Sille Ugandas: Sille ja Martin Malaisias 1

28.06.2018

..ja taaskord ei suuda ma ära imestada, kui vedanud mul on. Vedanud sellega, et olen sündinud riigis, kus mul on vabadus. Vabadus õppida, näha maailma ning tutvustada maailmale Eestit ja Tartu Ülikooli. Seekord on mu tee viinud mind Malaisiasse. Mul on au osaleda ja pidada suuline ettekanne 1-5. juulil toimuval 55th Annual Meeting of the Association for Tropical Biology and Conservation. Konverents toimub Borneo saarel, linnas nimega Kuching. Aga et juba nii kaugele sai tuldud, siis ühendan tööreisi ja suvepuhkuse ning veedame Martiniga mõned päevad enne konverentsi ja nädala peale konverentsi Malaisiat avastades. Eile öösel saabusime Kuala Lumpurisse.

Lennureis Kuala Lumpurisse kestab vähemalt 22 tundi. Siia juurde tuleb muidugi lisada ka Tallinnasse liikumine, lennujaamaga seotud ajakulu ning siinpoolne hiiglapikk passikontrolli järjekorras seismine. KL lennujaamast kesklinna kulub veel lisaks tunnike auto/bussi sõitu. Kokku parajalt pikk loksumine. Kuna mul on imeline võime lennukis magada kohe kui lennuk õhus on, siis möödus minu jaoks lennureis oluliselt kiiremini kui Martinile. AGA siin me nüüd siis oleme: KUALA LUMPUR. Minu esimene käik Aasia poolele.

KL aeg on kodumaisest 5 tundi ees. Ajavahe annab tunda sellega, et kui muidu on meile mõlemale hommikune ärkamine problemaatiline, siis siin on see ilmvõimatu. Praegu, kui kell on kohaliku aja järgi 3 öösel, istun ma nagu kakk üleval ja ootan und. Täna hommikul äratasid meid hotellitöötajad, kes tulid tubadesse putukamürki pritsima. Põgenesime nagu prussakad selle nalja peale.

Tormasime pea 11 tundi mööda linna ringi. Linn on ilus, puhas ning üsna kompaktne. Moderne sulandub vanaga ning inimesed on sõbralikud. Ahjaaaa…siin on troopiline kliima muidugi. Hotellist välja astudes oli tunne nagu keegi oleks kuuma vett näkku pritsinud. Aga kui aus olla, siis olin valmis hullemaks. Arvasin, et siinne kliima on kõige ekstreemsem mu troopika kogemustest, aga tegelikult pole hullu miskit. Poole päevaga harjusin juba üsnagi ära. Esimese poole päevast veetsime KL Forest Eco Park pargis. See on linna keskel olev tükike vihmametsa, kus on õpperajad ning puude võrade vahel kulgev ripp-rada (ma ei tea, mis oleks canopy walk’le ilus vaste). Tsikaadid kisasid, liblikad lendasid, sipelgad sagisid ning Sille tundis end hästi ja koduselt. Seejärel külastasime Menera Kuala Lumpur torni, mis on 421 m kõrge ning millel on 300 m kõrgusel avatud vaateplatvorm. Vaade oli päris vahva. Siis käsime mini-akvaariumis ning mini-loomaaias. Loomaaias käimine toob alati kaasa vastakad tunded: nii tore, loomad- nii kurb, loomad puurides- nii tore, loomad- nii kurb loomad puurides. See loomaaed oli selles suhtes tore, et seal sai loomade keskel ringi liikuda ning osasid loomi ka sööta. Ühte wallabyt kudistades pisardasin ja rõõmustasin samaaegselt- nii huvitav loom; nii kurb on teda betooni peal vaadata. Tal tundus tõesti ebamugav olema ja õnnetu paistis ta ka ja vaevalt, et ta mu näppimist nautis. Aga noo ei saa näppimata ka jätta, kui lubatakse. Aga igal sammul olid plakatid selle kohta, et loomi tuleb kaitsta ja neil on õigus elupaigale ning et kui õpime loomi tundma, siis õpime neid ehk ka armastama ja tahame nende säilimise tagada. Wallabyga võrdväärset vaimustust tekitasid minus muidugi ka kitsed ja alpakad J. Linnumajas oli aga hoopis Martin staar. Miski Martini juures oli lindudele vastupandamatu (peale käes oleva söögi). Linnumajja jõudmise hetkeks olime me juba parajad higikollid ning üks hetk mattus Martin lindude alla, kes kõik teda lakkuda üritasid (või vähemalt tundus, et nad püüdsid nokaga higipiiskasid). Minu, minu higi ja käes oleva söögi vastu ei tundud keegi huvi. Oleksin sama hästi võinud seda ise nokkida. Aga viisakad linnud olid, keegi ei s…..d Martinile pähe.

Õhtupooliku veetsime Petronase kaksiktorne kaugemalt ja lähemalt imetledes ning kesklinna pargis inimesi ning purskkaevude mängu vaadeldes. Tänavakaupmehed müüvad siin kõige muu hulgas ka grillitud maisitõlvikuid- oh, kui suur on Sille rõõm. (Eestis müüdavaid maisitõlvikuid ei kannata „päris asjaga“ võrreldagi.) Närisin enda tõlviku õnnelikult tornide ees ära ning siis läksime tornide esimestel korrustel olevat linna uhkeimat kaubamaja uudistama, minul nägu tahmane ja hambavahed maisi täis keset Diori, Pradat, Guccit ja muid Muccisid. Ei tea mina, kes neid asju osta jõuab ja tahab. Ma eelistan maisi.

Õhtust sõime väikeses tagahoovi restoranis, kesklinnast juba veidi eemal. Roogadega on siin nagu on- näitad näpuga millegi suunas ja loodad, et see söögitoru päris ära ei põleta. Sõime nuudleid kana ja aedviljadega. Viimase asjana enda taldrikult pistis Martin suhu rohelise oakauna. Siis ta nuttis natuke (kelner tõi kaastundlikult hunniku salvrätte) ning kui kõnevõime tagasi sai, siis hoiatas mind, et ma „oakauna“ kohe mitte ei sööks, kuna tegu kangemat sorti pipraga. Sonkisin enda „oad“ taldriku servale usinalt ja ei hakanud riskima. Magustoiduks sõin mingit pannkoogi taolist õlis praetud magusat tainast ning turult hankisime duuriani ja mangosteene. Kuna hotell neid haisvaid asju tuppa tuua ei luba, siis tarbisime enda viljad tänavakivil istudes hotelli ukse ees ära. Duurian haises jah nagu prügikast palaval päeval, aga maitse poolest oli nagu imal läga. Polnud nagu halb, aga imeline ka mitte. Mangosteen oli lihtsalt värske.

Elu on ikka imeline. Ma ei tea, kuidas mul nii vedanud on.

29.06.18

Kuala Lumpuris on üheks transpordivahendiks ka monorelss, mis vurab kõrgel liikluse ja tänavate kohal. Tundus olema hea viis linna avastamiseks. Täna alustasimegi päeva monorelsiga sõites. Tegelikkus osutus aga palju vähem romantiliseks, kui plaanitud. Vagunid olid pilgeni täis, inimesed lähemal kui eales sooviksid ning aknast suurt välja ei näinud. Martin ei saanud seal ka sirgelt seista, kuna kuutide kõrgus jäi kohe kindlasti alla 2 m. Sõitsime peajaama, et selgust saada kohalikust rongisüsteemist. Kavatseme homme rongiga linnast välja sõita ning pühapäeval ka lennujaama roniga sõita. Lennujaamast tulime taksoga, kuna lend maandus hilja ning pärast päeva loksumist ei olnud enam soovi ühistransporti avastada. Iseenesest ei ole pea tunni takso sõidu eest 30 euri maksta palju, aga me oleme kitsid. Peajaamast jalutasime keskturule, sealt edasi Hiinalinna. Väga kirevad piirkonnad, kus müüdi kõiki ja kõike. Hiinalinnas sõime ka lõunat. Söögikoha perenaised õpetasid Martinit nuudleid pulkade abil sööma. Nalja sai palju. Kuna nuudlid olid jube pikad enda algsel kujul ja kastme sees libedad, siis üritasid prouad olukorda parandada nuudleid kääridega lühemaks lõigates. Küll nad sättisid neid pulki ühte ja teist pidi Martini käes. Lõpuks nägi olukord välja nii, et iga natukese aja tagant tuli tädi laua juurde, tõstis hulga nuudleid Martinile lusika peale, sättis aga jälle pulkasid ja läks kihistades minema. Pool maailma oli nuudlikastet lõpuks täis ja Martinil ikka kõht tühi. Sealt siirdusime postkontorisse marke ostma. Eksisime postkontoris ära. Siin on hooned tihti nii ehitatud, et läbi hoonete saab üle tänava või kanali vm. Tihti tuleb siirduda välja pääsemiseks läbi korruste ja kui sa hoonet ei tunne, siis võibki üsna lihtsalt ära eksida. Pärast seiklusi postkontoris külastasime liblikaaeda. Terve liblikaaias olemise aja sadas, mis tähendab, et liblikad lihtsalt konutasid suuresti seintel ja laes. Lisaks olid aias oravad, kes osavalt seintel istuvaid liblikaid mugisid. Saime olla vihmasajus ja vaadata alla keerlevaid liblikatiibu.

Õhtust sõime kireval välirestoranide tänaval, mis ärkab ellu õhtu saabudes. Tohutult rahvast, värvid, lõhnad (haisud), värvilised tuled ja sagimine. Ja mis toit! Vau! Mis portsud! Sõime krevette ja magushaput liha ubade ja riisiga. NIIII HEA! Isegi ringi siblivad prussakad nõustusid!

Pärast sööki käisime massaažis. Kus alles käänati ja väänati. Väike naisterahvas jooksis mu otsas nagu põrandavaibal. Kord olin ühte pidi kokku väänatud, siis teist pidi. Luu- ja liigeseprobleemidega inimestele seda küll ei soovita. Aga väga põnev oli. Ainult natuke hirmus. Püsti tõustes olid jalad nagu makaronid. Väga lahe. Homme uuesti!

30.06.2018

Täna käisime Batu templis ja koobastes. Koopad asuvad 13 km linnast ning tegu on vanade lubjakivi koobastega, mille ühes osas on Hindu tempel, teises osas naturaalne koobas, mida saab külastada ning kolmas osa on täielikult suletud külastamiseks. Koobasteni jõudmiseks tuleb ronida hulga-hulga trepiastmeid. Kokku 300 kanti+ veel paarsada koobaste siseselt. Ja tuletan meelde, et väljas on 30 kraadi sooja, üliniiske ning päike paistab lagipähe. Selles suhtes, et ma mõistan küll, kuidas see tempel toimib: ülesse ronides palvetad, et süda seisma ei jääks ja alla ronides palvetad, et ei libastuks ja kukuks. Kuna templis toimuvad ehitustööd, siis palutakse templisse minejatel ka ämbrike liivaga üles tassida. Tarisime ka kumbi ämbrikese ülesse. Liisile poleks see mingi probleem olnud, arvestades, et ta on harjunud päevad läbi treppe ronima, lapsed kaenlas, poekotid käes. Ma ikka kergelt hingeldasin ülesse jõudes ja palvetasin, et süda rütmi tagasi läheks. Koobaste juures on palju pikasabalisi ulakaid makaake, kes on turistide poolt parajateks röövliteks harjutatud. Käsime ka koopa-ekskursioonil, mis oli päris tore. Polnud enne nii suures koopas käinud ning nii palju nahkhiire sitta näinud. Õhtul sõime kõhud punni ning käisime massaažis,

01.07.2018 lendasime Kuala Lumpurist Borneole.

03.07.2018

Tohutu väsimus on mu kätte saanud. Mul on hämmastavalt raske olnud ajavahega harjuda. Või noh, õigemini ei ole ma sellega üldse harjunud. Kohalik aeg on 5 tundi kodusest ees, mis tähendab seda, et kui on aeg magama minna, on mu bioloogilisel kellal aktiivsuse kõrghetk ja kui on aeg ärgata, ei ole ma selleks võimeline. Oleme alates pühapäevast Borneol ja konverents on suure hooga käimas. Kõik päevad algavad 8.30, mis tähendab, et koduse aja järgi 3.30 öösel istun suurde (väga külma!!) auditoorimisse ja hakkan kuulama loenguid. Tuleb tunnistada, et ei olnud täna hommikul kuigi edukas ärkamises. Loengud lõppevad õhtul 21.00 ning ka lõunapauside ajal on workshopid ja loengud. Paralleelselt toimub koguaeg 9 sessiooni erinevatel teemadel, mis suures osas ei kattu mitte vähimalgi määral minu teemadega. Olen üsna hämmingus ka siinsetest teemadest. Esimene grupp teemasid: Ma ei tee nalja kui ütlen, et kõige kuumem teema, mida käsitleb iga päev vähemalt paar loengut, on naiste ahistamine teaduses ja looduskaitses. Üks põhiloengutest oli pühendatud ahistamisele ja tuleb veel üks kahetunnine sessioon neljapäeval: ahistatakse naisi, erinevaid rahvusi, kristlasi, noori jne jne. Istusin suu ammuli ei suutnud uskuda, mis toimub. Inimesed tõusid järjest püsti ja rääkisid enda lugusid. Olen ma ikka õigel konverentsil? Mis toimub? Kuigi ka meie töörühmas on mehed enamuses, ei ole mind kordagi koheldud kuidagi vähem tähtsana selle tõttu, et olen naine. Ei ole mind ka keegi kunagi ahistanud ega väärkohelnud. Ei ole keegi pannud mind tundma rumalamana ega vähem võimekana. Loomulikult ei tea ma sama palju kui mu kogenud kolleegid, aga see tuleneb sellest, et neil on aastaid edumaad minu ees. Istusin hämmingus ja ei osanud kuidagi samastuda nende ahistamislugudega.

Teine grupp teemasid, mille üle palavalt arutletakse oli, et lastega naistel on keerulisem karjääri teha kui meestel. Et tuleks luua võrdsed võimalused. Minu jaoks ei ole see probleem. Minu jaoks on see valikute küsimus. Ressursid on piiratud ning kõike ei saa. Kulutad ressursi sellele, mida tahad enam. Ja kui oled eriti kohane isend, siis saad ehk nii karjääri kui pere mööndustega. Lihtsalt öeldes, kui mul on 100 eurot, siis on mul valik, kas ma ostan endale need Ecco kingad, mida tahan ja lepin sellega, et muuks raha ei jää või ostan 50 eurot maksvad kingad, mida nii väga ei taha aga ajavad asja ära ja saan 50 euro eest osta ehitusmaterjali maja ehitamiseks. Aga ma ei saa kulutada 100 eurot kingadele ja osta veel 50 euro eest ehitusmaterjale. Loogiline. Karjäärile/perele kuluva ajaga on sama lugu. Mul on 24h ööpäevas ja 7 päeva nädalas, see on valikute küsimus, kuidas selle kulutan. Paljud ilmselt vihastavad selle mõttelõnga peale, aga minule isiklikult ei ole see kunagi probleem olnud. Ma ei arva, et keegi peaks mulle 50 euro eest ehitusmaterjale kinkima, kui olen juba enda 100 eurot kingadele kulutanud.

Kolmanda teemade grupi võib kokku võtta: a la vetikate mitmekesisus Loobu jões.

Täna pidasin ka enda ettekande. Ettekanne läks hästi, aga jah, kuulajatele oli ka minu teema sama nagu vetikate mitmekesisus Loobu jões. 70% osalejatest on Malaisiast ning teemad suhteliselt kohalike „Loobu jõgede“ põhised. Natuke kahju, aga silmaringi mõttes on huvitav sellegi poolest. Lihtsalt ei usu, et siit olulisi kontakte saan.

Oleme Borneol Kuchingu linnas. Kuching tähendab kohalikus keeles kassikest. Kassikeste kujusid, purskkaeve ja turistinänni leidub siin hulga. Minu tüüpi linn J. Kuigi praegu peaks olema turismi kõrghooaeg on linn kuidagi tühi ja surnud. Kõik need uhked Hiltoni jne hotellid seisavad. Poed on kinni ja isegi kohalikke on kuidagi vähe. Kuidagi kummaline on see linn. Kas turismiga on midagi juhtunud? Ei tea.

Jumal tänatud, et olen Meerilt õppinud ja võtsin villased sokid troopikasse tulles kaasa. Täiesti kohutav kui külmaks kõik hooned siin jahutatakse. Pärast esimest loengutes istumise sessiooni läksin ja ostsin endale salli, sest kael ja kõrvad ja pea külmetasid nii kohutavalt ja köha tuli mühinal. Mütsi oleks vaja. Eile õhtul istusin hotellis villased sokid jalas. Väljas on palav ja niiske. Koguaeg umbes 30 kraadi sooja ning kui ei saja kergelt, siis on õhk küllastumise piiril. Riided, juuksed ja kõik asjad on sama niisked kui vannitoas hallitav nuustik (tunne on kakoguaeg nagu hallitaval nuustikul). Siseruumidesse jõudes on iga nurga alt näkku puhuvad külma õhu konditsioneerid. Kuidas nad siin kõik haiged ei ole? Külmetan iga päev. Kõik asjad on juba kopitanud. Ugandas oli ka niiske, aga seal oli võimalus enda asjad päikse kätte nöörile vedada ning asjad kuivasid vähemalt hetkeks ära, siin sellist võimalust ei ole. Kõik on nätske.