mainida, et kui tahan riigist välja helistada, pean eraldi paketi endale tegema (selle eest loomulikult ka maksma) ja nii kaua, kuni ma ei ole sedapaketti teinud, võtavad nad iga kord mult arvelt kogu raha ära, kui üritan riigist välja helistada. Ühesõnaga pandi mult selle 3 euri asemel, mis ma tegelikult see nädal kulutanud olen, igaks juhuks lisaks ka 10 euri tuuri...riigi turvalisuse nimel. Krdi...Ma ei taha mõeldagi, mis see telefoniarve kahe numbri peale see kuu kokku tuleb. Kuna olen pidanud Eesti numbrit ikka Eestisse helistamiseks kasutama, siis arvan, et see nädal sai üks 25 euri küll maha visatud tänu suurepärasele kohalikule mobiilivõrgule. Kui linna lähen, saavad nad esinduses pahast muzungut näha. Ühesõnaga, ärge keegi mitte enam lootkegi, et ma teile helistan ja ärge parem mulle ka helistage

olevants..

07.09.13

Eee...ma ei mäleta enam, mis ma eile tegin. Juu siis polnud miskit erilist. Korra sai linnas käidud, aga muidu vist tavaline päev.

Üldiselt on olukord siin igati ugandalik.  Hommikul seitsmest õhtul seitsmeni elektrit pole ja nohh, see mis praegu on, seda ma nagu ka väga elektriks ei kutsuks- sihuke valgusemäng käib. Iga veidi aja tagant lähevad labid kustu ja siis sähvatavad jälle üliheledalt põlema. Ma kujutan ette, kui hästi see kogu elektroonikale mõjub, mis ööseks on laadima pandud.

Täna hommikul kaotasime vee ühe 160 w pirni. Ei saagi aru, mis pagan siin toimub. Üks variant on see, et pärast pikka põuda on kõik linnud ja loomad on nii näljased, et lendavad pirnidesse ja lõhuvad need ära. Teine variant on, et see kohalik pinge on kõigele liig. Tänase pirni killud olid 4m raadiuses laiali, tänasin vaid õnne, et sel hetkel lambi all ei olnud.

Elektrik käis täna jälle juhtmeid õiget pidi ühendamas. Kõige naljakam on see, et sel tüübil on rakenduskõrgharidus. Tean seda, sest käisin ta koolilõpupeol 2011.  Tagasi tulles võtan igastahes elektrikute kummikindad kaasa, sest ma kohe üldse ei taha ühdegi kohalike ühendatud pistikut ega seadet näppida. Iga kord enne pistikute ühendamist loen väikse palve. Tänase päeva naljakaim seik oli ilmselt see, kui pidin meie vihmakindlast elektrisüsteemist vett välja valama. Polegi enne pistikutest ja kilbist vett välja valanud. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et valasin sealt vett välja sest noo klaasike oli seal pikendusjuhtme pistikus seda vett küll. Aga pole hullu..kõik toimib jälle.

Veidi veel eksootilisem oli tänases päevas see, et siin sadas rahet. Korraks oli kogu maa rahest valge. Raheterad olid muidugi ka nii 7 mm ja suuremad. Lisaks elektrile pole siin ka juba 3 päeva vett olnud. Noo vesi on vihma näol olemas, aga kogumisüsteem või miski on tuksis ja mahutidesse ega mahutitest vett ei tule. Kolm päeva vihmametsas pesemata olla on üsna kriitiline nii endale kui teistele. Seetõttu õnnestus mul täna keset troopilist vihmametsa umbes pool tundi pärast rahet pesta ennast jääkülma rahesulamisveega. Päris tore. Mitte igaüks ei saa ilmselt öelda, et ta nii on teinud.

Täna oli ka esimene suurem kohtumine paavianidega. Võtsid teised kogu uurimisjaama üle. Mul oli vaja laborisse minna muidugi see hetk.Minu asukoha ja labori vahel oli terve kari paaviane. Pärast mõnda sügavat hingetõmmet otsustasin läbi karja kõndida. Jõudes aga labori juurde, avastasin, et keegi oli selle vahepeal lukku pannud. Seetõttu pidin uuesi läbi karja kõndima, et minna kaaslastelt võtit võtma ja siis veelkord läbi kõndima, et laborisse jõuda. Kõik jäid terveks see kord.

Ja nagu paavianidest vähe veel oleks, oli kogu päeva mu maja ümbrus paksult sipelgaid täis. Noo nendest olen ma küll surmani tüdinud. Väiksed vastikud värdjad. Õnneks neil niipalju oli viisakust, et nad läksid seekord ümber maja, mitte otse labi.

Paavianid ja sipelgad võiksid kuidagi üksteisele närvidele käia ja mind sellest ringist välja jätta.

Ja muidu vist polegi midagi põnevat toimunud. Öösel suurem vaksikutapp plaanis.

PS. Robert, sa võid lahkesti teisipäevasel koosolekul kõigile teada anda, et olen endiselt elus. Teised vist mu blogi ei loe.

PPS. Üks pai Vollule. Jupike võib ka ühe saada.  Ja keegi mingu söögu mu tomatid ära, hakkasid just nii kenasti valmis saama enne äratulekut.

...civet üritas mind just pikali joosta..