jei

Vihm saabus lõpuks. Mitte veel küll eriti suuresti, aga abiks ikka. Vaksikute kohta ei tea veel ikka, kuna eile polnud voolu ja täna on ebatavaliselt külm õhtu, nii et keegi lihtsalt ei lenda. Reedel peaks ka Freerk kogu enda hiilguses siia saabuma, eks siis ole näha, mis tuuled ta endaga kaasa toob. Elu läheb vaikselt. Kantseldan vaksikuid ja assistente ja naudin loodust. Paavianid pole veel tüli norida proovinud ja teised ahvid on endiselt nunnud.
Täna käisin Isaiahiga Mainaros, mis on umbes 30-40 km siit. Tegu on 1994 aastal taastamisse läinud vihmametsaga, mis on sisuliselt lihtsalt kole võsa veel praegu. Aga 5 tundi ringi sõita oli tore. Just- sinna ja tagasi sõit võttis aega 5 tundi, sest need Uganda teed ja pisike 125ne mootorratas.. Oh. Kuidas siis seda kirjeldada..paljud mu lugejatest teavad ilmselt Loobu jõe orgu Jõeperes. Noo voot..võtame siis selle oru, eemaldame teelt asfaldi, suurendame aastast sademete hulka 4 korda umbes, laseme erosioonil oma töö teha ja viskame kogu tee rusikasuurusi kive täis. Tõus-langus, tõus-langus. Tulemuseks on tavaline Uganda maantee. Hambaid pidi hoolega koos hoidma, et keelest ilma ei jääks ja mu käed oli pärast surnud istme külge klammerdumisest. Aga tore oli. Uganda on ikka vapustavalt ilus maa.
Ja rohkem midagi põnevat (peale avide) ei toimugi hetkel. Ootan vaksikuid..

PS. Tänud Karinile kommide eest- mugisin täna ämbliku ära.

12.03
Oh..tööd on liiga vähe hetkel. Kõik on kuiv ja põuane. Röövkuid on vähe ja emaseid vaksikuid pole. Assistentidel pole suurt miskit teha. Hakkaks juba sadama...

voolu pole

10.03.2011
Kaks esimest valguspügi korda olid üsna lootusetud, kuna olin ainus, kes lambi valgel ringi tiirutas. Jõudsin juba end kasutuna tundma hakata, aga eile olid ka vaksikud rõõmsalt platsis. Püüdisn mõne emase ja toppisin hunniku isaseid surmutisse. Hakkab looma. Vihma pole aga endiselt sadanud. Midagi rabavat pole ka vahepeal toimunud: toimetan vakselt ja üritan katseid käima saada. See oleks palju lihtsam, kui röövikud ka koostööd teeksid, aga küllap jõuab.
Täna on rahulik päev. Assistente pole, suurt tööd laboris veel pole ja linna ka ei olnud vajadust minna. Voolu ka pole, mistõttu meisterdasin konservikarbist jällegi teeküünla, et õhtul toas midagigi näeks ja liikuda saaks. Aga üldiselt muudab rahulik päev mind rahutuks. Pilte pole veel teinud, kuna endiselt arvan, et mul ei ole sobilik külavahel ringi käia ja pildistada kõike nagu turist, kui tahan, et mind tõsiselt võetaks.
Aga jah. Kõik endiselt korras. Naudin head sööki ja ootan, et avokaadode hooaeg algaks. Nii väga ootan. Ostsin endale külast limpsipudeli täie mett 1.60ga...teed ainult ei ole. Paganas. Aga kohalik mesi on sellise huvitava suitsuse maitsega ja maitseb saia peal hää.
Njah, hüplev ja üsna sisutu jutt sai seekord, aga pole midagi rabavat 2 päevaga juhtunud. Selline igapäevane elu vihmametsas. Teate ju küll.. ..

08.03

08.03.
Olen juba teist päeva rõõmsalt uurimisjaamas ja tunnen end vägagi koduselt. Sõit siia läks vaevaliselt, aga üldiselt kenasti.
Hakkasin eile Entebbest Kampalasse sõitma 6.30 hommikul, et vältida ummikuid. Vahemaa on umbes 40 kilomeetrit, kuid sõiduks kulus ikka 2,5 tundi, kuna isegi hommikul kell 7 on Kampalas juba ummikud. Väljas oli veel pime, kuid lapsed kõndisid juba 6.30 kooli, kuna paremates koolides algavad tunnid kell 7. Lihtsalt karm. 5-6 aastased üksi tänavatel pilkases pimeduses autode vahel kooli minemas. Helkureid muidugi pole ja mootorrattad kasuta ka tulesid. Üsna hull kaos.
Igastahes jõudsin kenasti bussijaama ja sain ka bussile. Bussiks oli vana 67 kohaline Scania..aastast..ma ei tea mis. Aga suured kõlarid olid sisse pandud ja „tümm“ karjus üle bussi. Istusin noore naise kõrval kellel oli ka 3 väikest last. Täiesti normaalne oli bussis lapse mitte nii meeldivalt lõhnavaid pükse vahetada ja jätta mustad püksid lihtsalt põrandale tundideks. Kõik praht, mis bussis tekib visatakse lihtsalt maha või bussi aknast välja. Kogmus oli huvitav. Korraga aga keset põlde buss peatus ja üle poolte inimestest läksid välja. Ei saanud kohe aru, mis toimub, kuna naisterahvas mu kõrval inglise keelt ei rääkinud. Olin juba veidi segaduses ja ärevil kui bussijuht mulle olukorda seletama tuli ja küsis, et kas sooviksin ka ennast kergendama minna. Vaatasin aknast välja..ja näedsa..kõik kergendavadki ennast keset maanteed ja põlde. Pidin viisakalt keelduma kõigi ja eelkõige enda huvides, kuna see oleks ilmselt liikluses kerge kaose põhjustanud, kui ma enda säravvalget tagumikku keset teed lehvitama oleks hakanud. Õnneks polnud vaja minna ka.
Jõudes Fort Portalisse kutsusin endale juba tuttava takso järgi, tegin kerge ostlemistiiru ja tulingi rõõmsalt jaama. Sain endale majakese ja olen juba kenasti sisse sättinud. Majakese üürimine võtab küll kergelt hinge kinni, kuna hind on kahekordistunud selle ajaga. Maksan umbes 150 eurot kuus selle eest, mida on rohkem kui mu Tartu korteri eest. Aga mis parata.
Naabriks on mul tore Britt, kes uurib must-valgeid colobus ahve (kuidas iganes seda kirjutada tuleks- Google pole kirjutamise hetkel käepärast, nii et ei saa kontrollida). Igstahes võtsime plaani, et ta õpetab iga õhtu mulle mõne uue kauni sõna kaunis inglise keeles. Igati kaunis.
Muidu plaanin vakiselt enda tööd siin. Uurin olukorda, kes mida teeb ja mis kus asub. Kuna kasutan nii enda siia toodud varustust kui ka Heikki varustust, siis kraami kokku otsimine võtab aega. Kõik asjad on kusagil erinevates kohtades. Enda lambikese panin juba üles ja tahtsin täna ka suuremat püüki teha, aga siis avastasin, et surmutid on ühes ruumis luku taga ja just seda võtit mul pole. Mis seal ikka..eks püüan lihtsalt mõne emase, kui neid on ja alustan katsega.
Tunne on nagu oleks siit ainult paar päeva eemal olnud. Kodune tunne on. Magasin täna öösel nii hästi..nagu omas voodis oleks. Aga seoses voodiga..ma olen vana suslik see kord. Võtsin Tartust oma padja kaasa ja ostsin endale uue teki (et vältida neid kümneid puuke, mis kohalikke tekkide kasutamisega kaasnevad ja ka neid „mango flies´i“ kes naha alla poevad). Nii et elan nagu kuninga kass. Kui veel vaiba ka põrandale voodi ette saaks oleks kõik hea. Kardina juba panin endale akna ette. Nii et asi muutub aina hubasemaks.
Aga jah..muretseda pole vaja. Veidi väsinud olen, kuna pole harjunud enne seitset ärkama (koduse aja järgi enne 6t siis) ja kuumuses ringi müttama, aga küll ka see väsimus läheb üle, kui kuumaga harjun. Tegelikult on siin üsna ok temperatuur praegu: nagu soe ranna ilm- ilma rannata. Nii et kõik on hästi.
Ainus negatiivne asi on, et mu maja on kõige madalama koha peal siin laagris, mis tõttu levi mul siin pole praktiliselt üldse, aga temperatuuri koha pealt on see hea, sest olen kenasti puude varjus. Mu number on ¬+256793209513, aga igavuse pärast helistada mulle ei tasu. Ainult siis kui midagi päriselt ka asja on.
Ja ma ei tea, kas võimsa pealambi ostmine ikka oli hea ideee, sest näen igat särvat silmapaari 100 m raadiuses, mis mind jõllitavad...

05 ja 06

05.03.12
Eellugu sai ka kirja pandud. Nüüd ma täitan ülesannet. Siiani läheb kenasti. Saabusin Entebbesse ja kavatsen siin olla ka homme, et osta ravimeid, vahetada raha jne. Ei taha Kampalas väga üksi kolada. Lend oli piinarikas, sest istusin seekord lennuki keskel olevas 4ses reas, kus ruumi eriti polnud ja tagumik oli juba pärast kolmandat tundi kandilne. Üritasin ennast lõbustada magamise ja „Alvini ja koopaorvatega“...kumbki ei lõbustanud. Asi, mis mind pidevalt pakutavat lennukisööki mugides vaevas oli stjuardesside fenomen. Mis on selles ametis nii erilist, et selline fenomen on tekkinud. Selle 10-11 tunni jooksul mis ma lennukis piinlesin ja toitu mugisin, pidid ju need vaesed stjuardessid seda toitu ju koguaeg mulle ette kandma ja prügi minema vedama. 10 tundi järjest küürutad, teietad ette ja taha ja kärutad enda pisikese ratastega „restoraniga“ ringi põll ees ja vahelduva eduga kummikindad käes. Noo ei tundunud see töö nii glamuurne ühtegi. Pärast olid nad üsna räsitud moega. Ühesõnaga, ei ma saa aru.
Sattusin enda lennuga kogemata ka Rwandasse, sest tuli välja et mõngi päev sõidab lennuk enne Entebesse ja siis Kigalisse, kuid mõni päev hoopis teistpidi. Täna oli siis see mõni päev. Sain tunnikese ka Rwanda pinnal olla.
Aga muidu on kõik hästi. Lisaks sellele, et hommikune bussipilet Tartust Tallinna maksis 17 euri, röövis ka taksojuht juba mind rämedalt (3 dollarit umbes), aga ei viitsinud vaidlema temaga hakata. Oli teine nii ilusti mul lennujaamas vastas roosa sildiga. Ostku endale midagi ilusat selle eest.
Nüüd istun enda koledas odavas hotellitoas ja sätin magama ära.

06.03
Hommikul ärgates olin voodi külge kinni sulanud. Veidi järsk on see temperatuuri üleminek nii tagasihoidlikult 15 soojakraadilt toas umbes 30 kraadini. Tegelikult oli täna isegi jahe ilm. Sadas suisa kaks korda, aga higistan ikka nagu puding piknikul. Ahh..jube. Käisin täna tiiru Entebbe peal. Esimene missioon oli raha saada ja teine pudel vett. Mõlemad läksid korda. Üldiselt sain asjad korda ja nagu näete olen ka jälle omadega netis. Jei! Malaaria ravimitega oli apteegis mingine kriis, aga endale sain vajaliku kraami ning eks siis teistele karvastele otsin mujalt. Käisin ka tiiru botaanikaaias ja Victoria järve ääres ja mängisin niisama turisti. Kohtasin ka mingit tüüpi, kes oli Nõuka ajal Moskvas õppinud ja paar aastat pärast seda Rootsis elanud. Päris asjalik tüüp. Teadis Eestist ja meie ajaloost jne.
Olgugi, et päikest oli täna üsna vähe, õnnestus muzungul juba nina ära kärsatada. Olen ikka eriti valge pärast kuid hangede vahel pleekimist. Ise näen, kuidas nahk päikse käes surnuvalge on. Aga nüüd on vähemalt nina punane.
Nii et kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik kombes. Homme liigun Kibale poole..kui ma just bussis ära ei sula, peaksin õhtuks „kodus“ olema.

Teadlane ja teised rollid.

Viimased tunnid on kõige raskemad..lamades veel viimaseid minuteid voodis enda kallite kõrval ja kuulates nende hingamist/nurrumist. Tunned, kuidas sõrmeotstes ja varvastes tekib ärev kuumus ja selg tõmbub higiseks. Kui siiani oled juba nädalaid veennud teisi, et kõik läheb hästi ja muretseda pole vaja, siis nüüd tuleb veenda ennast. Veenda paremini, kui kui kõiki teisi. Tuleb vaigistada neid, kes sosistavad kahtlusi su sees, et kas on ikka vaja minna, kui siingi on ju nii hea, kui siin on olemas kõik. Siis heliseb kell...ja ellujäämine algab. Teel kodust lennujaama käib sisemine heitlus. Lennujaamas enda kallitega hüvasti jättes, ei ole veel kindel, kes jäävad peale, kas sosistajad või see teadlane, kes on andnud lubadused ja sõlminud lepingud. Enne turvakontrolli endal saapaid jalast kiskudes, läpakaid, fotokaid ja lugematuid juhtmeid kotist letile pannes tahaks karjuda. Ja astudes turvavärvast läbi on selge, et teadlane on võitnud. Sosistajad on vait, sest nemad jäid teisele poole turvakontrolli. Nüüd oled sa teadlane ja ainult teadlane, kelle ülesandeks on teha enda tööd hästi, koguda materjali, millest oleks maksimaalselt kasu endale ja teistele. Ei, see ülesanne ei ole teadlasele vastumeelne, see on privileeg, millest ta suurimat nadingut tunneb...kuid mõnikord hetk enne uinumist laseb ta endal meenutada, et ta on palju enamat kui teadlane. Ta mõtleb Temale ja Neile ja teab, et ilma nendeta poleks ta teadlaseks üldse saanudki. Ning siis ilmneb ka tõsiasi, et sosistajad ei jäänudki turvakontrolli maha, vaid nad lihtsalt ootasid vaikides enda aega. Öö pimeduses on kuulda sosinaid igatsusest, armastusest, sõprusest... Kuid ärgates on jälle järel vaid üks, kellel on ülesanne täita. Ja nii sa oledki teadlane, kuni ülesanne on täidetud. Taaskohtudes Tema ja Nendega lubad, et enam sa sellised tempe ei tee. Ka teadlane sinu sees ka nõustub. Ja sa rõõmustad: rõõmustad enda, Tema ja Nende pärast.
Ka teadlane nõustub .............kuni järgmise korrani.

Tsiteerides Dagöt...kummitab juba mitmendat aega..

Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk Sindki..