Maroko 08.05.15

Eile-üleeile käisime Azrou seedermännikuid vaatamas. Männikud olid vanad ja toredad ning asusid umbes 2000 m kõrgusel. Suht kodune tunne oli seal, igasugused tuttava näoga liigid vaatasid metsas vastu. Kops ja süda puperdasid ikka väiksema tõusu peale. Jagelesime ka berberi makaakidega, kes otsustasid ööbida meie valguspüügilina ümber ning loomulikult oli neil enne puu otsa magama minemist tarvis ikka me lina ja lambiga ka natuke mängida. Õnneks nii hullud kui paavianid nad ei olnud. Sõit sinna ja tagasi kestis 7 tundi ots ja oli üsna piinarikas. Hea, et ise roolis ei pidanud olema. Kiiruspiirangutest on siin ka raske aru saada. Politseid on usinalt maanteedel ja mõõdavad kiirust. Ka meid lehvitati kiiruse ületamise eest teeserva. Enne meid seisid tee ääres juba sinine Peugeot ja eesel. Pidi see ikka üks karm eesel olema. Kokku õnnestus sel päeval kahe auto peale 3 korda kiiruseületamise eet trahvi saada. Juhtidele oli päris kulukas päev.

Juba mõned päevad tagasi panin paika plaani, et täna lähen mäge vallutama. Kui täna aga saabus, hakkasin kahtlema. Ilm oli kuum, väsimus oli kallal ja voodis siesta pidamine tundus mõnus. Kui Andro poleks pidevalt ukse taga kräuksunud, et miks ma magan ja mäge juba ei valluta, poleks ma ilmselt ennast voodist välja ajanudki. Kella 5st võtsin end ikka kokku ja asusin teele. Tõmbasin põlve kinni, et seda esimese 100 m jooksul mitte tagurpidi kõnida ning läksin suurema varustuseta. Mäe vallutamine võttis aega 2 tundi. Juba esimese veerandi peal tekkis suure varba alla vill suurest varvastega mäest kinni hoidmisest. Poolel teel mõtlesin, et päris lõppu vist ikka ei jõua, aga uhkus alla anda ka ei lubanud. Tippu jõudes oli tunne hää, aga keegi olek võinud seal jäätisekokteili või vähemalt mulliveegagi juba ees oodata. Alla otsustasin tulla otsemat teed pidi. See küll päädis sellega, et vahepeal pidin end ühte kaljunukki rippu laskma, et teiseni jõuda. Otile oleks seal meeldinud. Alla jalamile jõudes sattusin meeldiva jalgraja peale, mis õiges suunas kulges. Õiges suunas kulges küll, aga üks hetk avastasin end mingist külast kellegi tagahoovist 2 maja vahelt läbi pugemas. Vana tädi vaatas mind nagu kuupealt kukkunut ning siunas midagi minu suunas. Tervitasin rõõmsalt ning lisasin sammu, et mitte tädi käest kepiga üle turja saada. Vastu tuli veel teinegi tädi, aga tema näitas olulisemalt suuremat sõbralikkust minu suunas välja: surusime kätt, noogutasime pikalt ja põhjalikult ning läksime kumbi oma teed. Tagasi jõudsin napilt enne pimedat. Taaskord üks päev millele muldvanana muiates tagasi mõelda. Hea.

Homme lähene Oukaimedenisse 2400 m peale. Eks ole näha, mis kops selle peale teeb. Seal väidetavalt intenetti pole. Eks paistab.

 Aga tere!

 Kaak.

 Inimeste vedu Maroko moodi.

 Seda mäge vallutasin.

Tsiteerides klassikuid: Up-up-up we go.

 Juhuuuuuuuuuu!