18.04.2025

               Imeline kodune freijoada ja lendavad seanaha krõpsud.

               Vanaema salakaval roheline jook.

               Küpsisetort nagu päris            

                  Liblikateadlased täies hiilguses ja lahkuses.

 Palju ilusaid mälestusi, mitu kg kohvi ja 1,3 kg Alto de Figueira metsa õite mett liigub minuga tagasi Rootsi, et järve ääres Brasiiliat meenutada ja uusi hetki luua. 

 Njah..märkamatult on saabunud aeg viimaseks postituseks siit võrkkiigest. Vǎhemalt selleks aastaks. Loodetavasti 10 kuu pärast tagasi. Tulen tagasi vâga hea meelega.  Olgugi, et siinsed linnad pole üldse mulle ja tekitavad rahutust, siis loodus, inimesed ja söök on sügavale mu südamesse pugenud. Need kaks pool kuud on olnud head nii ihule kui ka hingele. Maailmapilt on jälle natuke avaram. Vōrkkiiges kiikumine on loonud vaherahu iseendaga. On olnud võimalust võtta aega endale ja enda mõtetele. On olnud rōõmu tööst, hetkedest ja avastustest. On jälle tunne, et olen elus ja elan. Seekordsed postitused on olnud palju isiklikumat laadi kui varem. Päris esimesest Uganda reisist on mul paberil päevik isiklike mõtetega. Lugesin seda kui enda asju Tartus kokku pakkisin. Jah, tundub, et ma ei suutnudki leida tasakaalu enda ambitsioonide, kodu, pere ja armastuse vahel. Juu siis nii pidi minema. Mitmed inimesed on mult küsinud, kuidas ma ei karda olla üksi ja võõras kohas selliselt? Kas mul koduigatsust ei ole? Ei karda. Ja mu kodu on praegu seal, kus enda seljakoti lahti pakin. Kõik kaotused on kaotatud ja üles tuleb ehitada täiesti uus elu. Saan hakkama. Tean, et saan.

Aga eelmise laupäeva õhtul leidsin end Bia sõbranna sünnipäevalt, karja 19-20-aastaste keskelt. Vâidetavalt elab Bia sõbranna linna kõige kallima piirkonna kõige kallimates eramutes. Piirkond on mäe nõlval ning täielikult ümbritsetud kōrge kivimüüri, lōiketraadi ja muu sõbralikuga. Piirkonda sisse pääsemiseks pead turvamehele teatama, mis aadressile, kelle juurde ja mis asjus lähed. Siis lastakse ühest raudväravast lâbi. Kui esimene värav on seljataga sulgunud, siis alles avatakse teine vârav. Maru uhke aga tekitas kuidagi vangla tunde. Kodu oli ilmselt ka kōige peenem moderne elamine, kus olen enda elus viibinud. Esimesel korrusel oli kaks väga suurt kööki, grillimisala, neli erinevas stiilis söögituba, elutuba, lõõgastumisalad, basseiniala ja veel hunnik uksesid, mille taha ei näinud. Teisel korrusel ei käinud, aga läbi aatriumi paistis teise korruse punasest tellisest võlvkaarega lagi. Olin veidi skeptiline, et mis inimeste sekka ma nüüd sattunud olen ja milliseks see pidu kujuneb. Aga sünnipäevalaps oli habras ja malbe moega sõbralik näitsik ning kohale tulnud noored olid kōik oivikute eri, kes peamiselt olid meditsiinitudengid ja juristid. Lisaks rääkisid nad ka väga head inglise keelt ja õhtu kujunes vägagi huvitavaks, sest nad pidasid minu rõōmuks enamuse enda vestlusi inglise keeles ning sain neis osaleda. Tegu oli tõesti väga tulevikule pühendunud noortega ja vestluste teemaks olid erinevad meditsiinilised juhtumid; kaasused, mis on muutnud riigi seadusandlust; poliitiline olukord ja riigi tulevik. Vestlused, mida päris ei ootaks selliselt vanuserühmalt. Ja väga-väga palju kordi sain rääkida Eestist ja selgitada, miks ma Brasiilias olen. Noored tundsid taaskord siirast huvi ja küsisid küsimusi. Sisuliselt keegi ei joonud, ei mingit läbustamist. Ja taaskord tekitas minu vanus neis hämmastust, sest arvati, et olen vanuses 23-28. Ja nii toredad kui need noored ka ei olnud, siis mu ajule oli selline sotsiaalne virr-varr päris kurnav ning õhtu lõpuks oli mul väga korralik migreen, mis iga minutiga aina hullemaks läks. Viimased pool tundi olin hõivatud endale sisestamisega, et ma ei oksendaks seda uhket elamist täis, sest kui tabab migreenihoog ning ma ei saa pikali visata ning vaikuses lebada, siis päädib see oksendamisega. Tundsin tohutut kergendust kui tagasi Bia juurde jõudsime ning sain sisse vōtta valuvaigistid ning teki üle pea tōmmata. Väga põnev ja ootamatu kogemus. Tore oli selliste noortega kohtuda.

Pühapäeval ärkasin taaskord jumalateenistuse peale. Õnneks oli migreen üle läinud, sest halvimatel juhtudel võib selline peavalu kesta päevi. Võtsin esimese asjana sisse ennetavad valuvaigistid, sest oli ette teada, et ka pühapäev kujuneb mahlakaks sotsiaalseks kümbluseks. Peagi saabus juba laupäeval kohatud Bia vanaema ning köögis läksid kõik potid-pannid tulele ja kogu elamine, hoov ja ilmselt ka kogu tänav täitus kõhtu korisema panevate lōhnadega. Lisaks hullutavatele lõhnadele pakkus erilist vaatemǎngu ka seanahakrõpsude valmistsmine ja vanaema vōitlus nendega. Nimelt sellel hetkel, kui kõik rasv on naha küljest ära praetud ning naha kihid lahti löövad käib päris korralik plahvatus. Mingil hetkel olid need plahvatused potis nii tugevad, et kaas lendas pealt ära ja krõpsud lendasid koos rasvaga mööda elmist ringi. Olukord oli ka sõna otseses mõttes tuline, sest  süüa tehakse gaasil ning ringi lendav rasv võttis päris kenasti leeke külge. Bia vanaema asjas aga kulmu eriti kortsu, haaras üles potikaane, teise kätte pannilabida ning asus krōpsusid potti tagasi materdama. Nagu võitlust lohega oleks vaadanud, kus vanaema varjab nägu potikaanest kilbiga ning pannilabidast mõõgaga püüab potti tagasi materdada saja peaga lohe. Rasva tilkus laest, seintelt ja vanema seljalt. Ma ei tea, kuidas ta kolmanda astme põletusi ei saanud. Ma tõesti ei tea. Õhtul köögis käies sai veel searasvaga poleeritud pōrandal ringi uisutada sokkis. Aga krõpsud said väga head. Ma pole küll kindel, et nende tegemist ise katsetada tahan. Majas või korteris kindlasti mitte.

Mingi hetk saabusid ka Bia emapoolsed vanavanemad ja teised sugulased. Taaskord olid kõik väga sōbralikud ja võtsid mind kohe omaks. See vanaema vōttis enda südameasjaks mulle rohelist Bob Marley rummi-tekiila-ürti kokteili sisse joota ning sõltumata sellest, mis maja osas parasjagu olin, ilmus iga natukese aja tagant piiluma kavalalt naeratav punapäine vanaema, kes mu klaasi aga täis jälle valas ja kiitis, et on ju hea jook. Vanaisa uuris, et kas kas ma juba Brasiiliast mehe endale olen leidnud. Vastuse peale, et ei ole, lubas ta asja ära korraldada ning asus koos kohaliku politseiülemaga variante arutama, sest pidi olema väär mind Eestisse tagasi lasta. Siiani pole kosilased ōnneks uksetaha saabunud. 

Nagu eelnevalt mainisin, siis oli pühapäev palmipuudepüha. Bia ütles juba hommikul, et õhtul kell 18 on missale minek, sest katoliiklaste jaoks on tegu väga-väga tähtsa pühaga. Ta lisas ka, et mõistab kui ma ei taha kaasa tulla, aga neil oleks hea meel, kui tuleksin. Noo ja kuidas ma siis ütlen ei, kui mind on selliselt külla kutsutud ja parimal võimalikul moel koheldud. Tõesti igas mõttes parimal võimalikul moel ja täiesti siiralt. Seesmiselt tundsin suurt muret, et kuidas ma suudan antud olukorras tõsise näo hoida seal kirikus palmioksaga vehkides. Kindlasti ei olnud mul mingit soovi Biat ja ta pere ja nende veendumisi kuidagi solvata, aga kogu see olukord oli juba ette nii irooniline ja koomiline. Ja ma olen väga kehv tunnete ja arvamuse varjamises. Mu nägu reedab ikka koheselt, mida ma asjast arvan. Asja ei teinud üldse paremaks ka see, et kirikusse saabudes oli ühel seinal suur alatrimaal ja teisel seinal ekraan, mis kuulutas, et osta ainult 50 reaali eest endale loosipilet ning võida endale päriseks Honda sõiduauto või roller. Pileteid saab osta peaukse ees. Pidin ikka väga tugevalt huulde hammustama ja pilk maha suunatult enda patte kahetsema. Iga kord kippus naer peale kui pilgu tõstsin ja kogu olukorda aju analüüsima hakkas. Aga suutsin end peaaegu vaos hoida, põlvitasin vajalikel hetkedel kivipõrandal ja piilusin altkulmu ũmber toimuvat kui kõik teised vaikuses midagi tegid ning vehkisin vapralt palmioksaga ning tervitasin Jeesust. Kogu olukord oli lihtsalt nii sürr. Peale missat proovisin Bialt ja Barbaralt delikaatselt uurida, et kuidas see Jumal enda poja nüüd ikka Neitsi-Maarjale nii saatis, aga tajusin kohe nende kibmatust, sest mida rohkem nad saavad mulle öelda, kui et piiblis on nii kirjas ning nad usuvad, et see on tõde ja ime. Loobusin viisakalt teema edasisest lahkamisest ja tänasin neid selgituse eest. Kahjuks või õnneks ei saa ma endiselt religioonist sellisel kujul aru. Edaspidi joon ka kiriku ees kokteile ja väldin oksakestega vehkimist kui Liisi ja Meeriga jälle reisile satume. Ja ülikooli esimesel aastal käisin terve aasta korra nädalas Unification Church'i (ei mäleta, mis see eesti keeles oli) loengutes ja kuulasin nende lugusid ja kitarrimängu ja üritasin aru saada, et kuidas nad saavad uskuda seda kõike, mida räägivad, aga küsimusi ja hâmmingut tekkis koguaeg rohkem kui vastuseid sealt sain. Kusagil on isegi mul veel tunnistus, et olen nende tegevustes osalenud. 

Esmaspäeva hommikul Campinasesse tagasi jõudes oli mu sotsiaalne aku nii miinuses, et pidin esimese poole päevast pimedas toas vaikuses vedelema, et end veidi koguda. 

Kolmapäev oli suur hüvastijättude päev. Pealelõunal oli minu ärasaatmispidu tööl kohviruumis. Alini tegi imelise küspisetordi. Veidi oli teise maitsega kui kodus, sest kohupiim tuli asendada toorjuustuga, aga väga maitsev oli sellegi poolest. Ta oli vaadanud suisa Youtube õpetusvideosid ning sõna küpsisetort tegi kõigile marudalt nalja. Sõime, jōime ning teised rääkisid portugalikeelseid asju ja minul mängis endiselt peas liftimuusika. Aga veidi nagu mingeid sõnu suudan tabada juba. Noo korra minutis tuleb tuttav sõna. Luban, et jätkan keeleõpingutega ning äkki järgmisel aastal suudan juba 6 sõna minutis ära tabada. Peaaegu vestlus juba. Õhtul käisime veel väiksema seltskonnaga baaris. Ja eile käisime veel väiksema seltskonnaga Peruu restoranis, sest Paola tahtis ka enda kodumaa toitu mulle tutvustada. Toit oli imeline. 

Täna oli vaba päev ning käisin ainult lühidalt tööl, et viimased asjad veel kokku panna laboris, kaks viimast röövikut ära toita ning enda siia jäävad asjad sinna hoiule viia. Mu truud saapad ja välitööde alukad, mida nahakiinide ohus triikraua kõige kuumema temperatuuriga triikida saab, jäävad mind siia ootama. Saapad pidasid küll vapralt vastu, aga tallad on ikkagi igast servast liimist lahti ja naeratavad. Pikka pidu neil enam poleks ning uute saabaste ostmine järgmiseks korraks on paratamatus. Aga äkki saan veel neile kiire tiiru metsas pakkuda järgmine aasta enne pidulikult pensionile saatmist. Nüüd on mul alukad varustuse kastis juba kolmel mandril ees ootamas. 

Njah, seekord siis sedasi. Kuulan veel veidi võrkkiiges muusikat, vahin puude latvu ja pilvi ning hommikul tuleb Uberi nina lennujaama suunas sättida. Rios on mul kahe lennu vahel 10 h aega. Loodan, et saan pagasi lennujaama jätta ning minna Jeesusele külla. 

Tänan, Brasiilia. Tänan, Mariana. Tänan, Labbor ja Lema. Tänan, Bia ja Bia pere. Tänan teid, kes siia lehele lugema sattusid ja mulle kaasa elasid ja sõnumeid saatsid.

16.03.2025

Väike video kesklinnast.

Munakollase-kookose kook.

Endine veetorn ja vaated Campinasele.

Kala-não vida.

 Eile Uberdasin end jälle Campinase kesklinna, sest tahtsin minna igalaupäevasele turule. Siin on selline väike-ettevõtlus ja laadatamine osa nädalavahetuste meelelahutusest ja kõikidesse parkidesse kerkivad üles väikesed müügilauad. Kes müüb käsitööd, kes pirukaid, kodust jäätist jne. Pered tulevad parki, lapsed mängivad, süüakse-juuakse ja veedetakse aega.  Enda linnaosa laadal olen juba korduvalt käinud ja võtsin plaani siis ka kesklinna laada üle vaadata. Täitsa vahvat kribu-krabu tehakse ja omaette vaatamisväärsus on hipid ja nende traadist-sulgedest-kividest tehtud ehted. Mina lõin kontakti ühe margi- ja mündimüüjaga, tegime veidi kaupa ning vahetasime hinnalisi kingitusi. Ma andsin talle 10 SEKi ja tema mulle Brasiilia vana raha. Lubasin talle järgmine aasta Eesti münte tuua. Trallasin veidi ka juba tuttavaid radasid pidi ja käisin uuesti turul. Tahtsin turu söögikohas kala ja krevette süüa, aga onu ütles, et see ports on tervele perele ja üksinda ma sellest küll jagu ei saa. Ei saanudki enda kala ja krevette. Vanas raudteejaamas oli sellel nädalavahetustel naiste ettevõtlust toetav laat ja lemmikloomade vaktsineerimine ja müük. Uberit oodates tekkis ka suurepärane mõte kivitrepile istuda, et jalga puhata. Ja samal hetkel kui mu poolpaljas kann seda kivitreppi puutus sealt ma ka püsti kargasin, sest olin teinud valearvestuse kivitrepi temperatuuri osas ja nagu kuumale pliidiraule oleks istunud. Hea, et ville ei saanud. Ning kui linnas, kus elab 1.2 miljonit inimest, on ka kaks eestlast, siis muidugi suudavad nad täiesti juhuslikult ka tänaval üksteist leida ja kohtuda.

Käisin vaatasin ka üle Campinase Torre de Castelo endise veetorni ning tahtsin jalutada Saksa pargis, aga park oli luku taga ning sinna ei saanudki. Tuleb tunnistada, et ma ei oska siin linnas nädalavahetustega eriti midagi peale hakata. Campinas ei ole ilus ja turvaline linn, kus jalutada ja liiga palav on ka. Ei ole siin ka poodides miskit, mis huvi pakuks ning süüa ja juua ka selle palavaga ei jõua. Minu jaoks on sellised suurlinnad täiesti ebasobiv keskkond. Ja taaskord olen õnnelik ja tänulik selle eest, et olen sündinud Eestis. Kasvanud heinamaal ja metsas ringi luusides. Et tean, kuidas udulambad söövad kastesel heinamaal. Kuidas lõhnab kevad, värske hein ja sügisvihm. Kui palju tähti on taevas. Ja kuidas lõkke sädemed tantsivad taevasse tõustes. Ja kui see kõik kord saab läbi, siis kaon metsa samblasse ja olen nii maakas kui veel olla saab. Ja milline privileeg see on, et seda kõike teha saan enda maalapil. 

Endiselt ostan poest ka asju, millele ma nime ei oska anda ja ei saa aru, millega tegu. Ja nagu Robertile kirjutasin, siis Brasiilia on täielik vastand Jaapanile: kõik asjad maitsevad hästi ja on olnud meeldiv üllatus. Robert arvas kokkuvõtvalt selle peale, et ta vihkab mind. 

Hosteli omanik on suur aias nokitseja. Eriti meeldib talle nädalavahetustel siin nokitseda. Mis tähendab seda, et ta on juba varakult platsis ja näiteks trimmerdab mu akna all. Akna, millel pole klaasist aknaid, all. Pean ikka pingutama tõsiselt selle nimel, et nv magada. Täna tegi ta survepesu kalabasseinile. Tegi selle nii puhtaks, et kui tööle hakkasin minema, siis olid kõigil kaladel ka kõhud püsti. Saatsin talle foto mitte enam eriti elusatest kaladest, mille peale Davi arvas, et sai vist liiga puhtaks. Vist küll. Davi ei räägi üldse inglise keelt, aga on piisavalt ilmekas, et suudame siin umbkeelseid vestlusi pidada peaaegu edukalt. Töölt koju kõndides peatus teisel pool teed auto, kust Davi rõõmsalt üle tänava hõikas: Come, baby! Autosse istudes seletas ta taaskord mulle midagi pikalt ning kui olin teinud ära kõik enda näod ilmestamaks, et ma ei saanud midagi aru, teatas ta, et see oli hispaania keel. Ütlesin talle portugali keeles vastu, et ei räägi hispaania keelt. Ta teatas rõõmsalt selle peale, et tema ka mitte. Sama kordus ka hostelisse kohale jõudes. Pidasime basseini ääres sugavmõttelise portugali-inglisekeelse vestluse. Sille: dois peixes- não vida (kaks kala-ei elu). Davi: 3 kala. minha culpa (minu süü). Kala 3 aastat kodus. 1 päev siin. Elu pole. Vaatasime sügavmõtteliselt kõhud püsti hulpivaid kalasid ja proovisin lohutada, et juhtub. Aga see lâks juba tõlkes kaduma. Davi õngitses enda surnud kalakesed basseinist välja ja läks nendega nukralt kodu poole teele. 

28.02.2025

Tänavakunsti tervitus Kadrile!

Abivalmis käpakestega marmosett.

Pimemadu.

Santa Genebra perimeetri rada.

Seal, kus lõppeb mets, algab suhkrurooistandus. 

Gabrieli ja Lucaga. 

 Kullakesed, laske mind metsa palun. Viige mind metsa ja jätke mind sinna. Ma ei saa teha enda tööd kui ma olen keset linna ja eemal liblikatest, röövikutest ja taimedest. Ma tean, et te kõik muretsete mu pärast tohutult, sest te ei tea, kes ma olen ja mis materjalist olen tehtud. Mida kõike ma olen teinud, et neid andmeid Ugandast koguda. See artikkel sai ka hiljuti avaldatud, mille andmete kogumise käigus Uganda politsei mind kirbul hoidis. Mõnikord ei usu ma ise ka, et see kõik on olnud päris. Ma olen seda kõike teinud. Ma olen selle kõigega hakkama saanud. Mõnikord kui Uganda igatsus on, siis lappan seda blogi. Ja tundub nagu loeksin kellegi teise elu, sest tundub uskumatu, et see on olnud minu elu. Tundub ka uskumatu, et kiigun Brasiilia öös võrkkiiges. Ja see on mu elu. Aga jah, välitööd on veits palju öeldud selle praeguse korralduse kohta. Võrreldes varasemaga on see nagu pühapäevane jalutuskäik pargis. Väga korraldatud, organiseeritud ja turvaline. Taksoga Santa Gemebra metsa ja pärast metsast tagasi. Japisse saan minna 11.03, varem pole võimalik, sest teiste tööde graafik ei võimalda seda. Santa Genebras käin tudengitega umbes 3 korda nädalas. Mulle tundub, et palju rohkem ei kannataks neid ka metsa sundida. Mis sest, et olen nüüd juba mitu nädalat Santa Genebras käinud, siis pargi valvur küsib iga jumala kord, et kas mul luba on metsas töötamiseks. Ja siis peab iga jumala kord pargi manager enda töö pooleli jätma ja valvurile tulema kinnitama, et mind vōib metsa lasta. Ükspäev ei lastud mind ühele rajale, sest üks puu olla ohtlikult viltu vajunud. Tudengid kehitasid kollase lindi peale õlgu ja ütlesid, et ei saa minna. Ja siis ma mõtlesin kõigi nende kordade peale kui Kibales on soos, vōssis, langenud puude võrades, mudas, vees ja krt teab kus veel on saanud ronida, pugeda, vōsakiiniga raiuda, auto peaaegu katusele keeratud, et vajalikku sihtkohta jõuda. Ja siin on kollane lint ees, sest üks puu on viltu vajunud. Tudengid olid näost valged kui lindi alt läbi ronisin. Siin pole olnud veel põhjust võsakiini välja võtta. Aaaah, laske mind metsa ja mudasse!!! Terve järgmine nädal on siin karneval ja kogu riik pidutseb. Kauplesin endale esmaspäevaks pargi loa ning põgenen üksinda ära metsa. Seal pargi perimeetri rada on kusagil 10 km. Kavatsen selle ette võtta. Peale teisipäevast 5 km matka jõin umbes 5 liitrit vett ka ära. Ja ei pissinud suurt midagi välja sellest. Vett peab korralikult kaasa võtma, sest kui siiani oli kuumalaine, siis uueks nädalaks lubatakse kuumarünnakut kui kasutada tudengi sõnu. Ma ei saa tudengitega lihtsalt metsa minna. Pean loengu neile, et vesi ja söök kaasa. Me läheme keskpäeval (sest hommikul ei saa laborist enne kella 10t minema, enne kui kõik on muljetanud ja kohvi joonud) 35 kraadises kuumuses 5 km rajale. Kas nad võtavad vee kaasa? Kas nad on peale 3 tundi metsas täiesti küpsikud? Noo iseenesest on tore, et suudan 20ndate alguses noormeestele maastikul ära teha, aga esmaspäeval lähen üksi. 

Vaikne unine ülikoolilinnak on muutunud suureks joomaurkaks, sest tudengid on tagasi ning käib suurem kooliaastaalguse tähistamine. Ning tänasega algasid karnevalipidustused. Politsei on täisjōududes väljas ning poemüüjad trellitavad aknaid. Minust paar maja edasi on suurem tudengite jooming ning aiaääred on kusevaid noormehi tâis. Pühapäeval lähen ka tudengitega koos siis karnevalile. Ostsin endale kiisukõrvad selleks puhuks täna.

Positiivne on ka see, et Rootsi ikkagi ei ole Soome. Ja olgugi, et on reeglid ja normid ja kuidas asju peab tegema, siis suudavad inimesed tulla vastu, leida lahendusi ning teha erandeid. Suudeti välja mõelda süsteem, kuidas mulle palka maksta ning vist isegi vb on tervisekindlustus. Päris kindel ei ole, sest see vastus on ikkagi mu Rootsi postkastis, aga vist on. Seega asju tehakse keeruliselt, aga on plastilisust. Ma ikka proovin Rootsi osas hästi optimistlik olla ning proovida sõpradeks saada. Tahan, et sellest tuleks hea kogemus ja meeldivad kolm aastat.

Teen veits ka reisiplaane siin kohapeal. Siit 7 h bussisõidu kaugusel on kanjonid ja kosed. Sätin end viimaseks nädalaks ilmselt sinna. 

Tööga on nii, et..kuumalaine tõttu liblikaid ikka ei ole. Nüüdseks on mul 6 vajalikku liblikat õnnestunud püüda ning laborisse olen tassinud u 50 röövikut. Liblikad pole veel munema hakanud. Parasitoide on palju, järjest aga surevad maha mu röövikud. Sättisin ülikooli taha mikrometsa üles enda välikatsed ja väikesed pârdikud olid kohe ka platsis ja valmis enda käpakestega mind aitama. Tahan seda metsa koristada sellest plastiku lägast puhtaks, mis sinna aastatega on loobitud. Ilus metsatukk on. Südameks on kōrge puu, suurte laiali ulatuvate okstega, mis katab nagu vihmavari kõike muud. Tōeline emapuu. Ilus. Vana. Väärikas. Päike mängib ja piilub läbi võra. 

Täna liitusin vabaduses rindade klubiga. Mõnus. Ülikooli esimestel aastatel lehvisin Tartus ikka ka vabalt ringi, aga ma ei teagi, mis siis juhtus. Allusin normidele. Mulle meeldib kui vabad on naised siin enda kehades. Pole mingit, oi..ma olen selline või selline ja mul ei kõlba kanda nii lühikesi pükse või ainult nappi toppi. On liiga kuum selliseks jamaks. Kõik on poolpaljad. Kedagi ei huvita. Ja ma ütleks, et ka mehi ei huvita. Ei mingit kōõritamist ja "mõõtmist". Poolpaljas keha on normaalsus. Keha on normaalsus. Fenotüübilist mitmekesisust ja plastilisust on oluliselt rohkem. Kuidagi vabam on kõik. See on mõnus vaib. 

26.02.2025

Siinsed pärdikud on sõbralikud ja nendega pole vaja kakelda. Kohalike elamisi käivad nad aga ikka rüüstamas ja on ulakad kaagid.

                                Liisiga kohalikus baaris Eesti sünnipäeva tähistamas. Elagu Eesti!

                Kohalik hotdog. Kartulipuder, mais, vorst ja..noh..pm ainult kirss oli kõige otsast puudu.

 

          

         Kohvi juuakse siin maru pisikestest kruusidest ja maru pisikestes kogustes korraga. Ei ole espresso.

                                                    Aga Morphod on selle eest pirakad.
 

Üks kuu on möödas Eestist lahkumisest. See kuu on möödunud kiiresti. Aeg möödub kiiresti. See tunne, et aeg lihtsalt libiseb mu sõrmede vahelt läbi on saatnud mind juba väga varajasest noorusest saadik. Mul on alati olnud sellega raske leppida. On siiani. Ja sellega kaasneb soov koguaeg elada täiskiirusel ja teha-teha-teha. Ja soov panna aeg seisma. Muuta aeg amorfseks. Igastahes, kuu on möödunud kiiresti. Kroonilist väsimust ei ole enam. Magan iga öö 8 + tundi. Tööpäevad mööduvad nii kiiresti, et ei jõua silma pilgutadagi. Aga mitte stressirohkelt kiiresti vaid lihtsalt toimetades, uurides, avastades, imestades, looduse ilu imetledes ja tõdedes, et kui vähe me teame. Et maailma juhib raha ja et tark inimene on ikka liigina rumal. Ma ei oska neid kilde enda sees kokku panna ja seda kõike loogiliseks mõelda.  Noo jällegi, igastahes..töölt tulles tavaliselt jalutan veel veidi. Õhtusöökiks söön endiselt peamiselt puuvilju. Iga õhtu on Duolingoga portugali keele tund. Täna sain töökaaslaste imetlust välja teenida lausetega: Kass ei söö sibulat. Kass sööb viinamarja. Õhtu lõpetavad väike trenn ning siis võrkkiiges kiikumine ja muusika kuulamine. Kuumalaine ei ole veel mööda läinud ning koguaeg on lihtsalt liiga palav. Erilist vahet ei ole, mitu korda ma päevas pesemas käin või vahepeal wcs end värskendamas- ikka on kleepuv olla. Ikka haisen ma nagu tõhk. Korduvad katsed on nüüdseks näidanud, et reklaam valetab ning deodorant ei taga 48 h kestvat värskust. Ka 8 min kestvat värskust ei taga. Püüan lihtsalt leppida sellega, et olen läikiv-kleepuv-haisev higikoll.

Kuigi ma juba jõudsin käia kohalikus kaubanduskeskuses endale mõtteliselt katvaid riideid ostmas, siis oli tudengitel endiselt veel arvamus, et mul on rohkem riideid vaja. Kuna poisid ei olnud vaimustusest mõttest, et nad peavad minuga poodlema, siis anti see ülesanne mu toakaaslasele Paolale. Juba nädala alguses teatas Paola mulle, et laupäeval läheme poodlema. Paola on kena, alati hoolitsetud, kenasti riides (rinnahoidjat mitte tunnistav) ja särtsakas peruulanna. Paolale meeldib kaltsukaid kammida. Nagu hiljem kuulsin, siis olla toimunud suur arutelu selle üle, kas on paslik viia mind kaltsukatesse või tuleks ikkagi kaubanduskeskusesse mind suunata. Viisakate inimestena küsiti mult ikka mitu-mitu korda, et ega see mind kuidagi ei riiva, kui kaltsukasse pean minema. Kaltsukasse kohale jõudes ütles ka Paola, et kui tunnen ennast ebamugavalt, siis me võime koheselt ära minna. Mulle aga meeldivad kaltsukad. Paola pidi isegi labori grupivestlusesse tõendava pildi saatma, et tunnen ennast kaltsukas hästi ja naeratan. Rangelt võttes olime küll sellel hetkel uuskasutuskeskuses ning lappasin raamatuvirnasid ümber, et jõuda nende väheste inglisekeelsete raamatuteni, mis seal poes olid, aga eesmärk oli näidata, et tunnen ennast hästi. Mis oli ka tõsi. Ütleme nii, et riietega küll päris sujuvalt ei laabunud minu ja Paola koostöö. Et oleks ka käigul eesmärk, siis ütlesin, et noh lühikesi pükse ja mõnda pluusi oleks vaja.  Kõik need parimad palad, mis Paola mulle innukalt välja otsis ja säravate silmadega näitamiseks tõi..noh, pluus oli nende kohta veidi palju öeldud. Õigem kirjeldus oleks vb napilt rindu kattev topp. Või siis mõnel juhtumil koguni õlapaelteta rindu kattev riba. Aga ühtede väääääääga nappide teksade ning meeste osakonnast haaratud elevandiga t-särgiga me lõpuks ikkagi sealt kaltsukate ringilt tagasi ka tulime. Paolal küll oluliselt rohkem uusi asju kui minul. Päevakorras oli ka koos lõunat süüa. Taaskord, oleks ilmselt õigem öelda lõunat juua, sest päeva esimeseks toidukorraks sai hoopiski külm kohalik õlu, mille ostsime nädalavahetuseks parki tekkivalt turult. Ning nii minu kui Paola suureks üllatuseks ja rõõmuks, hakkas Paola inglise keel kohe jooksma ning senised väga puised lausevahetused muutusid korraga vestluseks. Kokkuvõtvalt oli igati toredalt veedetud aeg. Pühapäeval otsustasin üksi samasse parki tagasi jalutada ja vaadata, et kas ka pühapäeviti on turg ning turg oli ning oli ka Paola enda noormehega ning paar külma õlut panid taaskord vestluse voolama.

Jah, ning selgeks on saanud ka tõsiasi, et ma ei olegi eriline. Kõik mu kahtlused osutusid ikkagi tõeseks selles osas, et siin on üks eestlane veel. Ning mingi hetk põrnitsesime mõlemad üksteist üle söökla ning mõlemal oli selge, et vastas on eestlane. Vahetasime mõned viisakuslaused ja telefoninumbrid ning esmasele kontaktile järgnes vaikus. Mu tudengid naersid kogu selle mitu päeva kestva näitemängu üle. Küll aga muutis Eesti sünnipäev olukorda ning ei saanud mitte jätta kasutamata võimalust rääkida emakeelt ning tähistada Eesti olemasolu. Et ikka kestaks! Teine eestlane on Liisi. Ta on keemik ning lisaks on ta mu klassiõde Maarja täditütar. Ning tal on kaasas suur Eesti lipp! Ja tegelikult oli väga tore koos tähistada. Päeval tähistasime koos laborikaaslastega ka küpsiste ja kohvi joomisega Eesti sünnipäeva. Oli samuti tore.

Sellel reedel algavad üleriigilised nädala aega kestvad karnevalipidustused. Ma pole kindel kui suur karnevali fänn ma olen. Aga kuna Paola on suur karnevali fänn ning rääkis juba, kuidas tuleb pidutseda ja tähistada, sest need on Brasiilia kõige olulisemad pühad, siis ma kahtlustan, et mingi hetk leian end üleni litrites, napis tissiribas ja väga lühikestes teksades karnevali melu keskelt. Kui juba siis juba.

Vaikust tahaks. Mürast on väsimus. Majadel ei ole aknaid ja seega kogu linna müra on koguaeg toas. Ja olgugi, et ma elan nii rahulikus ja vaikses ja turvalises linnaosas kui veel saab, siis ikkagi on koguaeg miskit toimumas. Et seda varieeruvat müra (mootorratas, kellegi avanev metallvärav, signaali andev toidukuller, kiirendavad autod, karjuv naabri koer, hommikuti päikesetõusust hulluvad papagoid, naabrite kaklused jne) enda aju jaoks kuidagi mitte kuuldavaks teha ja et toas mitte palavuse kätte ära surra, siis lülitan ööseks sisse ventilaatori, mis suudab enamuse muudest müradest summutada. Aga aju ja kõrv ihkavad vaikust ja ainult loodushääli- miinus need hommikuti hulluvad papagoid.

13.02.2025

Ōhtusöök Brasiilia moodi. Light my fire.

Greta.

Nunnu sugukonnast Limacodidae.

Minusuguse maisisõbra jaoks on loodud jäätis siin riigis. Nii hea!

Morpho. Mingid ajakirjanikud käisid meist lugu tegemas ja siis oli vaja ka ilusaid liblikaid neile nâidata. Serra do Japis.

 Shalllalalaa. Jäängi veel kaheks kuuks Brasiiliasse. Ei kurda. Veidi on naljakas ühe kuu jooksul endale kahel erineval mandril elamist otsida, aga ka siin mandril läks see protsess valutult ning homme kolin sisse enda Happy Inn pansionaati. Proovin selle kahe kuu jooksul teha ära nii rohelised pilootkatsed kui ka RNA poole koostöös molekulaarbioloogidega. (Kas ma ikka juba mainisin, et ma ei ole varem kunagi RNAga töötanud ja et olen selle projekti roheline bioloog? Kole valgeks tundub see roheline kiskuma). Välitöid hakkan tegema kahes metsatukas. Santa Genebra on tõesti tilluke metsatukk 251 hektaril ja kohe linna servas. Aga siiski on ta koduks paljudele liikidele. Teine, Reserva Biologica Serra do Japi on suurem, aga kui suur- selles pole ma päris kindel. Internett nagu väidaks, et pindala on 350 km2, aga kohalik professor ütles, et päriselt on see ala 100 km2. Seega ma ei teagi nüüd. Igastahes on tegu Antlantilise vihmametsa ühe suurima jäänukiga. Seal on kena baaslaager, kuhu vähemalt järgmine aasta kavatsen ma end pikemalt sisse sättida. Sellel korral lepin lühemate külastustega ja proovin ülikoolis laborid jooksma saada. Proovin korda saada vana ja väsinud välilabori, katsetan läbi, kas saan liblikad sugu tegema ja munema ja kui õnnestub kohalikke veenda, siis vb tekitan ka väikese aiandi vajalike taimedega juba järgmiseks aastaks valmis siia. Tegemist ühesõnaga on.

Siinsete päevaliblikate koha pealt olen ma täiesti tuhm. Paar tuttavad perekonda ainult. Aga minu suureks hämmastuseks suudan ma siinsete taimede seas orienteeruda. Samad perekonnad, mis Ugandas ja suht sama nägu ka. Veidi oli sürr kohalikele tudengitele esimesel päeval rääkida jaa, see on siin Trema, see on Lantana. Päris kindel ei ole, aga see võiks olla Urera. Ja kõik röövikud, kellel on veidigi vähem ebajalgu on siinse rahva jaoks vaksikud. Ja siis Sille käib ja kaagutab, nope..see ei ole vaksik. Ei, ka see ei ole vaksik. Kaks paari tagumisi ebajalgu..kaks..KAKS! Ja siis vastupidi on, et kohalikud tudengid üritavad mulle püüdlikult mingeid liblikaliike õpetada ja siis mul ainult ahvike taob kolju sees kahte taldrikut kokku ja mingit ühendust millegagi ei teki. Mul on ligikaudu 3500 Brasiilia päevaliblikaliigi hulgast üles leida ja laborisse tuua umbes 5. Kaks on juba olemas :) 

Täna oli esimene labori päev ja mõtlesin välja, et mis mul siin olemas on ja laenasin küla pealt asju kokku ning vallutasin endale siis tudengite ruumi. Nädalavahetusel tuleb tõsisem poodlemine teha, sest noh..ma tulin siia ilma varustuseta ju korraks käima. Mul pole fotokatki kaasas. Sellest on praegu kõige rohkem kahju. Õnneks suudab telefon juba teha paremaid pilte kui mu Uganda algusaastate fotokad. Homme läheb Mariana koju ning siis jääb mu elus püsimine sõltuma suuresti Google Translate'st ja kohalikest tudengitest. Õhtuti tuleb see protugali keel ikka tõsiselt endale ette võtta. Selle 40 sõnaga, mis mul siia tuleku hetkeks selgeks olid õpitud pikalt ei purjeta. Erialast sõnavara sai loengute nädalal kõvasti kirja pandud. Nüüd tuleb see endale selgeks teha ja käibesõnavara juurde õppida. Muidu jään terve ülejäänud aja sööma leiba, piima, apelsine ja kana ja vastan poes iga küsimuse peale, et mul on krediitkaart.  

Oh jah, paneb ennast ka muigama kogu see lugu. Edukas kontorielu tundub juba nii kauge. Juuksed hakkavad juba pleekima blondiks (äkki kasvab mõni veel tagasigi?), jume hakkab muutuma pruuniks ning maailmas on jälle värvid. Küüned ei ole veel päikese tõttu ära kukkunud. Proovin nimelt enda aknet ravida siin mõnusa 4 kuud kestva antibiootikumikuuriga (boonusena saan lahti ka siberikatkust ja süüfilisest- pööritan silmi). Alustasin sellega sügisel, sest akne ravi muudab naha päikese suhtes ülitundlikuks ning liigne päike võib kaasa tuua isegi küünte ära tuleku ravi ajal. Päikese eest tuleb end igal võimalusel kaitsa. Ja siin ma siis nüüd olen- valge kartuliidu pimedast põhjamaa talvest otse Brasiilia suves keset antibiootikumikuuri. 

Jah, siin on suvi. Suve lõpp nimelt. Suvevaheaeg hakkab läbi saama ning järgmistel nädalatel imbuvad ka tudengid tagasi ülikooli ning praegu unine ülikoolilinnak peaks saama suureks sumisevaks pesaks, kuhu tuleb kokku kusagil 80 000 tudengit. Mu ajule veidi hoomamatu number, aga eks siis saan kogeda. Aprilli lõpp peaks olema juba jahedam ning öised temperatuurid langevad sinna 15 kraadi ümber. Ma küll päris sõnaga külm ei olnud nõus kui seda mulle kirjeldati ning mind selleks ette valmistati. 

Nii see elu siis on parasjagu. Ühel päeval ostad endale Uppsalas saapaid, et varbad külmast küljest ära ei kukuks ning mõni päev hiljem lähed endale Campinase kuumas sandaale otsima, et varbad ära ei hauduks. Aga jah, eile öösel oli mul külm magada kui toas oli ainult 26 kraadi. Mõtlesin korral lisateki otsimise peale. Uppsala korter jääb mind õnneks rõõmsalt ootama. Palusin Oscaril enda kaktuseid nunnutada kuni ma tagasi tulen ja ta lubas lahkelt sellega mind aidata.

Täna lõunat süües istus kõrval lauas blond naisterahvas. Erilist tähelepanu ma talle ei pööranud kuni selle hetkeni kuni jutust kǎis läbi sõna Estonia. Ja siis olid korraga nii minu kui Mariana kõrvad kikkis nagu hundikoeral. Naine nägi välja üsna nagu meie kandist. Rääkis inglise keelt nagu võiks olla meie kandist. Ja mina käitusin igaks juhuks nagu tavaliselt kui kohtan välismaal kedagi meie kandist ehk siis vältisin igasugust kontakti. 

06.02.2025

 Kolmas päev hommikul 8.30st kuni õhtuni portugalikeelseid liblikaloenguid (koos väikese metsas käiguga). Müts maha Campinase Ülikooli päeva-  ja ööliblikate töörühmade ees- väga hästi korraldatud kursus. Ainult et mu viimane ajurakk on ka surnud sellest kõigest. Kell 21.00 olen ma valmis juba magama ja portugalikeelseid unenägusid nägema. Keha ei oska ka miskit sellest kõigest arvata, mis ma viimasel ajal teinud temaga olen: naudi mõnusat Kase tänava kaminasooja; harju ruttu 17 kraadise toatemperatuuriga; nüüd aga hoopis 27 kraadi toas. Toas on 27 kraadi ja magan mõnusalt tekk ninani tōmmatult. Aga üldiselt- uskumatu, mida elu ikka on mulle jälle toonud. Olen näinud ära enda siinsed putukalaboriruumid. Kauplesin välja endale meeldiva kabineti- sorry kohalikud magistrandid, kes sealt nüüd välja peavad kolima. Täna külastasin molekulaarbioloogialaborit, sest tuleb välja, et ma hakkan ka RNAga ikkagi möllama pilootkatse jaoks. Kahele esimesele tudengile on silm ka peale pandud. Üks neist on suur Paul Kerese fänn. Plaan on kuidagi nii, et Rootsi SLU ja Campinas teevad koostöölepingu ja siis olen mingi hübriidtöötaja. Täna selgus küll see ebameeldiv pisiasi, et Brasiilia ei võta mind peale seda käiku järgmised 180 päeva enam vastu turistiviisaga. Ja töötaja viisa on ilmselt suht keeruline lugu. Seega on praegu laual ka variant, et ma ikkagi ei tulegi Rootsi tagasi vaid jään siia, sest praegu on mul võimalus 90 päeva riigis viibida. Noo mõtleme. Iseenesest- kui vaja jääda siia, siis vaja. 

04.02.2025

                                            Passionfruit on siin natuke teises suuruses kui tavapäraselt.

                                                 Kiirkursus portugali keeles liblikateadusesse.

                                                Brasiilia vaksiklased..oi ei, ma olen nüüd ju päevaliblikate inimene.

                                                        Papaia-mango-passionfruit-mango

                                                       Meie väike naiskond:Mariana-Sille-Maria

                                Aeglaselt küpsetatud veiseliha ja maniokijahu peekoniga.

                                                           Tuledes Rio. Jeebust veel ei näinud.

                                                        Rio ümbruse mäed.

                                                    Igatseval pilgul Markokot vaatamas.

Kolmas päev Brasiilias. Nii imelik kui see ka ei ole, siis pean sundima end kirjutama, sest korraga tundub kõik nii loomulik ja loogiline, et polegi nagu uudiseid, millest kirjutada. Ja seda ütlen ma olles riigis, kus olen varasemalt viibinud 6 tundi oma 12 aastat tagasi ja olles just terve päeva kuulanud loenguid keeles, mille õppimist ma alustasin 11 päeva tagasi ja olles koos inimestega, keda tean varasemalt põgusalt või keda olen just kohanud. Ei ole loogiline, ent ometigi.

Reis Brasiiliasse algas ööbimisega Arlanda lennujaamas, sest kohalik bussivõrgustik ei võimaldanud muud moodi varahommikuks ennast lennujaama kohale toimetada. Olen magamises nii osav, et isegi puidust pingi peal suudan end täiesti teise universumisse magada ning ärkasin siis, kui lennujaam oli juba inimesi täis ning mu ümber käis korralik sagimine. Ma pole kunagi seisnud nii pikalt pagasi ära andmise järjekorras ja korraks tekkis juba ärevus, et ei saagi õigeks ajaks enda pagasit ära antud, aga jäi suisa umbes 10 minutit varu enne pagasi vastu võtmise lõpetamist. Väravas ootas mind ees juba Maria, kes on Stockholmi Ülikooli molekulaarlabori võlur ja projekti kaasatud nõustajana, sest RNAga pole ma oma elus varem kokku puutunud ja oma valget bioloogi meil veel ei ole. Maria on karismaatiline ja otsekohene mehhiklanna, kellel veidi rohkem elukogemust kui meil. Leidsime kohe hea klapi. Lend algas küll sellega, et see lükati 2 tundi edasi, sest Schipoli lennujaamas olid veebruari kuule mitteomaselt ja kõigile ootamatult miinus kraadid tulnud ja lennukite dejäästamine lõi kõik graafikud segamini. Meile oli  see aga väga halb uudis, sest kaks tundi oli täpselt see aeg, mis meil oli kahe lennu vahel ning lisaks tuli veel ka kolmandale lennule jõuda. Aga kehitasime Mariaga õlgu, et noh, pole meie võimuses ja eks siis ole näha, mis saama hakkab. Saama hakkas aga see, et umbes 45 min hiljem kamandati meid lennukisse, sest ootamatult tõsteti lennu aega varasemaks. See tekitas lootust. Schipolis maandumise hetkeks oli meil 40 min järgmise lennu väljumiseni ning vaja oli jõuda lennujaama teise tiiba ja läbida ka turvakontroll. Kus, me aga jooksime. Ähkisime ja puhkisime ja köhisime, aga jõudsime täpselt pardale mineku alguseks. Mul oli sellel korral niru keskmine istekoht Amsterdamist Riosse lennul ning kaalusin isegi lisaraha maksmist, et saada endale aknaalune koht, aga hakkas rahast kahju ja otsustasin, et tuleb ka nii magatud saada. Kuna aga lennugraafikud olid sassis, siis olid ka meie lennul nüüd mitmed tühjad kohad ning minu reas akna all olev tädi otsustas lennuki keskele kolida. Ja nii ma saingi endale tasuta aknaaluse koha. Jei. Lend kulges kuni Dakarini mööda rannikut ja siis sealt nina üle ookeani Brasiilia suunas. Imelised vaated avanesid aknast. Aga mul oli imeliselt raske ärkvel püsida ning magasin enamuse nendest imelistest vaadetest maha. Raske on see elu, kui tahad lennukis üks kordki üleval olla ja vaateid nautida ja siis on ikka kohe uni kallal ja magad kõik maha. Lend üle ookeani läks valutult. Kui iga päev istuda 5 tundi Tartu-Tallinn-Tartu bussis, siis 11 tundi lennureisi ei tundugi enam nii pikk. Aga ka edasine lend läks sündmustevaeselt ja nii me kohaliku aja järgi laupäeva hilisõhtul Campinasesse jõudsime, kus meid ootas juba ees Mariana. Oleme Campinase Ülikooli linnakus, mis ongi traataia ja valvuritega linnak, kus õpib alla 80 000 tudengi ning kus sünnib 15% kogu Brasiilia teadusest. Ülikooli linnakus on ka oma hotell, kus me siis praegu peatume. Pühapäev kulges suuresti magades ja süües. Oi-oi-oi..Brasiilia toit. Nad on võtnud erinevate riikide köögid ja road ning teinud need oluliselt paremaks. Isegi hea verivorst pidi neil olemas olema, aga selleni pole ma veel jõudnud. Süüa teha nad siin riigis oskavad. Näiteks sõin palmipitsat. Jep..pitsa mille peal on marineeritud palmi tüve säsi. Ja väga hea oli. Aeglaselt küpsetatud veiseliha, seene-juustu pirukas, koorekastmes mais, vaniljepuding, kohvipuding, paneeritud kala-kana, juustusai, banaani-ploomi moos, värsked mangod, passionfruidid, mis on sama suured kui mangod, kohalik eriti kange alkohol värskete puuviljadega kokteilis. Täna on alles esmaspäev ja juba ma olen kõiki neid asju söönud-joonud. Oi-oi-oi. Osaleme sellel nädalal kohalikele tudengitele mõeldud liblikakursusel, mis on üle kahe aasta toimuv kursus, kuhu tulevad ka teiste ülikoolide tudengid ning mis on tohutult intensiivne 8.30-17.30 kursus, mis kestab 5 päeva. Minu jaoks teeb muidugi olukorra veel intensiivsemaks, et see kursus on portugali keeles. Olgu tänatud google-translate, mille abil saan slaidil olevat teksti tõlkida ning siis ise loengu enda peas juurde mõelda. Täna nägin siis ka enda välilaborit, tubast laborit ja kontorikohta. Jah, väga metsa elu ma siin kahjuks elama ei hakka esmapilgul. Mets ise on 1 h sõidu kaugusel ning loodust tuleb hakata metsast linna tassima katsete jaoks. Mitte päris ideaalne olukord minu jaoks, aga kui nii, siis nii. Homme läheme esimest korda ülikooli linnakust ka välja metsa vaatama. Järgmine nädal on planeeritud täielikult metsas olemiseks. Ma ei teagi. Kõik tundub praegu loomulik ja loogiline. Nagu ei tohiks olla, aga on. Ok, see ei ole loogiline, et WC paberit ei tohi potti visata.