10.07.2018

10.07.2018

Oleme vahepeal nii tegusad olnud, et pole olnud mahti kirjutada. Läksime reedel Santubongi / Pernai rahvuspargi aladele. Ööbisime imekaunil Damai Puri rannaalal. Imeline mägine poolsaar, kus kõrvuti imekaunis liivarand ning looduslik vihmamets. Kahjuks on kõik, mis jääb väljapoole rahvusparke muudetud suureks golfiväljakuks. Ma ei tea, mis haigus see golf on. Miks on vaja sõita teisele poole maakera selleks, et mängida golfi väljakul, mille asemel peaks olema vihmamets. Juba Ugandas ärritasid mind golfiväljakud: inimestel pole joogivett, aga kastetakse tohutuid alasid, et keegid saaksid rohelisel murul golfi mängida. Ei saa ma aru.

Nii, aga Damai rannad. Vesi on soojem kui vannis, rannas igasugu toredad krabid ja seal, kus rand lõppeb, algab vihmamets. Ma pole kunagi nii kaunis kohas olnud varem. Laupäeval tegime väikese 2 km vihmametsatiiru. Rahvuspargid on siin väga kenasti majandatud. Rajad on märgistatud ning ära eksimise ohtu ei ole. Mets on ehe. Loomi metsades leidub, aga ega neid eriti ei näe. Kuuled lihtsalt, et keegi kusagil häälitseb või et võrastikus miski liigub. Liblikad on NII-NII suured. Pildile on neid võimatu saada, sest liiguvad enamasti kärmelt.

Pühapäeval otsustasime Santubongi mäe otsa ronida. Mägi ise on 810 m kõrge, raja pikkus 4 km (+1 km meie ööbimiskohast raja alguseni) ja alustasime täiesti mere tasemelt. Raja kirjelduses on kirjas, et tegu on kuni 9nda raskustasemega rajaga (10 oleks kalju). Mäkke tõusmiseks kulub vähemalt 4 tundi. Arvasin, et tegu on liialdusega, aga tõesti…niii see ka oli. Ma pole kunagi varem nii tehnilisel matkarajal olnud. Matka viimane km, mille läbimine võtab 2, 5 h, on tõesti mööda püstloodis kaljut, kus ennast mööda nööri ja juuri nelja jäset kasutades üles vinnad. Mõne koha peale on kaljule paigaldatud redelid. Selleks hetkeks, kui jõuad viimase km juurde, oled juba 3 km metsas ülesmäge matkanud, jõgesid ületanud ning puujuurdel jalad täiesti makaronideks väsitanud ning alles siis algab pingutus. Täiesti püstloodis. Samm-sammu haaval. Koguaeg nelja jäset kasutuses. Otile oleks see rada väga meeldinud. Tore oli see, et raja kõrval olevate puude külge olid liigimäärangud pandud, et samal ajal kui küünte ja hammastega seal kalju küljes ripud, saad ka puudenimesid õppida. Mu pärast oleks võinud pajad J.Deppid seal raja ääres seista ja ma poleks ikka suutnud muule kui ronimisele tähelepanud pöörata. Martinil lõi kõrgusekartus välja ning tal oli ikka vaimselt päris raske. Mingi hetk vaatasin, kuidas ta lihtsalt ühe puu ja kalju vahel istus ja kramplikult puust kinni hoidis. Igas ta sammus oli näha, kui raske tal on. Naljakas on see, et ma kardan ka kohutavalt kõrgust, aga sellises olukorras ei kartnud ma üldse. Samas ei julge ma isegi vee piirilt vette hüpata, ega laua pealt maha hüpata ja lakka redeliga ronimine on juba ka hirmus. Üks mu lapsepõlve hirmuunenägusid on, et ronin redeliga heinalakka ja redel libiseb ja kukun alla. Teel kohtasime ka kohalikke tuletõrjujaid, kes ütlesid, et ikka aeg-ajalt tuleb kellelegi poolde mäkke järgi ronida ja alla tuua. Aga üles me jõudsime. Mulle oli alla ronimine oluliselt lihtsam, sest julgesin rippuda ja libistada end, aga Martinile oli alla tulek sama raske või vaata, et raskem, sest alla tulles on koguaeg näha, mis all on. Kokku võttis matk aega 8 h ja 20 min intensiivset füüsilist pingutust. Martin ronis sellise hooga, et alla jõudes olid püksid nii rebenenud, et parem kann oli õues. Läbi küla minnes teesklesime, et nii peabki olema. Söök ja jäätee maitsesid eriti hää päeva lõpus. Päikeseloojangu võtsime vastu Lõuna-Hiina meres loksudes.

 Selle künka tippu ronisime.

Esmaspäeva hommikul käisime kajakiga sõitmas. Tahtsime mööda rannikud sõita poolsaare tipu poole. Ümber tipu sõitmiseks ei olnud enam kahjuks piisavalt aega. Laenutuses küsime, et kas võime veidi kaugemale minna või peame silmapiiril püsima. Vastuseks oli, et tehke nagu tahate, minge nii kaugele kui tahate ning kui kauaks tahate. Päästevesti kohta ka küsiti, et kas soovime või ei. Me ikka soovisime. Mägist rannikud oli kajakist vägev uudistada. Füüsiliselt väga lihtne ei olnud, sest eilsest ronimisest oli kogu keha kange ning need vähesed lihased, mis ronides valusaks ei jäänud, jäid nüüd aerudega vehkimisest ning sundasendis istumisest kohe kindlasti valusaks. 

Pärastlõunal suundusime Kubah rahvusparki, mis on tundud enda metsa ja konnade poolest. Pärast päikeseloojangut käisime konnajahil. Seda krooksumist ikka jagus. Konnasid oli ka igas mõõdus ja värvitoonis.  Ööbisime pargi hostelis. Hostel oli väike, palav, niiskusest hallitav ning ühes toas oli 6 voodikohta. Aga kuna me olime ainsad külastajad, siis oli ruumi piisavalt. Palav ja niiske oli ikka olla kogu öö. Kubahi pargist matkasime 4 km kogu enda kraamiga läbi vihmametsa Matangi looduskeskusesse. Tegu on orvuks jäänud/konfiskeeritud loomade keskusega, kus siis neid tagasi loodusesse harjutatakse või kui tagasi loodusesse lasta ei saa, siis hoitakse neid seal nii hästi kui kohalikud tingimused võimaldavad. Matka eesmärgiks oli kohata orangutane, kes seal metsades elavad ja keda hea õnne korral ka näha saab. Meil head õnne ei olnud. Martinil oli küll õnn endale kaan külge saada ja pärast tund aega hüübimata verd joosta. 

Orangutane siiski nägime. Küll ainult neid, kes keskuses elavad ning keda erinevatel põhjustel metsa lasta ei saa. Uhked loomad. Nii nõtked. Nii terava pilguga. Üks Briti turist üritas orangutani tantsima saada ise ees tantsides. Orangutan istus enda platvormil ja plaksutas selle peale. Noo ei teagi, kes-keda seal rohkem vaatles ja kes-kelle meelt lahutas.

Nüüd oleme tagasi Kutchingus. Saime pesumajas jälle endale puhtad riided. JEI! 

Homme varahommikul üritame paadi peale saada ning mööda vihmametsajõgesid Sibu linna reisida.