05.05.15

Eile käisime siis neid kurikuulsaid kõikide Holmide tammesid (Quercus ilex- iileks tamm- Holm oak) otsimas. Mingi võss oli. Lootsin mõne elujõulise tõru või pisema taime kaasa võtmiseks leida, aga tõrud olid ussitanud ja taimed ei tahtnud mitte enda kaljunukist lahti lasta. Tammik oli linnulennult u 40 km kaugusel ja sinna sõitmine pidi aega võtma umbes 2 tundi, aga kuna läksime „natuke“ valesti, siis sõitsime ikka oluliselt kauem. Sattusime eriti kitsastele mägiteedele. Mägiteedele lisas vürtsi ka asjaolu, et vahepeal tuli mööda sõita eriti ülekoormatud laiadest veokitest. Mõnikord oli ka näha, et asfalt on, aga asfalti all nagu pole endam maapinda. Tegime väikese ööpüügi ning pärast südaööd hakkasime tagasi sõitma. Teed olid küll natuke paremad kui minnes, aga veokeid oli rohkem ning sattusime ka kergele maalihkele, kus järsku asfalt lihtsalt u 40 cm all pool oli. Natuke põnevust öösse. Taaskord oli Andro roolis ning minu peamiseks ülesandeks oli kõrvalistmel mulisemine, et Andro magama ei jääks. Rääksin Liisi karu ja jänese anektooti. Sõit läbi öise Demnati oli ka elamus omaette. Igal nurgal olid koerakarjad, tänavatel põlesid prügihunnikud ning kogu linn nägi välja post-apokalüptiline. Lukustasin auto uksed ja mõtlesin, et jala küll pärast päikese loojangut siia sattuda ei taha. Hea uudis on see, et junnikorjajatel on põhjust jälle linna minna- tööd peaks jätkuma.

Muidu on siin elu nagu mägikülas ikka- vaikne. Homme sõidame kuhugi Azrou kanti, et vanu seedermännikuid näha ja kerge ööpüük teha. Asja muudab ebameeldivaks asjaolu, et sinna sõitmine võtab aega üle 5 h ning autojuhtidele see reis eriti kerge olema ei saa. Et siis oleksid võimsad männid!

 Iileks tamm õitsemas.

 Meie põhust ja savist majake.

Esimesed 200 eurised telefoniarved on ka juba ühe nädala Marokos olemise eest saadud. Valus. Loodan, et mu arve päris nii hull ei tule.