07.05.19

05.05.19

Täna on pühapäev. Oleme alates neljapäevast teel olnud. Valetasin eelmises postituses, et läheme Masakasse. Liikusime hoopis põhja poole Masindisse. Päevas on optimaalne liikuda u 250 km ja selleks kulub terve päev koos väikeste pausidega. Olime 2 ööd Masindi lähedal Nyabyeya metsandusliku kooli hostelis. Külastasime kooli lähedal olevat Budongo metsa. Vau, milline mets. Millised puud. Ja kui toredad vaksikud. Väga tore oleks seal välitöid teha. Heikki ütles, et veel 70 a tagasi oli Kibale, Budongo ja Murchingson moodustanud ühtse metsamassiivi. Seda on äärmiselt raske ette kujutada, kuna praegu on metsalapikeste vahel sajad kilomeetrid ja miljonid inimesed.

Ajame siis taga enda ritsikaid. Kampala peaturul olid mõned ritsikad juba müüa, aga me ei tea, kust need tulevad. Nyabyeyas neid igastahes ei olnud. Me välitööd näevad välja nii, et päevavalges otsime rohumaid ja peale päikeseloojangut läheme pealampidega ala läbi kammima. Eesmärk on koguda riigi eri paikadest valmikuid, et teada saada, kas on üks liik või mitu ja kaardistada levik. Probleem on selles, et valmikuid veel pole. Vähemalt ei ole neid siin, kus meie oleme.

Reedel külastasime Alberti järves olevat väikest poolsaart, millel asub Butiaba asula. Valge liiv. Palmid. Kaluripaadid loksumas järvel. Lapsed vees hullamas. Lehmad vees joomas. Naised pesu pesemas. Täiesti teine maailm. Oli tunne nagu oleks eksinud mõnele väikesele ookeanisaarele. Kurb oli aga see, et kogu rand oli paksult plastikut täis.

Nyabeyayast liikusime laupäeval edasi Murchinson Fallsi rahvusparki. Telgime Red Chilli laagris. Oleme siin kokku kolm ööd, ehk siis liigume ära teisipäeva hommikul. Siia tulek oli täielik trauma. Oleme Meeri ja Martiniga siin varem käinud, aga palju on muutunud. Kogu tee ulatuses on teetööd. Hiinlased ehitavad massiivset maanteed Kampala-Murchingsoni vahele. Buldooserid on läbi pargi korraliku tee lükanud. Lihtsalt ongi läbi metsa ja savanni buldooseriga sõidetud. Puud on kahte lehte laiali. Sajad masinad midagi vedamas, kaevamas, rullimas. Avalikult ei ole muidugi midagi teada, et miks sellised arendustööd käivad ja mida hiinlased selle eest vastu saavad. Aga võib arvata, et põhjuseks on Alberti järve ja Murchingsoni rahvuspargi all olevad naftavarud. Üle Niiluse ehitatakse silda, kraanad, suur manatee, tohutud kaevandused, et teede ehituseks materjali saada. Kahtlen sügavalt, et seda silda kaelkirjakutele ehitatakse. Siia jõudes istusime kõik ümber laua (gekot sel korral laual ei olnud) ja vahtisime enda ette. Ei suutnud uskuda, mida just näinud olime. Ma arvan, et selle pargi ja Alberti järve võib sisuliselt maha kanda. Väga masendav. Väga masendav.

Siin on nii palav. Öösel on ka nii palav, et magan magamiskoti peal. Jõehobud röhitsevad serenaadi. Täna pidi olema vaba hommik ja kõigil oli luba magada nii kaua kui jaksavad. Ärkasin 6.15. Istusin ja vaatasin päikesetõusu. Kaunis oli see päikesetõus üle savanni. Peale hommikusööki oli plaan magama tagasi minna, aga kella 9ks oli telgis juba miljon kraadi kuuma ja kohe mitte ei olnud võimalik seal olla. Istusin pool päeva varikatuse all ja lugesin. Ma ei mäleta, millal end nii rahulikult tundsin. Interneti ühendust pole ja seega ei jõua igasugu kohustused ka minuni. Pääsen päevas paariks minutiks internetti ainult. Lugesin varjus ja küpsesin savanni kuumuses. Meeldiv oli. Päeva teises pooles käisime Niiluse peal paadiga sõitmas. Sõitsime Murchingson jugadeni ja tagasi. Nägime igasugu karvaseid, karvutuid ja sulelisi. Päikeseloojang Niilusel oli vägagi nauditav.

06.05.19

Eile öösel liitus meie telkimisseltskonnaga üks mõnus priske jõehobu. Jõehobu käis trimmis kenasti telkide ümbruses olevat rohtu. Mõnus oli istuda u 2 m kaugusel sellisest imelisest loomast ja vaadelda, kuidas ta omi asju ajas.

Täna käisime pargi põhjaosas safaril. Nägime lõvisid, erinevaid antiloope, kaelkirjakuid, erinevaid primaate ja elevandid jalutasid ka auto ümber u 10 m kaugusel või isegi veidi lähemal. Kuna meil on uus juht, siis ta ei oska veel loodust karta. Kui oleks me tavaline juht Francis, siis ta oleks elevante nähes elu eest tagurdanud. Väga tore oli loodusfilmi keskel olla. Aga palav oli. Pool aega ma ei teadnud, mis mind rohkem vaevab, kas kõrvu lukustav pissihäda või kohutav janu. Peale kuut tundi olin üsna läbi omadega ja kahtlustasin isegi korraks, et olen kuumarabanduse saanud, aga siiski vist mitte, sest nüüd tunnen end juba jälle hästi. Naljakas oli ka see, et mitte ainult minul ei olnud jube palav vaid ka kõigil loomadel. Põõsad ja jämedamad rohukõrred olid populaarsed. Kõik loomad otsisid varju. Kui kaelkirjak puu alla ei mahtunud, siis istus lihtsalt pea põõsas. Pühvlid olid mudas. Tüügassead teekraavis. Savanni kanad üritasid end kõrte vahele peita. Kõigil suud ja nokad lõõtsutamiseks lahti. Ma pole vist mitte kunagi varem nii pikalt nii suure kuumuse käes olnud. Üsna väsitav. Homme liigume edasi põhja poole. Kahtlustan, et ega seal ka jahedamaks see olukord lähe. Vihmasid on nii vähe. Ööd on nii kuumad. Selgeks on aga saanud see, et Ruspoliat siin pole. Veedame veel mõne öö põhjas ja kui ikka midagi ei leia, siis võtame suuna lõunasse ja hakkame sealt otsima. Välitööde plaanid on korralikult sassis. Tunnen ikka ja jälle kergendust, et mul vastutavat rolli sel korral ei ole.

07.05.19

Palju õnne, paps!

01.05.19

Eile oli siis see konverentsipäev. Pikk-pikk-pikk PIKK päev. Palju tseremoniaalsust ja jumala poole pöördumist. Poolteist tundi ühe sessiooniga üle minna pole probleem. Ma isegi ei oska tegelikult eilset päeva sõnadesse panna. Mu aju ei suuda ikka veel selgusele jõuda kõiges selles, mida eile kogesin. See kõik oli nii ebareaalne ja kogesin 12 tunni jooksul nii palju erinevaid emotsioone: viha, kurbus, ahastus, lootusetus. Toon ühe näite lihtsalt olukorra kirjeldamiseks. Heikki ja co on sekveneerinud u 90 Ruspolia sp. isendit, mis on kogutud erinevatel aastaaegadel. COI alusel (geen) kuuluvad nii massidesse kogunevad isendid kui ka üksikult leitavad isendid samasse liiki. See tekitas kohalikes väga suure pahameele, sest siinsete uskumuste järgi on massidesse kogunevad isendid jumala saadetud õnnistus ja need isendid tulevad taevast. Rändparvede puhul võib tõesti jääda mulje, et need tulevad taevast, aga nooo.... Selle vaidluse lõpptulemuseks öeldi meile, et enne kui hakkame kasutama enda peeneid meetodeid, peaksime küsima kohalikelt, sest kohalikult teavad, kuidas asjad tegelikult on ja see, mis me räägime on vale. Ja me ei rääkinud lihtinimesega tänavalt. Need inimesed on doktorikraadiga õppejõud ülikoolides. Nemad on Uganda helgemad pead. Eile oli see päev, kui suri minu viimanegi lootus Maa tuleviku osas. Olles nüüd näinud maailma üsna erinevate nurkade alt mõistan, millise lotovõidu ollen saanud puhtalt tänu sellele, et olen sündinud Eestis. ....ja teadmatus on ikka suur õnnistus. Seda kõike ei ole võimalik sõnadesse panna.

Eile oli mul õnnetus, mis lõppes kõigile osapooltele küll õnneks ainult ehmatusega. Meil on siin uurimisjaamas väga korralikud vannitoad. Vesi niriseb kraanist ja wc on täiesti kena ja igas toas eraldi. Isegi sooja vett saaks kiirsoojenduskraaniga teha, vaadates neid lahtiseid juhtmeotsi, siis jätan selle osa vahale. Igastahes, istusin siis mina rõõmsalt potil (sest potil istumine on siinsetes tingimustes tõeline luksus ja seda tuleb nautida kui võimalus on) ja toimetasin omi asju. Tõusin püsti, tõmbasin tagantkätt vee peale ja siis...Mis kurat see potis on??? Minu seest see küll välja ei saanud tulla. Mingi hall tomp ujub elu eest vastuvoolu. Vesi keerleb ja keerleb alla. Tombuke ujub ja ujub elu eest vastuvoolu. Kui veemöll läbi sai, sain aru, et geko oli wc poti serva alla sisse poole ennast ära peitnud ja olin talle kogemata vee peale tõmmanud. Vastuvoolu ujumine oli teisele nii väsitav tegevus olnud, et vedeles vees ja välja ei jaksanud ronida. Õnneks on mul hunnik kummikindaid siin kaasas. Toppisin kummikindad kätte ja õngitsesin teise potist välja. Õnneks ei hakkanud rapsima ega hammustama. Vaatasime üksteisele hetke otsa, panin ta aknalauale ja minema ta läks. Muidu ta käib mul õhtuti ikka akna taga naermas, aga sel ööl oli vaikus.

Täna käisime Kampalas. Käisime taksopargi juures kangaturul. Kes minuga Ugandas on käinud, siis teavad, milline hullumaja see matatupark kesklinnas on. Asju kolimise jaoks pakkides lubasin endale, et ma ei osta enam kangaid. Aga noh, sellega läks nii nagu arvata oli. Ja see ei olnud mina, kes kangaturule minna tahtis (noo vb natuke), aga ega ma vastu vaidlema ka ei hakanud kui teistel see idee tuli (mille idanemisele ma vb natuke kaasa aitasin). Igastahes on nüüd nii, et koju jõudes pean veel ühe kasti juurde ostma enda kangastele. Noo ei ole võimalik ostmata jätta, kui 6 m ilusat värvilist kangast maksab 8 eurot. Jah, tuli osta mõned meetrid. Või noh..mõned kümned meetrid :D. Katrin kindlasti mõistab mind kui ka teised ei mõista.

Olin viimati Ugandas 2013. aasta detsembris. Vahepeal on päris palju muutunud. Näiteks Kampala-Entebbe vahel on lisaks ka kiirtee. Kampala ümbrus on veel rohkem täis ehitatud. Elektrit on palju rohkem. Metsa on veel vähem. Suurtel ristmikutel kogutakse plastpudeleid. Prügi põleb õhtuti vähem (aga ikka ropult). Liiklus on veel hullem. Tekkinud on Uber boda-bodad, mida kutsutakse teisti ka safe-bodadeks, sest juhid kannavad nii neoonveste kui ka kiivreid ja kaasreisijatele on ka kiiver. Lenksu küljes. Koti sees.  Muru ei niideta enam käsitsi. Igal nurgal on trimmeritega poisid.

Meie jaoks hea uudis on see, et nägime esimesi praetud Ruspoliaid täna turul. See tähendab, et parved on valmis rändama. Meie oleme ka valmis rändama. Homme hommikul asume teele. Ilmselt Masaka poole. Aga plaan on nii, et liigume vastavalt sellele, kuidas rändparved liiguvad. Seega ma ei tea, millal ja kui palju mul edaspidi internetile juurdepääsu on. Paar korda nädalas vast ikka.

                                                       Kangaturu kirju maailm.

                                           

                                           Kanistrite virn boda-bodal.

Kogu Kampala on täis Bobby Wine (vb kirjapilt ei ole päris nii) toetavaid kirjutusi. Rahutused päris sagedased.

Eelmise postituse hind. Hea mitu piiska verd. Põhjus miks ma ka tohutult pilte ei postita- mind tõmmataks lihtsalt piltide üles laadimise ajal verest tühjaks.

                                           Päiksetõus 6.20 hommikul.

Heikki jaoks on see viimane projekt siin. Seetõttu pakkisime laiali jagamiseks lahti/ümber varustust. Ilmselgelt vägagi oluline varustus, ilma milleta siin hakkama ei saa.

                                                Ecco on turule jõudnud.

Näide kohalikust elektritööst. Palju parem kui varem. Umbes juba sama kui meie Kase tänava korteris :D

29.04.2019

Tuleb kahjuks ka sel korral tunnistada, et malaariaravimid ei tekita mul hallukaid. Kurb. Loodan, et need omavad vähemalt positiivset lubatud efekti, sest sääski on palju ja olen üsna ära söödud. Minu rõõmuks olen ka ma hooaja esimeste Uganda sääskede suhtes tugevalt allergiline. Olen mõnusalt paistes ja roosalaiguline. Eile öösel segas sügelus juba magamist ja olen nüüd sunnitud ka lisaks allergiaravimeid tarvitama. Aga ikkagi on hea siin olla.

Homme on suur ja tähtis konverents Makerere Ülikoolis, kus Heikki ja co peavad ettekandei nende 4 aasta uurimistulemuste koha. Mul on ainult poster ja erilist pinget pole. Kuni praeguse hetkeni ongi kogu me elu keerelnud selle konverentsi ümber. Ma arvasin, et ainult mina ei tea, mis saama hakkab, aga tegelikult ei olnud kellelgi mingit aimu. Kus on konverents? Kes on kutsutud? Palju on rahvast? Kas dataprojektor on olemas? Kas elekter on olemas? Jne jne. Suht kaos. Nüüd me juba aimame, mis saama hakkab, aga eks homme ole siis näha. Õhtul on peale konverentsi seltskondlik koosviibimine, mis tähendab, et kõik kohale tulnud on enda parimais riietes ja meie enda välitööderiietes. Me päris ei arvestanud tegelikult, et kohale on kutsutud ministeeriumite esindajad ja meedia. Käsime korra isegi kingi vaatamas, sest minu parimad jalavarjud on Keen sandaalid ja teistel lahtised sandaalid, aga otsutasime, et ei taha 20 eurot halbade kingade eest maksta ja loobusime sellest ideest. Krdi valged enda matkapükste ja sandaalidega tulevad teadust tooma :D

Eile käisime Mabira metsas, mis on väike allesolev metsa laik siin umbes 200 km raadiuses. Metsas oli mõnus. Taimed tuttavad, õhk värske ja jahe. Tundsime kõik, et see oli tore külastus.

Neljapäeval alustame enda välitöödega. Ka selleks oleme päris kummalisi ettevalmistusi pidanud tegema. Näiteks lühemaks tuli lõigata selle Toyota bussikeste istmete jalad, millega me reisima läheme, sest pead olid vastu lage ja ei tahtnud riskida kaelalülide nikastamisega kohalikel teedel. Eile kui Mabiras käisime, siis sai katsetatud seda bussi, ja lamavaid politseinikuid ületades oli mul küll puidev hirm enda kaela pärast. Teine hirm on enda põlvede pärast, sest istmete vahe on nii kitsas, et istu kuidas tahad, ikka on põlved vastu istme metallraami ja sellest välja turritavaid polte. Erlendi jalast juba saime eile peaaegu tüki välja. Lisaks on valged täiesti segaseks siin päikese all läinud, sest homme plaanime veel ka turvavööd autosse osta. Sellised kasutatud, mis on vanadest autodest välja lõigatud. Topime istme vahedest läbi nii et kinnituse osa jääb  istudes ümber puusade ja ära lõigatud otste otsa teeme lihtsalt suured sõlmed. Mul väga suur usku sellesse üritusse pole, aga olgu.

Mul on tõsiselt hea meel, et ma vaksikuid ei pea sel korral püüdma, sest vaksikuid pole veel üldse liikvel olnud. Olen kokku u 10 isendit nädala jooksul näinud kolmest eri liigist. Mõnusalt pingevaba on olla, kui kõik projekti jamad õlgadel ei lasu. Heikki ilmselt sama ei tunne. Sest ka Ruspolia hooaeg on korralikult hiljaks jäänud. Ja praegu on aprilli lõpp. Ja vihmad just algasid. 2011 tulin veeburaris, et vihmade alguseks kohal olla. Ka siin on kõik aastaajad sassis.

Hajameelselt õnnestus mul ka armysipelgade rajale seista. Krdi algaja! Sain palju kilgata ja püksteta ringi lipata. Õppisin enda vigadest ja meenus kiiresti, et sipelate osas tuleb siin tähelepanelik olla.

Selliseid ritsikaid hakkame mööda Ugandat taga ajama. Plaan on selline, et meil on üle riigi kontaktid, kes meile peaksid teada andma, kui ritsikamassid kohale jõuavad ja siis sinna me ka kihutame, et kaardistada levikualad ja koguda näidiseid.

                                         Sokid+sandaalid. Enam ei pääse sipelgad püksi.

                                            Pisike nahkats. Kivitammel elavad on hulga paksemad.

                                                     Varsti saab avokaadosid.

                                          Lapsed vihmas.

                           Meie Pöks näeb siinsete kitsekeste võrreldes ikka paras krõhva välja.

                                  Siit algab Niilus. Taamal Jinja linna tehased.

                               Näe, Raido, nii transporditakse kalkuineid.

                                                   Muzungu lasti metsa.

Mis metsa väljaveo traktorid? Siin veetakse mets 125 cm3 ratastega välja.

28.04.19

Kena video Erlendilt selle kohta, kuidas õhtused linnatänavad välja näevad.

26.04.19

Pidin juba mõtlema, et mitu päeva siin olnud olen ja jõudsin järeldusele, et täna oli teine täispäev. Hea on siin olla. Kui lennuk maandus, siis ikka vesistasin veidi. Olen 13 km Kampalast, Makerere Ülikooli põllumajandusbaasis. Tegu on suure hoonetekompleksiga, mis ehitatud 1930ndatel inglaste poolt. Praeguseks on siis segamini ülikooli hooned, eramajad, laborid ja laudad. 2 aastat tagasi oli siin veel killuke metsa olnud, nüüd on selle asemel maisipõld.
Vihmad on paar nädalat hiljaks jäänud, mistõttu on praegu veel selgusetu, mis plaanitud välitöödest saab. Esimesed kaks ööd olid lämmatavalt palavad. Siin on ikka palju kuumem ja lämbem kui Kibales. Kibales sai alati teki ja riietega magatud, mõnikord olid isegi villased sokid jalas, aga siin on ka õhuke lina liiast. Eile öösel saabus vihm. Öö oli päris sürreaalne. Saabus tuul, kõik uksed nagisesid, klaasid värisesid, äike sähvis ka läbi suletud silmade. Kui vihm saabus, tuli paari tuulehooga otse vihm ka mulle voodisse. Kui vihm sai läbi, tulid sääsed. Parvena. Ajasin, pealamp peas, neid enda võrgu all taga oma 5-6 korda. Täiesti selline ebareaalne öö oli.
Mul polnud plaanis malaariaravimeid võtta, aga arvestades seda sääskede hulka, siis plaan korraga muutus. Käisime täna Kampalas Makerere Ülikoolis ja haarasin teepealt apteegist ka maalariaravimeid. Ühtegi tuttavat marki ei olnud. Kõik täiesti tundmatud ravimid, pealegi Ugandas toodetud. Võtsin ühe tundmatu alla euro maksva ravimi, olen kindel et see on hea :D Nii palju kui aru sain, on sel sama toimeaine kui Lariamil..sellel ravimil, mis hallukaid tekitab. Aga kuna varasemalt mul mingeid kõrvaltoimeid pole olnud,  siis olen positiivne ja arvan, et pole hullu. Eks siis ole näha kui on. Iga öö sääski taga ajades saaksin ka varsti hallukad.
Sööme kohalikus kohvikus, aga meile tehakse eraldi süüa. Söök on hea, aga liiga muzungupärane. Pole veel üldse ube ega maguskartulit ja muud kohalikku kraami saanud. Chapattisid õnneks ikka saan. Hea uudis on see, et kohe-kohe on algamas mango hooaeg ja ananassid, arbuusid ja papaiad on juba valmis. Happy times!

Aga jah- kõik on hästi. Hea on tagasi olla.

24.04.19

Olen nüüd ametlikult teel. Istun Riia lennujaamas ja ootan esimest lendu. Nagu ikka, läks ka seekord suureks tormamiseks enne lendu, aga sellest hoolimata pole varem nii rahulik olnud Ugandasse minnes. Aga seekord pole mul ka suurt vastutust ja mitmekuulist kava, mille pärast muretseda. Ega ma päris täpselt teagi, mis mind ees ootab ja mida tegema hakkan. Aga see on alati Ugandaga nii olnud. Ugandal on alati oma plaanid sinuga. Heikki ootab ees ja see on piisav. Kohati tundub, et olen ringiga tagasi alguses. 2011 veebruar oleks nagu eile olnud. Ootan Ugandasse jõudmist. Mõtlen Ugandale pidevalt. Tahan kindlasti minna ka Kibalesse ja näha enda assistente. Näha palju naisi/lapsi kellelgi on ja kuulda, kuidas neil läinud on. Ainus, mida ma ei oota, on see raha lunimine, mis mind ees ootab.
Päris meeldiv on lennata ainult enda pagasiga- u 40kg vähem asju kui mõnel varasemal korral. Kaasas on täiesti luksasjad nagu adapter (varasemalt on olnud mul suhtumine, et milleks raisata ruumi adapterile kui ka harilikuga surkides saab asjad vooluvõrku ühendatud), oma magamiskott, vihmavari, soe pesu jne. Lisaks on u 100 vihikut, harilikku ja värvipliiatsit lastele. Naljaks on see, et asju pakkides sain aru, et pakin täpselt samu särke, teksasid, telefoni, fotokat jne endale kaasa kui esimest korda minnes. Ja naljakas kui suurt rolli mängib elus juhus. See, et ma jälle teel olen, on ōnnelik juhus. Juhus, et läksin Tallinnasse konverentsile, kuhu mul otsest asja polnud. Juhus, et ühes ettekandes näidati fotot Heikkist ja COst. Juhus, et tegin slaidist foto ja selle Heikkile saatsin. Juhus, et Heikki mind Ugandasse kutsus kaasa. Ja juhus, et oli finantse minekuks.

12.04.19

Tean juba u 3 nädalat, et lähen 23.04.19 jälle kuuks ajaks Ugandasse. Aga kuidagi on elu nii ebanormaalselt kiire viimstel aastatel, et tundub, et ei ole aega üldse millegi üle rõõmu tunda ja elevil olla. Ainus mille üle mõelda jõuab on tähtaeg see ja kohustus too. Aga pole hullu, sest teen täpselt seda tööd, mida olen alati tahtnud teha. Kuidagi liiga kiire on alati lihtsalt. Aga, ootan väga-väga Ugandasse minemist. Ma arvan, et möödu ühtegi nädalat kui ma ei mõtleks, et tahaks tagasi. Ja varsti ma lähengi.