10.05.14

Oleme kuskil 2600 m kõrgusel. Hommikul toast väljudes mõtlesin, et teen väikese tiiru selle kummitusküla peal, et vaadata, mida mu kopsud sellisel kõrgusel teevad. Võib tulla üllatusena, aga suvel ei ole suusabaasis eriti palju tegevust. Jalutasin siin ja seal, vaadata polnud suurt miskit. Otsustasin minna lund katsuma. Lumi on kusagil 2800 m peal. Et lumeni jõuda, tuli loomulikult mööda mäge ronida. Oi-oi, see oli alles vaevaline. Kogu mu teekond lumeni nägi välja nii: Sille teeb 10 sammu, istub kivile, võtab lonksu vett ning ootab, et hingamine ja südametöö taastuks ja teeb vapralt järgmised 10 sammu. Kartsin, et lumi jõuab enne ära sulada, kui mina lumeni jõuan. Lumeni ronimine võttis aega 1,5 tundi umbes. Tegin enda suured saapajäljed lumme, toppisin veidi lund endale pähe, et mitte südamerabandust saada ja vaatasin, kuidas lumi sulab. Vahva. Selleks ajaks oli keha juba kõrgusega harjunud ja enam nii raske liikuda polnud. Otsustasin veidi kõrgemale minna, et vaadata, kuidas seal on. Vahepeal tuli nelivedu sisse lülitada. Jõudsin ühe madalama harjani ja piilusin, mis teisel pool- teisel pool oli org ja uus mägi. Otsustasin veidi kõrgemale edasi ronida, kuna tee ei paistnud enam nii raske olema. Jõudsin järgmise tipuni. Vaade oli kena, aga sealt paistis järgmine tipp. Pagan, ei saanud pooleli jätta. Ronisin sinnanigi ja mõtlesin, et nüüd küll aitab. Vesi oli ka selleks hetkeks juba otsa saanud ning näksisin veidi lund janu kustutamiseks. MM..liivane. Olin juba tagasi pöördumas, kui märkasin järgmise tipu juures kitsekarjust rõõmsalt ringi kepslemas enda kitsedega. Vandusin endamisi ja otsustasin, et ega ma ka kehvem saa olla. Nii ronisingi järgmise tipuni. Järgmise tipu otsast paistis aga mäe kõige kõrgem tipp ja nüüd ei saanud enam mitte pooleli jätta. Selleks hetkeks oli tunne juba päris hea, sest ei arvnud, et millekski selliseks võimaline olen. Lombakas ja kopsuhaige nagu ma olen. Jõudsin tippu ja... seal olid juba Madli, Andro ja Jaakko. Loomulikult oli keegi juba enne mind sinna jõudnud. Meele tegi rõõmsamaks see, et nende katsumused mäe vallutamisel olid sama vaevalised olnud. Ja nii ma jõudsingi 3273 meetri kõrgusele merepinnast. Vaade oli ilus ja tunne hea. Alla läksime koos Androga mööda pikka ja lauget nõlva. Alla minema hakates meenus, et mu põlv ei ole kinni seotud, kuna plaan oli olnud minna ainult väikesle jalutuskäigule. Hoidsin kogu tee hinge kinni, et jalg ei väärataks, sest ühel jalal pole kohe kindlasti mäest alla lihtsam minna. Tulek oli tüütu ja pikk. Kõht oli selleks ajaks juba väga tühi ja lund ka sellel nõlval ei olnud. Pärale  me aga jõudsime ning kohe hakkasime järgmist vallutust plaanima. Järgmine mägi on 3600m, aga sinna tippu jõudmiseks on ilmselt juba tõsisemat varustust vaja kui pudel vett. Põlv nõuab ka kogu selle ronimise peale veidi puhkust. Aga tore oli, hoolimata sellest, et suurte varvaste alt on nahk nüüd mõneks ajaks puudu.

 Mägiküla.

 Minu tänane vallutus.



 Jõudsin lumeni. Eelmiselt fotolt on näha sama kohta pika mäest alla tuleva triibuna.

 Kitsed on siin ja kitsed on sääl... ka 3000 m kõrgusel.

 3273!!

 Mägi jalamilt vaadatuna.