Igatsus

Igatsus vabaduse järgi on lämmatav. Igatsus minna, kogeda ja elada.

12.05.15

Eile käisime Ourika jõe orus ööpüüki tegemas. Tagasiteel, veidi enne küla, oli korraga teel 6 meest, tee kivisid täis ja  mehed üritasid meid peatada. Esimene mulje oli, et on varing toimunud ja tuleb appi minna teelt kivisid tõstma, hetk hiljem jõudis kohale, et pagan..auto uksed lukku ja gaasi. Kuna me uksi ei avanud ning jätkasime liikumist, siis lõpuks tõsteti meilt kivid eest ning saime edasi sõita. Kivid pandi aga meie taga aga teele tagasi. Päris huvitav kogemus.

Lisaks kohtasime ööpimeduses siili ning kahte rebast. Üks neist jooksis pikalt auto ees mööda kaljuteed ning lõpuks hüppas lihtsalt teelt otse kuristikku. Täna käisime loodusmuuseumis, kus räägiti, et rebased on väga haruldaseks jäänud. Noh, pole ka ime, kui nad otse kuristikku  ohu korral sööstavad.

Loodusmuuseum oli siit  kahetunni se sõidu kaugusel ja linnulennult vast ainult 30 km. Muuseumis räägiti meile, et loomi saab jalajälgede järgi tuvastada ning puu ristilõikelt nähtavad rõngad näitavad puu vanust. Tekkis küsimus, et kas nad räägivad doktorantidele või esimese klassi lastele. Suht piinarikas.

Üldiselt on aeg vaikselt hakata asju pakkima. Kahju on sellest, et linnasid ja kultuuri sai selle aja jooksul suhteliselt vähe nähtud. Õnneks sai palju looduses ja mägedes olla. Kahtlustan, et kultuurireisile tuleb kunagi siia tagasi tulla. 

10.05.14

Oleme kuskil 2600 m kõrgusel. Hommikul toast väljudes mõtlesin, et teen väikese tiiru selle kummitusküla peal, et vaadata, mida mu kopsud sellisel kõrgusel teevad. Võib tulla üllatusena, aga suvel ei ole suusabaasis eriti palju tegevust. Jalutasin siin ja seal, vaadata polnud suurt miskit. Otsustasin minna lund katsuma. Lumi on kusagil 2800 m peal. Et lumeni jõuda, tuli loomulikult mööda mäge ronida. Oi-oi, see oli alles vaevaline. Kogu mu teekond lumeni nägi välja nii: Sille teeb 10 sammu, istub kivile, võtab lonksu vett ning ootab, et hingamine ja südametöö taastuks ja teeb vapralt järgmised 10 sammu. Kartsin, et lumi jõuab enne ära sulada, kui mina lumeni jõuan. Lumeni ronimine võttis aega 1,5 tundi umbes. Tegin enda suured saapajäljed lumme, toppisin veidi lund endale pähe, et mitte südamerabandust saada ja vaatasin, kuidas lumi sulab. Vahva. Selleks ajaks oli keha juba kõrgusega harjunud ja enam nii raske liikuda polnud. Otsustasin veidi kõrgemale minna, et vaadata, kuidas seal on. Vahepeal tuli nelivedu sisse lülitada. Jõudsin ühe madalama harjani ja piilusin, mis teisel pool- teisel pool oli org ja uus mägi. Otsustasin veidi kõrgemale edasi ronida, kuna tee ei paistnud enam nii raske olema. Jõudsin järgmise tipuni. Vaade oli kena, aga sealt paistis järgmine tipp. Pagan, ei saanud pooleli jätta. Ronisin sinnanigi ja mõtlesin, et nüüd küll aitab. Vesi oli ka selleks hetkeks juba otsa saanud ning näksisin veidi lund janu kustutamiseks. MM..liivane. Olin juba tagasi pöördumas, kui märkasin järgmise tipu juures kitsekarjust rõõmsalt ringi kepslemas enda kitsedega. Vandusin endamisi ja otsustasin, et ega ma ka kehvem saa olla. Nii ronisingi järgmise tipuni. Järgmise tipu otsast paistis aga mäe kõige kõrgem tipp ja nüüd ei saanud enam mitte pooleli jätta. Selleks hetkeks oli tunne juba päris hea, sest ei arvnud, et millekski selliseks võimaline olen. Lombakas ja kopsuhaige nagu ma olen. Jõudsin tippu ja... seal olid juba Madli, Andro ja Jaakko. Loomulikult oli keegi juba enne mind sinna jõudnud. Meele tegi rõõmsamaks see, et nende katsumused mäe vallutamisel olid sama vaevalised olnud. Ja nii ma jõudsingi 3273 meetri kõrgusele merepinnast. Vaade oli ilus ja tunne hea. Alla läksime koos Androga mööda pikka ja lauget nõlva. Alla minema hakates meenus, et mu põlv ei ole kinni seotud, kuna plaan oli olnud minna ainult väikesle jalutuskäigule. Hoidsin kogu tee hinge kinni, et jalg ei väärataks, sest ühel jalal pole kohe kindlasti mäest alla lihtsam minna. Tulek oli tüütu ja pikk. Kõht oli selleks ajaks juba väga tühi ja lund ka sellel nõlval ei olnud. Pärale  me aga jõudsime ning kohe hakkasime järgmist vallutust plaanima. Järgmine mägi on 3600m, aga sinna tippu jõudmiseks on ilmselt juba tõsisemat varustust vaja kui pudel vett. Põlv nõuab ka kogu selle ronimise peale veidi puhkust. Aga tore oli, hoolimata sellest, et suurte varvaste alt on nahk nüüd mõneks ajaks puudu.

 Mägiküla.

 Minu tänane vallutus.



 Jõudsin lumeni. Eelmiselt fotolt on näha sama kohta pika mäest alla tuleva triibuna.

 Kitsed on siin ja kitsed on sääl... ka 3000 m kõrgusel.

 3273!!

 Mägi jalamilt vaadatuna.

08.05.15
Oukaimedenis õnnelikult. Ja ka 2500 m peal on internet olemas. Homme lähen lund püüdma, sest ega ma pole ju seda varem näinud.

 Maroko 08.05.15

Eile-üleeile käisime Azrou seedermännikuid vaatamas. Männikud olid vanad ja toredad ning asusid umbes 2000 m kõrgusel. Suht kodune tunne oli seal, igasugused tuttava näoga liigid vaatasid metsas vastu. Kops ja süda puperdasid ikka väiksema tõusu peale. Jagelesime ka berberi makaakidega, kes otsustasid ööbida meie valguspüügilina ümber ning loomulikult oli neil enne puu otsa magama minemist tarvis ikka me lina ja lambiga ka natuke mängida. Õnneks nii hullud kui paavianid nad ei olnud. Sõit sinna ja tagasi kestis 7 tundi ots ja oli üsna piinarikas. Hea, et ise roolis ei pidanud olema. Kiiruspiirangutest on siin ka raske aru saada. Politseid on usinalt maanteedel ja mõõdavad kiirust. Ka meid lehvitati kiiruse ületamise eest teeserva. Enne meid seisid tee ääres juba sinine Peugeot ja eesel. Pidi see ikka üks karm eesel olema. Kokku õnnestus sel päeval kahe auto peale 3 korda kiiruseületamise eet trahvi saada. Juhtidele oli päris kulukas päev.

Juba mõned päevad tagasi panin paika plaani, et täna lähen mäge vallutama. Kui täna aga saabus, hakkasin kahtlema. Ilm oli kuum, väsimus oli kallal ja voodis siesta pidamine tundus mõnus. Kui Andro poleks pidevalt ukse taga kräuksunud, et miks ma magan ja mäge juba ei valluta, poleks ma ilmselt ennast voodist välja ajanudki. Kella 5st võtsin end ikka kokku ja asusin teele. Tõmbasin põlve kinni, et seda esimese 100 m jooksul mitte tagurpidi kõnida ning läksin suurema varustuseta. Mäe vallutamine võttis aega 2 tundi. Juba esimese veerandi peal tekkis suure varba alla vill suurest varvastega mäest kinni hoidmisest. Poolel teel mõtlesin, et päris lõppu vist ikka ei jõua, aga uhkus alla anda ka ei lubanud. Tippu jõudes oli tunne hää, aga keegi olek võinud seal jäätisekokteili või vähemalt mulliveegagi juba ees oodata. Alla otsustasin tulla otsemat teed pidi. See küll päädis sellega, et vahepeal pidin end ühte kaljunukki rippu laskma, et teiseni jõuda. Otile oleks seal meeldinud. Alla jalamile jõudes sattusin meeldiva jalgraja peale, mis õiges suunas kulges. Õiges suunas kulges küll, aga üks hetk avastasin end mingist külast kellegi tagahoovist 2 maja vahelt läbi pugemas. Vana tädi vaatas mind nagu kuupealt kukkunut ning siunas midagi minu suunas. Tervitasin rõõmsalt ning lisasin sammu, et mitte tädi käest kepiga üle turja saada. Vastu tuli veel teinegi tädi, aga tema näitas olulisemalt suuremat sõbralikkust minu suunas välja: surusime kätt, noogutasime pikalt ja põhjalikult ning läksime kumbi oma teed. Tagasi jõudsin napilt enne pimedat. Taaskord üks päev millele muldvanana muiates tagasi mõelda. Hea.

Homme lähene Oukaimedenisse 2400 m peale. Eks ole näha, mis kops selle peale teeb. Seal väidetavalt intenetti pole. Eks paistab.

 Aga tere!

 Kaak.

 Inimeste vedu Maroko moodi.

 Seda mäge vallutasin.

Tsiteerides klassikuid: Up-up-up we go.

 Juhuuuuuuuuuu!

05.05.15
Kohatasin iseloomu ja huumorisoonega kilpkonna.

 Nii tore kilpkonn. Näpin-näpin ja kudistan kilpkonna.

 Kilpkonna kättemaks vol 1.

Kilpkonna kättemaks vol 2.


Ütle veel, et loomad nalja ei mõista.

05.05.15

Eile käisime siis neid kurikuulsaid kõikide Holmide tammesid (Quercus ilex- iileks tamm- Holm oak) otsimas. Mingi võss oli. Lootsin mõne elujõulise tõru või pisema taime kaasa võtmiseks leida, aga tõrud olid ussitanud ja taimed ei tahtnud mitte enda kaljunukist lahti lasta. Tammik oli linnulennult u 40 km kaugusel ja sinna sõitmine pidi aega võtma umbes 2 tundi, aga kuna läksime „natuke“ valesti, siis sõitsime ikka oluliselt kauem. Sattusime eriti kitsastele mägiteedele. Mägiteedele lisas vürtsi ka asjaolu, et vahepeal tuli mööda sõita eriti ülekoormatud laiadest veokitest. Mõnikord oli ka näha, et asfalt on, aga asfalti all nagu pole endam maapinda. Tegime väikese ööpüügi ning pärast südaööd hakkasime tagasi sõitma. Teed olid küll natuke paremad kui minnes, aga veokeid oli rohkem ning sattusime ka kergele maalihkele, kus järsku asfalt lihtsalt u 40 cm all pool oli. Natuke põnevust öösse. Taaskord oli Andro roolis ning minu peamiseks ülesandeks oli kõrvalistmel mulisemine, et Andro magama ei jääks. Rääksin Liisi karu ja jänese anektooti. Sõit läbi öise Demnati oli ka elamus omaette. Igal nurgal olid koerakarjad, tänavatel põlesid prügihunnikud ning kogu linn nägi välja post-apokalüptiline. Lukustasin auto uksed ja mõtlesin, et jala küll pärast päikese loojangut siia sattuda ei taha. Hea uudis on see, et junnikorjajatel on põhjust jälle linna minna- tööd peaks jätkuma.

Muidu on siin elu nagu mägikülas ikka- vaikne. Homme sõidame kuhugi Azrou kanti, et vanu seedermännikuid näha ja kerge ööpüük teha. Asja muudab ebameeldivaks asjaolu, et sinna sõitmine võtab aega üle 5 h ning autojuhtidele see reis eriti kerge olema ei saa. Et siis oleksid võimsad männid!

 Iileks tamm õitsemas.

 Meie põhust ja savist majake.

Esimesed 200 eurised telefoniarved on ka juba ühe nädala Marokos olemise eest saadud. Valus. Loodan, et mu arve päris nii hull ei tule.