katse 4

Olen 4 korda üritanud teile täna kirjutada, aga esimene kord polnud internetti, siis läks vool ära. Ja kui vool tuli tagasi, tuli torm ja läks internett ära. Torm mitte muidugi sõna otseses mõttes, aga siinne vihm tuleb hullu hooga ja suure tuulega, nii et selline väike tormike. Ehk see kord õnnestub.

Mis siis uut? Suurt ei miskit. Elu veereb vaikselt siin. Vihma on hakanud rohkem sadama, aga päris hooaeg pole vist veel hakanud. Putukaid on palju, aga mitte neid, keda mul vaja, ja mitte seal, kus nad olema peaksid.

Üksöö oli tuli mulle mingi nostalgia peale ja mõtlesin, kuidas olen jõudnud selleni, kus ma täna olen. Õigemini nendest otsustest.

Esimene klass. Ma ei mäleta, mis sündmus see oli, aga meid rivistati klasside kaupa algklasside osa "taskusse" üles. Eks see üks veerandi lõppudest oli. Õpetajad kiitsid ja laitsid ja siis jagati aukirju. Üks väike kribalik plikatirts kutsuti ka kõigi ette, kuna ta oli eriti tubli ja hoolas. Sai vist nuku tubli olemise eest. Mina polnud siis veel ei eriti tubli ega ka kõige tublimate klassis. Mäletan, et mõtlesin, et tahan ka olla selle väikse Kribaliku moodi. Nüüd on Kribalik juba palju aastaid mu elus väga tähtsal kohal olnud ja ma olen kindel, et temast saab suurepärane arst.Imetlen endiselt teda tema töökuse ja visaduse pärast.

Viies klass. Kevadise veerandi lõpp. Põhikooli osa oli aulasse kokku koondatud ja autasustati olümpiaadivõitjaid. Maakondliku olümpiaadi 3nda koha eest sai kas 75 krooni või 100 krooni. Noo mingi väikse summa, mis toona tundus niiiii suur. Istusin seal ja mõtlesin, et küll oleks tore vaheaega alustada oma raha taskus. Nii palju head saaks osta. Peaks järgmine aasta ka proovima. Tuleb tunnistada, et kooli sai järgnevatel aastatel päris mitmesaja krooni võrra ja hunnikute raamatute võrra vaesemaks tehtud. Mingeid erilisi saavutusi muidugi ette näidata pole ja Viljo (mu kursavend ülikoolis), tegi iga jumala aasta mulle bioloogias pähe, aga tore tagasi mõelda ikka.

Ülikool. Ma ei mäleta, kas meil oli Ökoloogia II esimesel või teisel kursusel. Igastahes loeng toimus Näituse tänava ringauditooriumis. Oli hiline aeg ja auditoorium oli külm ja hämar. Professor Zobel rääksis, kuidas maasikataim saab aru, et enda võsundiga ei tasu konkureerida ning kui ühendus emataime ja klooni vahel katkeb, hakkavad nad koheselt konkureerima. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe (ega mahu siiani), kuidas saab üks maasikas sellistest asjadest aru saada. Ühes järgnevas loengus rääkis ta, kuidas ta käis vihmametsas ja kuidas seal olid sipelgaid, kes kaitsesid enda kodupuud. Just seal ülikooli tõenäoliselt kõige ebamugavamas auditooriumis, otsustasin, et tahan ka teadlaseks saada. Esimene aasta oli ülikoolis veidi hirmutav ja ma polnud päris kindel, kas ma saan ikka kõigega hakkama, aga siis leidsin, et tasub ikka pingutada. Ja nüüd olen ma vihmametsas ja sipelgaid on tõesti palju ja nad kaitsevad enda kodupuud kah. Huvitav kas viigipuu saab ka aru, milline osa on tema enda oma ja milline mitte, või kipub ta mõnikord ennast ka kogemata lämmatama... Ehk saan kunagi teadlaseks kah, kui külm Jaanipäeval ära ei võta.

Kõik see nostalgia vaevas mind keset ööd ja ei lasknud mitte magada. Selle peale otsustasin, et lähen ajan mõned liblikad purki hoopis. Mida ma ka tegin. Ning siis kohtasin toredat tegelast. Nimelt pugis Genet (valetasin sulle Meeri ennist) sõnnikumardikaid. On ka valguspüügi võlud ära õppinud. Ja kuna ta pugis mardikaid oli ta eriti tore, kuna mardikad on ilged tüütused. Lendavad suure hooga, ajavad taga ja peksavad liblikaid laiali. Nii et eriti tore oli koos sellise tegelasega valguspüüki teha.


Korvi punumine ikka ka kulgeb. Mu kokk vaatasis mind ja ütles, et ma pole enam mzungu (valgeinimene, keda siin ikka peetakse ühtedeks rikasteks naljatilkadeks) vaid Batooro(Tooro hõimkonna esindajad). Ilmselt suurim kompliment mida ühele valgele siin teha saab.

Selline jutt siis seekord.

crazy moth-lady..

Nooooo miks, nooo miks ma teile ei kirjuta!!!!???

Vastus jällegi lihtne ja loogiline, reedel ja laupäeval polnud voolu ja eile oli internett luku taga. Nagu Liisile kirjutasin ei taha internett küünlavalgel toimida. Ja isegi küünlad on siin kehvad. Küünal põleb 15 minutiga läbi, küünal või asi. Sulatasin mõned tuunikala konservikarpi ja tegin teeküünla. Palju asisem kohe. Jõudsin juba petrooleumlambi ka osta. Kui käisin tanklast petrooleumi ostmas, ostis üks härra endale kilekotitäie petrooleumi. Ma ei tea, miks ma küll raha kanistri peale kulutasin. Oleks ju võinud ka seljakotitäie osta :D

Ah, ma pean veidi kiruma ka. Isegi kõige helgemad pead ei ole kõige teravamad pliiatsid. Laostavad mind siin. Näiteks palusin ühel doktorandil endale Kampalast AAA laetavaid akusid tuua ja laadija ka. Tema tõi AA akud ja 2 laadijat. Noo mida, ma kirjutasin isegi paberile suurelt, mis mul vaja on.
Teiseks oli mul vaja puitu liblikakastide jaoks. Peter lubas organiseerida. Organiseeris ta jah. Ostis mulle 2 ruutmeetrit kvaliteedivaba vineeri ja kulutas hunniku raha transpordile. Lõpuks käisin ikka ise laupäeval linnas ja ostsin vajaliku laua. Räägi sa või ei räägi, ei nemad siin aru saa, et asjal ja asjal on vahe. Ei tea, kuhu ma need AA patarei toppima peaksin, kui mul on AAAsid vaja. Noo ja seleta siis pärast raamatupidamisele, et üks on loll ja teine lasik ja mina pean üski rabama...Paganas!

Ja mu kokk üritab minust ka korralikku Uganda naist teha. Suutis mulle nädalaga liitri toiduõli sisse sööta. Täna tuli tühja kanistriga, et näe..jälle juurde vaja. Jummel-jummel. Tõsi ta on, et õli kulub leivakeste tegemiseks jne, aga noo liiter õli nädalas. Oh jah. Vähemalt maitseb kõik hästi, liiga hästi...

Mu usakatest naabrid on ka toredad. 3 uurivad šimpanseid ja pildistavad ja üks uurib kuldset kassi. Toredad ja sõbralikud inimesed. Professionaalsed fotograafid. Vaatasid mu fotokat ja ütlesid, et päris hea. Loomulikult, neil on küll palju paremad, aga minu kohta hea. Tulevad siin naerma minu pisikese fotoka üle. Saab vähemalt normaalset inglise keelt harjutada. Kohalike inglise keel on umbes, et I are Sille.

Ja korvipunumine läks ka täna lahti. Täitsa tore tegevus. Mu assistendil on ka juba 5 rida sallist kootud. Ta on ka nii vaimustuses. Kohalikud naised vaatasid mu korvialged täna üle, nad vist ei oodanud, et ma osav olen. Aga taaskord..olen osav.

Lariamil pole ikka mulle vist erilisi mõjusid. Ootan ja ootan, millal kõrvalnähud tuleksid, aga ei midagi. Osad näevad pärast ravimi võtmist õudukaid ja hallukaid. Ma lappasin terve öö pärast ravimi võtmist kassipoegi ja kutsikaid ühest kohast teise. Polnud väga hirmus. Fiskarsi kääre näen ka unes. Väikseid oranže, täpselt need on mul veel puudu :D

Aga üldiselt on siin elu ilus. Ainult kui mitu tundi metsas röövikuid lehtede küljest otsida, on endal ka lõpuks rööviku nägu peas juba.

Aga jah, ilm on ilus,töö on loov, maastik on lummav, toit on hea ja inimesed on ka huvitavad. Kui tagasi tulen, hakkan vähemalt korra nädalas Toomase kabineti ukse taga kraapimas käima, et ta mind tagasi saadaks :D

Ja üldselt pole vaja muretseda, kui ma ei kirjuta, sest siin on lihtsalt elektri ja internetiga kehvad lood. Küll ma annaks teada, kui midagi tõsist oleks juhtunud. Senini olen aga ikka rõõmus ja roosa.

ja unustasin jälle..

Palju õnne vennaraas Tarmole!!! (Jah sa oled venna staatuses, kui sa ei teadnud veel seda).

..ja kaamelike rühkis läbi päikselise paduvihma toidukoormaga külast enda majakese poole

Täna käisin siis esimest korda peaaegu iseseisvalt külas enda toiduvarusid uuendamas.
Küla on umbes 45 min kõndimise kaugusel. Vist juba mainisin, et üritan nüüd toitu rohkem kohalike käest osta. Seda peamiselt põhjusel, et ma olen liiga kitsi, et kulutada 25 eurot taksoga linnas käigu peale, kui kogu toit maksab nädalaks vähem kui 10 eurot. Ühe tädi käest saab ube, teise käest tomateid, kolmada käest mune. Kõik tädikesed elavad umbes 200m raadiuses külas, aga kõige ostimine võtab ikka tunnikese vähemalt, kuna kõik toimub lihtsalt niiiiiii aeglaselt. Poolele kraamile ma muidugi nime ei oska anda, mis ma ostsin. Ja kogu kraamiga tuleb ju kuidagi tagasi ka jõuda...Ja nii olengi ma kaamelike. Vb järgmine kord tulen mootorrattaga külast tagasi. Ühe euro ma raatsin maksta selle vaeva vältimiseks :)

Maavärin oli ka jälle.

Piltidest siis: liblikaromanss ja kaamelikese koorem. Koorem maksis umbes 4 eurot.

:)

Minu kõrvu kostusid jutud, et Eeskülas jagati täna torti. Palju õnne minu suurele väiksele Mugulikule!

Muidu oli toimekas päev. Panin enda Liblikapaleele välisvalgustuse, kuna kohalik valgustus ei tööta ja ega seda kuupäeva ei tea, millal elektrik tuleb. Pühksin natuke ka räästa alust, enne sinna turnimist. Pühkisin nii hoolsalt, et suuur kameeleon kukkus ka alla. Sihuke plärts käis, et mõtlesin korraks, et nüüd kokkus lõhki. Aga ei..vahtis mind natuke kurja pilguga ja siis siblis mööda seina räästa alla tagasi.

Umbes 30pealine paavianikari jooksis ka täna mu maja taga ringi.

Ja uues majas on täitsa mugav. Olen igati rahul. Ainult kuivkäimlas käimine on alati natuke hirmus. Mitte, et ma kuivkäimlaid kardaksin (maalaps ikkagi), aga kuivkäimla kujutab endast majakest mille põrandas on auk, mille sügavus on Heikki väitel kuni 4 m. Mu kõrgusekartus tuleb lihtsalt mängu...

unustasin

Palju õnne järgnevatele tegelastele: Mihkel, Madis ja Jüri-Ott.

Palju õnne ka kõigile neile, kelle ma olen juba vahepeal unustanud ja unustan lähipäevil, sest märtsis on lihtsalt liiga palju sünnipäevi ja mu mälu ei jõua neid meeles pidada.

huvitav, kas entomoloogid jooksevad ka kiljudes ümber valguspüügi lina...

Oh miks, oh miks ei ole ma teile juba kirjutanud?? Reedel polnud mul midagi kirjutada, laupäeval olin hilja õhtuni pulmas ja eile oli internett kõvasti luku taha pandud. Nii lihtne see ongi.

Nagu ütlesin, käisin laupäeval pulmas kontvõõraks. Õigem on küll öelda eelpulmas, kus kaubeldakse pruudi hinna üle. Siin on kombeks kolm pidustust: eelpulm, pruudile kaasvara andmine ja siis pulm. Ükski järgnev ei saa eelnevata toimuda. Et siin abielluda, peab peig maksma vanematele tütre "röövimise" eest nõutud hinna. Kui vanemad nõus ei ole, siis abielluda ei saa. Tavaliselt on hinnaks 1-2 lehma, sõltuvalt pruudi väärtusest. Laupäevase pulma tegi toredaks asjaolu, et nii pruut kui ka peig olid enda viiekümnendates ja juba ka vanavanemad. Ja ikka ei saanud nad ilma pruudi vanemate nõusolekuta abielluda. Eks natuke ole kogu see kauplemine näitemäng ka, aga reaalselt tuleb peiul nõutud hind maksta. Olgu siis 50 või kui tahes vana. Pruudi hinnaks kujunes üks lehm, üks kits, umbes 150 eurot sularaha, hunnik alkoholi ja limonaadi. Kogu külal söödeti kõht ka täis. Mul ka. Kui kõik teised sõid sõrmedega, siis mulle eraldati isegi kahvel. Olime aukülalised ja istusime pruudi vanemate kõrval. Natuke imelik oli kogu selle erikohtlemise tõttu, aga tore oli ka.
Tegin päringu ka enda hinna kohta lehmades. Vastuseks sain very many, vähemalt kümmet lehma olen väärt. Äriidee vanematele missugune, kui nad peaksid tahtma karjakasvatuse juurde tagasi pöörduda... Kümme lehma, kas keegi pakub enam ?? Kas ma kuulen 11 lehma? Ilmselt mitte...

Eile oli veits nukker, kuna soomlased lahkusid. Olen nüüd üksi. Aga täna sain endale lõpuks oma isikliku maja. Majas kaks tuba, pluss köök, pluss väliköök ja veranda. Isiklik kokk on ka, nii et pole elul häda miskit. Siiani elasin ühikatoas. Otsustasin koka jätta ka peale teiste lahkumist. Loobusin küll sellest, et ta mulle ka hommikusööki teeks, kuna oskan ise ka endale võid saia peale määrida. Aga siinsetest juurikatest toidu tegemine nõuab juba teatavat vilumust, mida mul pole. Ah ja olgem ausad, ega kui päevas kulub söögi ja koka peale umbes 60 krooni pole ka just suur kadu. Ajaline võit on palju suurem. Ja Molley on tore naisterahvas, nii et hea, kui ta tööd saab teha ja enda perele midagi paremat tänu sellele lubada. Ostsime talle soomlastega kitse ka. Väga tiine kitse. Kits toodi 20 km kauguselt linnast mootorrattaga. Ma ei tea kuidas see kits seal ratta peal sõitis ise nii tiine kui tiine olla annab. Kitse saab siin 30 euri eest. Võtaks kohe mitu, kui saaks kaasa tuua.


Ja õppetoetusest jäeti mind ka see semester ilma. Krt!