04.02.2025

                                            Passionfruit on siin natuke teises suuruses kui tavapäraselt.

                                                 Kiirkursus portugali keeles liblikateadusesse.

                                                Brasiilia vaksiklased..oi ei, ma olen nüüd ju päevaliblikate inimene.

                                                        Papaia-mango-passionfruit-mango

                                                       Meie väike naiskond:Mariana-Sille-Maria

                                Aeglaselt küpsetatud veiseliha ja maniokijahu peekoniga.

                                                           Tuledes Rio. Jeebust veel ei näinud.

                                                        Rio ümbruse mäed.

                                                    Igatseval pilgul Markokot vaatamas.

Kolmas päev Brasiilias. Nii imelik kui see ka ei ole, siis pean sundima end kirjutama, sest korraga tundub kõik nii loomulik ja loogiline, et polegi nagu uudiseid, millest kirjutada. Ja seda ütlen ma olles riigis, kus olen varasemalt viibinud 6 tundi oma 12 aastat tagasi ja olles just terve päeva kuulanud loenguid keeles, mille õppimist ma alustasin 11 päeva tagasi ja olles koos inimestega, keda tean varasemalt põgusalt või keda olen just kohanud. Ei ole loogiline, ent ometigi.

Reis Brasiiliasse algas ööbimisega Arlanda lennujaamas, sest kohalik bussivõrgustik ei võimaldanud muud moodi varahommikuks ennast lennujaama kohale toimetada. Olen magamises nii osav, et isegi puidust pingi peal suudan end täiesti teise universumisse magada ning ärkasin siis, kui lennujaam oli juba inimesi täis ning mu ümber käis korralik sagimine. Ma pole kunagi seisnud nii pikalt pagasi ära andmise järjekorras ja korraks tekkis juba ärevus, et ei saagi õigeks ajaks enda pagasit ära antud, aga jäi suisa umbes 10 minutit varu enne pagasi vastu võtmise lõpetamist. Väravas ootas mind ees juba Maria, kes on Stockholmi Ülikooli molekulaarlabori võlur ja projekti kaasatud nõustajana, sest RNAga pole ma oma elus varem kokku puutunud ja oma valget bioloogi meil veel ei ole. Maria on karismaatiline ja otsekohene mehhiklanna, kellel veidi rohkem elukogemust kui meil. Leidsime kohe hea klapi. Lend algas küll sellega, et see lükati 2 tundi edasi, sest Schipoli lennujaamas olid veebruari kuule mitteomaselt ja kõigile ootamatult miinus kraadid tulnud ja lennukite dejäästamine lõi kõik graafikud segamini. Meile oli  see aga väga halb uudis, sest kaks tundi oli täpselt see aeg, mis meil oli kahe lennu vahel ning lisaks tuli veel ka kolmandale lennule jõuda. Aga kehitasime Mariaga õlgu, et noh, pole meie võimuses ja eks siis ole näha, mis saama hakkab. Saama hakkas aga see, et umbes 45 min hiljem kamandati meid lennukisse, sest ootamatult tõsteti lennu aega varasemaks. See tekitas lootust. Schipolis maandumise hetkeks oli meil 40 min järgmise lennu väljumiseni ning vaja oli jõuda lennujaama teise tiiba ja läbida ka turvakontroll. Kus, me aga jooksime. Ähkisime ja puhkisime ja köhisime, aga jõudsime täpselt pardale mineku alguseks. Mul oli sellel korral niru keskmine istekoht Amsterdamist Riosse lennul ning kaalusin isegi lisaraha maksmist, et saada endale aknaalune koht, aga hakkas rahast kahju ja otsustasin, et tuleb ka nii magatud saada. Kuna aga lennugraafikud olid sassis, siis olid ka meie lennul nüüd mitmed tühjad kohad ning minu reas akna all olev tädi otsustas lennuki keskele kolida. Ja nii ma saingi endale tasuta aknaaluse koha. Jei. Lend kulges kuni Dakarini mööda rannikut ja siis sealt nina üle ookeani Brasiilia suunas. Imelised vaated avanesid aknast. Aga mul oli imeliselt raske ärkvel püsida ning magasin enamuse nendest imelistest vaadetest maha. Raske on see elu, kui tahad lennukis üks kordki üleval olla ja vaateid nautida ja siis on ikka kohe uni kallal ja magad kõik maha. Lend üle ookeani läks valutult. Kui iga päev istuda 5 tundi Tartu-Tallinn-Tartu bussis, siis 11 tundi lennureisi ei tundugi enam nii pikk. Aga ka edasine lend läks sündmustevaeselt ja nii me kohaliku aja järgi laupäeva hilisõhtul Campinasesse jõudsime, kus meid ootas juba ees Mariana. Oleme Campinase Ülikooli linnakus, mis ongi traataia ja valvuritega linnak, kus õpib alla 80 000 tudengi ning kus sünnib 15% kogu Brasiilia teadusest. Ülikooli linnakus on ka oma hotell, kus me siis praegu peatume. Pühapäev kulges suuresti magades ja süües. Oi-oi-oi..Brasiilia toit. Nad on võtnud erinevate riikide köögid ja road ning teinud need oluliselt paremaks. Isegi hea verivorst pidi neil olemas olema, aga selleni pole ma veel jõudnud. Süüa teha nad siin riigis oskavad. Näiteks sõin palmipitsat. Jep..pitsa mille peal on marineeritud palmi tüve säsi. Ja väga hea oli. Aeglaselt küpsetatud veiseliha, seene-juustu pirukas, koorekastmes mais, vaniljepuding, kohvipuding, paneeritud kala-kana, juustusai, banaani-ploomi moos, värsked mangod, passionfruidid, mis on sama suured kui mangod, kohalik eriti kange alkohol värskete puuviljadega kokteilis. Täna on alles esmaspäev ja juba ma olen kõiki neid asju söönud-joonud. Oi-oi-oi. Osaleme sellel nädalal kohalikele tudengitele mõeldud liblikakursusel, mis on üle kahe aasta toimuv kursus, kuhu tulevad ka teiste ülikoolide tudengid ning mis on tohutult intensiivne 8.30-17.30 kursus, mis kestab 5 päeva. Minu jaoks teeb muidugi olukorra veel intensiivsemaks, et see kursus on portugali keeles. Olgu tänatud google-translate, mille abil saan slaidil olevat teksti tõlkida ning siis ise loengu enda peas juurde mõelda. Täna nägin siis ka enda välilaborit, tubast laborit ja kontorikohta. Jah, väga metsa elu ma siin kahjuks elama ei hakka esmapilgul. Mets ise on 1 h sõidu kaugusel ning loodust tuleb hakata metsast linna tassima katsete jaoks. Mitte päris ideaalne olukord minu jaoks, aga kui nii, siis nii. Homme läheme esimest korda ülikooli linnakust ka välja metsa vaatama. Järgmine nädal on planeeritud täielikult metsas olemiseks. Ma ei teagi. Kõik tundub praegu loomulik ja loogiline. Nagu ei tohiks olla, aga on. Ok, see ei ole loogiline, et WC paberit ei tohi potti visata.

13.02.2025

Ōhtusöök Brasiilia moodi. Light my fire.

Greta.

Nunnu sugukonnast Limacodidae.

Minusuguse maisisõbra jaoks on loodud jäätis siin riigis. Nii hea!

Morpho. Mingid ajakirjanikud käisid meist lugu tegemas ja siis oli vaja ka ilusaid liblikaid neile nâidata. Serra do Japis.

 Shalllalalaa. Jäängi veel kaheks kuuks Brasiiliasse. Ei kurda. Veidi on naljakas ühe kuu jooksul endale kahel erineval mandril elamist otsida, aga ka siin mandril läks see protsess valutult ning homme kolin sisse enda Happy Inn pansionaati. Proovin selle kahe kuu jooksul teha ära nii rohelised pilootkatsed kui ka RNA poole koostöös molekulaarbioloogidega. (Kas ma ikka juba mainisin, et ma ei ole varem kunagi RNAga töötanud ja et olen selle projekti roheline bioloog? Kole valgeks tundub see roheline kiskuma). Välitöid hakkan tegema kahes metsatukas. Santa Genebra on tõesti tilluke metsatukk 251 hektaril ja kohe linna servas. Aga siiski on ta koduks paljudele liikidele. Teine, Reserva Biologica Serra do Japi on suurem, aga kui suur- selles pole ma päris kindel. Internett nagu väidaks, et pindala on 350 km2, aga kohalik professor ütles, et päriselt on see ala 100 km2. Seega ma ei teagi nüüd. Igastahes on tegu Antlantilise vihmametsa ühe suurima jäänukiga. Seal on kena baaslaager, kuhu vähemalt järgmine aasta kavatsen ma end pikemalt sisse sättida. Sellel korral lepin lühemate külastustega ja proovin ülikoolis laborid jooksma saada. Proovin korda saada vana ja väsinud välilabori, katsetan läbi, kas saan liblikad sugu tegema ja munema ja kui õnnestub kohalikke veenda, siis vb tekitan ka väikese aiandi vajalike taimedega juba järgmiseks aastaks valmis siia. Tegemist ühesõnaga on.

Siinsete päevaliblikate koha pealt olen ma täiesti tuhm. Paar tuttavad perekonda ainult. Aga minu suureks hämmastuseks suudan ma siinsete taimede seas orienteeruda. Samad perekonnad, mis Ugandas ja suht sama nägu ka. Veidi oli sürr kohalikele tudengitele esimesel päeval rääkida jaa, see on siin Trema, see on Lantana. Päris kindel ei ole, aga see võiks olla Urera. Ja kõik röövikud, kellel on veidigi vähem ebajalgu on siinse rahva jaoks vaksikud. Ja siis Sille käib ja kaagutab, nope..see ei ole vaksik. Ei, ka see ei ole vaksik. Kaks paari tagumisi ebajalgu..kaks..KAKS! Ja siis vastupidi on, et kohalikud tudengid üritavad mulle püüdlikult mingeid liblikaliike õpetada ja siis mul ainult ahvike taob kolju sees kahte taldrikut kokku ja mingit ühendust millegagi ei teki. Mul on ligikaudu 3500 Brasiilia päevaliblikaliigi hulgast üles leida ja laborisse tuua umbes 5. Kaks on juba olemas :) 

Täna oli esimene labori päev ja mõtlesin välja, et mis mul siin olemas on ja laenasin küla pealt asju kokku ning vallutasin endale siis tudengite ruumi. Nädalavahetusel tuleb tõsisem poodlemine teha, sest noh..ma tulin siia ilma varustuseta ju korraks käima. Mul pole fotokatki kaasas. Sellest on praegu kõige rohkem kahju. Õnneks suudab telefon juba teha paremaid pilte kui mu Uganda algusaastate fotokad. Homme läheb Mariana koju ning siis jääb mu elus püsimine sõltuma suuresti Google Translate'st ja kohalikest tudengitest. Õhtuti tuleb see protugali keel ikka tõsiselt endale ette võtta. Selle 40 sõnaga, mis mul siia tuleku hetkeks selgeks olid õpitud pikalt ei purjeta. Erialast sõnavara sai loengute nädalal kõvasti kirja pandud. Nüüd tuleb see endale selgeks teha ja käibesõnavara juurde õppida. Muidu jään terve ülejäänud aja sööma leiba, piima, apelsine ja kana ja vastan poes iga küsimuse peale, et mul on krediitkaart.  

Oh jah, paneb ennast ka muigama kogu see lugu. Edukas kontorielu tundub juba nii kauge. Juuksed hakkavad juba pleekima blondiks (äkki kasvab mõni veel tagasigi?), jume hakkab muutuma pruuniks ning maailmas on jälle värvid. Küüned ei ole veel päikese tõttu ära kukkunud. Proovin nimelt enda aknet ravida siin mõnusa 4 kuud kestva antibiootikumikuuriga (boonusena saan lahti ka siberikatkust ja süüfilisest- pööritan silmi). Alustasin sellega sügisel, sest akne ravi muudab naha päikese suhtes ülitundlikuks ning liigne päike võib kaasa tuua isegi küünte ära tuleku ravi ajal. Päikese eest tuleb end igal võimalusel kaitsa. Ja siin ma siis nüüd olen- valge kartuliidu pimedast põhjamaa talvest otse Brasiilia suves keset antibiootikumikuuri. 

Jah, siin on suvi. Suve lõpp nimelt. Suvevaheaeg hakkab läbi saama ning järgmistel nädalatel imbuvad ka tudengid tagasi ülikooli ning praegu unine ülikoolilinnak peaks saama suureks sumisevaks pesaks, kuhu tuleb kokku kusagil 80 000 tudengit. Mu ajule veidi hoomamatu number, aga eks siis saan kogeda. Aprilli lõpp peaks olema juba jahedam ning öised temperatuurid langevad sinna 15 kraadi ümber. Ma küll päris sõnaga külm ei olnud nõus kui seda mulle kirjeldati ning mind selleks ette valmistati. 

Nii see elu siis on parasjagu. Ühel päeval ostad endale Uppsalas saapaid, et varbad külmast küljest ära ei kukuks ning mõni päev hiljem lähed endale Campinase kuumas sandaale otsima, et varbad ära ei hauduks. Aga jah, eile öösel oli mul külm magada kui toas oli ainult 26 kraadi. Mõtlesin korral lisateki otsimise peale. Uppsala korter jääb mind õnneks rõõmsalt ootama. Palusin Oscaril enda kaktuseid nunnutada kuni ma tagasi tulen ja ta lubas lahkelt sellega mind aidata.

Täna lõunat süües istus kõrval lauas blond naisterahvas. Erilist tähelepanu ma talle ei pööranud kuni selle hetkeni kuni jutust kǎis läbi sõna Estonia. Ja siis olid korraga nii minu kui Mariana kõrvad kikkis nagu hundikoeral. Naine nägi välja üsna nagu meie kandist. Rääkis inglise keelt nagu võiks olla meie kandist. Ja mina käitusin igaks juhuks nagu tavaliselt kui kohtan välismaal kedagi meie kandist ehk siis vältisin igasugust kontakti. 

16.03.2025

Väike video kesklinnast.

Munakollase-kookose kook.

Endine veetorn ja vaated Campinasele.

Kala-não vida.

 Eile Uberdasin end jälle Campinase kesklinna, sest tahtsin minna igalaupäevasele turule. Siin on selline väike-ettevõtlus ja laadatamine osa nädalavahetuste meelelahutusest ja kõikidesse parkidesse kerkivad üles väikesed müügilauad. Kes müüb käsitööd, kes pirukaid, kodust jäätist jne. Pered tulevad parki, lapsed mängivad, süüakse-juuakse ja veedetakse aega.  Enda linnaosa laadal olen juba korduvalt käinud ja võtsin plaani siis ka kesklinna laada üle vaadata. Täitsa vahvat kribu-krabu tehakse ja omaette vaatamisväärsus on hipid ja nende traadist-sulgedest-kividest tehtud ehted. Mina lõin kontakti ühe margi- ja mündimüüjaga, tegime veidi kaupa ning vahetasime hinnalisi kingitusi. Ma andsin talle 10 SEKi ja tema mulle Brasiilia vana raha. Lubasin talle järgmine aasta Eesti münte tuua. Trallasin veidi ka juba tuttavaid radasid pidi ja käisin uuesti turul. Tahtsin turu söögikohas kala ja krevette süüa, aga onu ütles, et see ports on tervele perele ja üksinda ma sellest küll jagu ei saa. Ei saanudki enda kala ja krevette. Vanas raudteejaamas oli sellel nädalavahetustel naiste ettevõtlust toetav laat ja lemmikloomade vaktsineerimine ja müük. Uberit oodates tekkis ka suurepärane mõte kivitrepile istuda, et jalga puhata. Ja samal hetkel kui mu poolpaljas kann seda kivitreppi puutus sealt ma ka püsti kargasin, sest olin teinud valearvestuse kivitrepi temperatuuri osas ja nagu kuumale pliidiraule oleks istunud. Hea, et ville ei saanud. Ning kui linnas, kus elab 1.2 miljonit inimest, on ka kaks eestlast, siis muidugi suudavad nad täiesti juhuslikult ka tänaval üksteist leida ja kohtuda.

Käisin vaatasin ka üle Campinase Torre de Castelo endise veetorni ning tahtsin jalutada Saksa pargis, aga park oli luku taga ning sinna ei saanudki. Tuleb tunnistada, et ma ei oska siin linnas nädalavahetustega eriti midagi peale hakata. Campinas ei ole ilus ja turvaline linn, kus jalutada ja liiga palav on ka. Ei ole siin ka poodides miskit, mis huvi pakuks ning süüa ja juua ka selle palavaga ei jõua. Minu jaoks on sellised suurlinnad täiesti ebasobiv keskkond. Ja taaskord olen õnnelik ja tänulik selle eest, et olen sündinud Eestis. Kasvanud heinamaal ja metsas ringi luusides. Et tean, kuidas udulambad söövad kastesel heinamaal. Kuidas lõhnab kevad, värske hein ja sügisvihm. Kui palju tähti on taevas. Ja kuidas lõkke sädemed tantsivad taevasse tõustes. Ja kui see kõik kord saab läbi, siis kaon metsa samblasse ja olen nii maakas kui veel olla saab. Ja milline privileeg see on, et seda kõike teha saan enda maalapil. 

Endiselt ostan poest ka asju, millele ma nime ei oska anda ja ei saa aru, millega tegu. Ja nagu Robertile kirjutasin, siis Brasiilia on täielik vastand Jaapanile: kõik asjad maitsevad hästi ja on olnud meeldiv üllatus. Robert arvas kokkuvõtvalt selle peale, et ta vihkab mind. 

Hosteli omanik on suur aias nokitseja. Eriti meeldib talle nädalavahetustel siin nokitseda. Mis tähendab seda, et ta on juba varakult platsis ja näiteks trimmerdab mu akna all. Akna, millel pole klaasist aknaid, all. Pean ikka pingutama tõsiselt selle nimel, et nv magada. Täna tegi ta survepesu kalabasseinile. Tegi selle nii puhtaks, et kui tööle hakkasin minema, siis olid kõigil kaladel ka kõhud püsti. Saatsin talle foto mitte enam eriti elusatest kaladest, mille peale Davi arvas, et sai vist liiga puhtaks. Vist küll. Davi ei räägi üldse inglise keelt, aga on piisavalt ilmekas, et suudame siin umbkeelseid vestlusi pidada peaaegu edukalt. Töölt koju kõndides peatus teisel pool teed auto, kust Davi rõõmsalt üle tänava hõikas: Come, baby! Autosse istudes seletas ta taaskord mulle midagi pikalt ning kui olin teinud ära kõik enda näod ilmestamaks, et ma ei saanud midagi aru, teatas ta, et see oli hispaania keel. Ütlesin talle portugali keeles vastu, et ei räägi hispaania keelt. Ta teatas rõõmsalt selle peale, et tema ka mitte. Sama kordus ka hostelisse kohale jõudes. Pidasime basseini ääres sugavmõttelise portugali-inglisekeelse vestluse. Sille: dois peixes- não vida (kaks kala-ei elu). Davi: 3 kala. minha culpa (minu süü). Kala 3 aastat kodus. 1 päev siin. Elu pole. Vaatasime sügavmõtteliselt kõhud püsti hulpivaid kalasid ja proovisin lohutada, et juhtub. Aga see lâks juba tõlkes kaduma. Davi õngitses enda surnud kalakesed basseinist välja ja läks nendega nukralt kodu poole teele. 

30.01.2025

Nädalake Rootsis oldud. Olen vist juba kohanenud, sest tundub nagu oleksin juba palju kauem kui ainult nädala olnud. Esmane mulje Uppsalast ja uuest töökohast on positiivne. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid nii tööl kui ka üldiselt. Isegi pimedal ja vihmasel ajal on kesklinnas elu ja inimesed istuvad õdusates kohvikutes. Nunnud väikesed pagaritöökojad. Jõe ümbrus on kena ja ühistransport toimib nagu kellavärk.  Olen väga rahul ka sellega, et elukoht sai linnast välja looduse keskele ja mitte linna paneelmajadesse. Nii tore kui kesklinn ka ei ole, siis paneelikatest koosnevad kesklinna elamurajoonid oleksid ilmselt ikkagi ajudele hakanud. Praegu olen käinud jala tööle ning mõnus on hommikul ja õhtul tunnike jalutada. Esmaspäeva hommik oli eriti idülliline: päike paistis, oli kerge miinus, kõik oli härmas ja sätendas. Väga mõnus karge hommikune jalutuskäik mööda vaikseid tänavaid, kergliiklusteid ja metsaserva. Jalutasin ja mõtlesin, et nii on küll tore ja hea. Õhtuks oli selle eest mingi totaalne raju ja horisontaalne lörts. Kõndisin silmad lörtsi täis, sõrmed külmast kanged ning vasak jalg märg. Kõnnin üleni märg ja vasak jalg ka märg. Ning siis saab mu ainus toimiv ajurakk ka enda töö tehtud ja kohale jõuab järeldus, et oot..mu jalad nüüd küll lirtsuda ei tohiks. Ainitigi veel ainult üks jalg. Ning koju jõudes selgus olukorra tõsidus. Mu armsad Samelini kõrbesaapad. Mu truud head kaaslased, kes pole mind veel kunagi välitöödel alt vedanud, on kapi otsas konutades end nii ära kurvastanud, et saapa tallas on nüüd auk ja miljon mõra. Ei-ei-ei-ei-ei. Õnneks oli mulle nädalavahetusel linnas käies silma jäänud, et rootslastel on endiselt au sees asju parandada ning linnas on mitmeid rõivaparandusi ja ka kingseppasid. Seega lirtsuv saabas ruttu kuivama ööseks ning hommikul esimese asjana kingsepale. Ega siis Brasiilia vihmametsa tossudes ja plätudega ei saa minna. Kuigi, olen kohalikke korduvalt erinevates maailma vihmametsades plätudega jalutamas näinud. Minul aga ei ole soovi seda teha. Väga ebamugav on puuke varavaste vahelt õhtul välja nokkida. Ma ükskord proovisin. Neid sai sinna päeva jooksul ikka palju korjatud. Rohkem ei soovi seda kogemust. Muidugi saabus siis ka dilemma, et mis nüüd jalga panna kui saapaid ei ole. Meeri arvates oleksid villased sokid ja plätud kindla peale minek olnud. Jäin siiski konservatiivselt enda ainumaste teise kinniste jalatsite juurde, milleks olid troopikatingimustesse sobivad võimalikult õhukesest kangast hingavad tossud. Noh, häda oli muidugi selles, et siin ei ole praegu troopikatemperatuurid ning mu jalgade võimekus üldse plusskraadide juures püsida on maru kehvake. Aga õnneks hommikul vähemalt ei sadanud ning oli ainult kerge miinus. Kingsepp avas enda töökoja kell 10.00 ning 10.10 olin mina enda saabastega juba leti taga reas. Andsin enda saapad rõõmsalt onule ning palusin, et ta tallad korda teeks. Onu vaatab saapaid ja teatab, et ei. Mis mõttes ei? Onu surgib sõrmega saapatallas ja seletab mulle rootsi keeles midagi saapataldade hingelu kohta, millest ma midagi aru ei saa. Küsin siin inglise keeles üle, et kas ongi kõik ja ei saagi parandada? Onu vangutab pead ja ütleb, et ilmselt mitte, aga ta võib saapa talla pooleks lõigata ja siis selgub, et kas annab midagi teha või ei. Teen suuri kutsikasilmi ja ütlen, et ta võiks proovida, et äkki ikka annab päästa. Onu annab vastumeelselt mulle numbri ja ütleb, et tuleksin homme tagasi. Siis selgub tõde. Seisan külmetavate varvastega kesklinna platsil ja mõtlen, et krdi külm on varvastel ja õhtul on veel vaja tunnike koju ka kõndida nii. Astun sisse esimesse kingapoodi ning astun sama targalt sealt ka välja. 170 eurot ei tahaks kuidagi praegu uute saabaste eest välja käia. Käin matkatarvetepoes..ka 230 eurot ei tahaks välja käia. Peast käib läbi mõte, et edasi-tagasi lennupilet Eestisse on 40 eurot ja saaks Samelinist käia uued osta. Vaatan lennuaegasid- kahjuks Ryanair ei lenda nädala sees. Plaan C- kaltsukad. Käin läbi kõik kesklinnas olevad kaltsukad ning kohe mitte midagi pole nendest varba otsa võtta. Mis muidugi on ühest küljest tore, sest see näitab taaskord, et siin riigis kasutatakse asju ikka lõpuni välja. Minu külmetavaid varbaid see muidugi ei lohuta ning ronin lihtsalt bussile ja sõidan tööle. Õhtul õnneks ei saja ning jõuan ainult kergelt jääs varvastega ühes tükis koju tagasi. Järgmisel hommikul aga sajab lausvihma ning jalad on juba selleks hetkeks läbimärjad kui bussile jõuan. Olen kell 10.10 jälle kingsepaonu leti taga. Onu ütleb, et pole veel jõudnud vaadata ning tulgu ma õhtul tagasi. Et selleks ajaks selgub, kas saab saabaste heaks midagi veel teha või mitte ja et kui saab, siis palju maksma läheb ja kas tahan sellise raha eest neid üldse parandada.  Tänan ja luban õhtul tagasi tulla, ise peas kirudes ja vandudes, et ei-ei-ei-ei. Külmetavad märjad varbad nõuavad, et tuleb ikka kingapoodi tagasi minna. Kuna eilse poe hinnad olid veel selgelt meeles, siis otsustasin proovida mõnda teist. Ning esimene uus pood, mis ette jäi oli puht juhuslikult laojääkide tühjendusmüük, kus jalatsid olid siis suuruste järgi ilusti ritta seatud ja hinnad 30-50 % odavamad teiste poodide hindadest.  Oli isegi paar matkasaabaste mudelit. Teesklesin, et mu sokid ei ole märjad ning tegin kiirproovimist erinevatele mudelitele. Aga kõik need mudelid oli mõeldud Põhjamaa kliimasse enda topeltsisevoodrite ja kõige muuga, mis vihmametsas kunagi ära ei jõua kuivada ning juba paari päeva pärast nii mädanema hakkavad, et mädanevad koos jalaga. Mhh, matkasaapaid siit ei saa. Otsustan, et mis seal siis ikka- minu esimene Brasiilia välitööde suts tuleb tossudes ära teha. Aga mingeid saapaid on sellegi poolest vaja, sest enne Brasiiliat tuleb veel mitu päeva Rootsit üle elada. Vaatan siis mittematakasaapaid, üks nägus paar teebki mulle riiulilt silma. Muidugi olid need Eccod. Muidugi olid nad mugavad. Muidugi olid nad jälle planeeritust palju kallimad. Müüja tõi teise ka proovimiseks ning läksin tühja karbiga kassase ja jätsin saapad kohe jalga. Müüja veenis mind, et võtaksin need ikka korra jalast ära ning ta laseb need vahendiga ka veel üle kui kohe nii plaanin nendega tänavale minna. Loovutasin vastumeelselt veel korraks saapad jalast ning proovin kaupluse põrandale mitte märgasid jalajälgi maha jätta. Vihmas bussijaama poole kõndides oli tunne juba hoopis tugevam. Mitte küll rahakotil. Õhtul tormasin siis jälle läbi vihma veel tagasi kingsepaonu juurde, et kuulda, mis on lõplik otsus mu saabaste osas. Ning töökotta sisenedes naeratab onu mulle laialt ning ulatab üle leti saapad. Saapad, millel on uued tallad all!! Onu on ise maru rahul ja teatab, et kui ta tallad pooleks lõikas ikka selgus, et saab parandada ja ta tegi kohe ära kuna nägin nii õnnetu välja. 250 sekki ja mu saapad on valmis uuteks seiklusteks koos minuga. Ja nii me homme Brasiiliasse läheme.

                Pagaritöökojad mõistavad siin asja.

 Ma sain endale kabineti, mille uksel on selline silt. Sobib.

Saapad valmis Brasiiliat vallutama koos minuga.

Kurvastusest murenenud saapatallad.

26.01.2025

                                                                Ekolni järv

                                                            Kodu Rootsis.

                                                                Järvevaatega hommikusöök.

 Mhh..ma kolisin Rootsi. Kuidas see siis nüüd juhtus? Et kõik ausalt ära rääkida tuleb tagasi hoopiski minna Jaapanisse. Konverentsid on sellised kohad, kus kohtad  teisi teadlasi ja aastate jooksul saavad osad neist tuttavad ja mõndadest isegi sõbrad. Ja nii siis oli ka seal Jaapanis, et minust mööda lehvis Mariana, kes ütles mulle suure elevusega, Sille- me peame rääkima! Mõtlesin, et jah, ikka. Teame Marianaga üksteist juba vb isegi et üle kümne aasta ja konverentsidel ikka põguselt vestleme, otseselt sõbrannadeks pole saanud. Kaitsesime Mariana mõlemad 2019. aastal enda kraadi, aga ta on minust noorem ja akadeemilisel karjääriredelil eespool. Noh, ma nautisin ikka seda doktorantuuri täie raha eest ja 2 aastat erasektoris olemist on ka akadeemilisele karjäärile oma negatiivse jälje jätnud. Järgmine päev jälle sama lugu: põrkame Mariana kusagil kohvipausil kokku ja siis ta ütleb täie elevusega- Sille, mul on vaja sinuga rääkida. Ja nii mitu päeva, aga selle rääkimiseni me kuidagi ei jõudnud hästi. Kuni oli siis see liblikateadlaste õhtusöök. Seisan mina enda veiniklaasiga ja vestlen teistega, kui tuleb Mariana ja ütleb, et nüüd peame me küll rääkima, sest muidu jääb rääkimata. Läheme siis teistest veidi eemale ja siis pahvatab Mariana välja uudise, et ta sai enda esimese suure rahastuse, et uurida Brasiilias päevaliblikate röövikute toitumist ning spetsialiseerumise evolutsioonilisi mustreid ning ta paneb kokku enda töörühma ning ta tahab, et minust saaks selle projekti roheline bioloog. Et ta saab aru küll, et mul on praegu stabiilne elu ja püsiv töökoht erasektoris ja mõistab täiesti, kui ma ei ole huvitatud, aga ta väga tahaks, et ma vähemalt kaaluksin seda pakkumist. Oota, mida??? Mina? Tagasi vihmametsa? Kasvatama röövikuid? Brasiilias? Eeeee…Ei ole võimalik, et mulle jälle selline pakkumine just tehti. Noh, ütlesin põhimõtteliselt sealsamas, et kaalun väga-väga-väga tõsiselt seda pakkumist. Asja konks oli siis muidugi, et töörühm asub Rootsis Uppsalas ja peaksin selleks siis Rootsi kolima. Jah, mis salata, ilus karjäär ja stabiilne töökoht erasektoris korraliku palgaga ei ole asi, mille juurest mõistlikud inimesed ära kõnnivad. Mõistlikud naised ei lahuta ka sellistest meestest nagu Martin. Aga noh, pole ma kunagi väga teinud neid asju, mis on mõistlikud. Ei oska olla ja elada nagu mõistlik inimene. Pole antud. Üks selline hulljulge naistroopikabioloog on Eestis peale minu veel- Pille. Samal ajal kui mind leidis üles mu järjekorde „korra elus“ pakkumine, pakkis Pille enda asjad kokku ja kolis Hawaiile. Kirjutasime omavahel Messengeris ja ütlesin, et nii julge samm jälle pakkida kõik kodumaal kokku ja kolida sinna, kuhu töö viib. Selle peale vastas Pille, et ah, mis hulljulge, kas ma tahan öelda, et ma ei teeks sama moodi, kui mulle selline pakkumine tuleks. Kogelesin vastu, et noooohhh…jaaaah, ilmselt küll.  Peale meie veiniklaasi vestlust jäi Mariana veel mitmeks nädalaks Jaapanisse puhkama ning mina uppusin kohe koju jõudes igapäevastesse asjadesse ning möödus mitu nädalat tavapärases rütmis. Hakkasin vaikselt isegi lootma, et äkki Mariana on ümber mõelnud ja et saan vähemalt tööalaselt mõistlik inimene edasi olla, aga ei. Peale puhkust saatis ta mulle kirja, et ta tahab ikkagi mind palgata ja mõelgu ma nüüd pakkumise üle hoolega. Selleks hetkeks polnud tegelikult enam suurt midagi mõelda. Olin igate pidi räsitud ja vajasin muutust. Kohta mulle muidugi lihtsalt anda ei saanud ja pidin kandideerima sellele avaliku konkurssi korras. Õnneks on mu CV, kogemuste pagas ja isikuomadused sellised, et ka avaliku konkurssi korras sain valituks. Ja nii algas projekt Rootsi. Õudusega mõtlesin kogu selle vaeva ja viletsuse peale, mis Soome riigis selle ametkondadega oli. Nagu kiviajaeelsesse aega oleks tagasi sattunud. Ning kui ühel päeval leidsin PABERKIRJA Rootsi maksuametilt enda Kase tänava postkastist, kus anti teada, et pean isiklikult maksuametisse kohale minema isiku tuvastamiseks, siis langes elevus Rootsi kolimise üle kohe mitu-mitu pügalat. Isiku tuvastamiseks oli vaja siis eelnevalt registreerida aeg ja juhistes oli kirjas veel, et täita on vaja avaldus riiki kolimiseks, mida saab eeltäita kodus või ka kohapeal. Eiiii, ainult mitte jälle need paberavaldused, mida on vaja postiga saata!! Ja kuigi juhistes oli kirjas, et seda kõike saab teha paberkujul, siis minu suurimaks rõõmuks olid ka juhised, kuidas seda saab soovi korral teha ka onlines. See soov oli suur. Õnneks on olemas online süsteem, kus sain telefoniga enda passi andmed kõik Rootsi riigile edastada ning peale ametnike heakskiitu oli mul olemas äpp, millega saan enamustesse andmebaasidesse sisse logida ning vastavaid aegu broneerida ning avaldusi täita. Broneerisin endale siis kenasti aja Rootsi saabumise päevaks Stockholmis. Olin suht kaamel ja väikese liikumisvõimega ning otsustasin laevalt minna otse lihtsalt maksuametisse ja oodata seal enda broneeritud aega. Minu üllatuseks aga võeti kohe mind vastu, kontrollitigi lihtsalt nägu ja passi, kinnitati, et kõik avalduse paberid on korras ja menetluses ning umbes 1,5 h peale riiki saabumist oligi juba kõik korras. Ei mingit teise riigi otsa ametkonda X minekut ega paberavaldusi. Ja juba ma eksisteerisingi Rootsi riigi jaoks. Ok-ok, lõpliku kinnituskirja mu Rootsi isikukoodiga soovisid nad siiski mulle paberkujul mu elukohta saata. Saavad andeks.

Omaette saaga oli ka elukohaga. Anu kolis 1, 5 a tagasi Rootsi ja on koosolekutel jaganud, millist kurja vaeva pidi ta nägema siin elukoha leidmisega. See polnud väga julgustav. Kui käisin Uppsalas korra SLUd üle vaatamas, siis ütlesid tulevased kolleegid sama, et muidu on kõik tore, aga elukohta on suht võimatu leida. Ja ilma Rootsi isikukoodita ei saa midagi rentida ja isikukoodi hankimine võtab ikka mingid nädalad aega ja see teeb saabumise aja eriti keeruliseks, sest pole nagu kusagile saabuda. Aga, et võib osakonna listis uurida, et äkki on keegi nõus ajutiselt tuba rentima nii kauaks kasvõi. Ühesõnaga, oeh. Ühte ma teadsin, ma ei soovi enam kellegagi korterit, tuba ega üldse mingit pinda jagada. Isegi mitte mõned nädalad. Asusin siis kohe korteri otsingule kinnisvaraportaalis ja lootsin parimat, et äkki on mõni omanik nõus kohe „mustalt“ üürima niikaua kuni enda isikukoodi jm korda saan. Üks kena vanapaar pakkus enda hoovipealset majakest, aga alates märtsist. Mulle endale meeldis üks suht kesklinna pisike korter. Aga kohe hakkaski peale isikukoodi jama, soovituskirjad eelmisest elukohast ja ühistu muud nõuded. Asjaolu, et ma olen korteri omanik Eestis ja olen ühistu juhatuses ei muutnud mind kuidagi sobivamaks selle ühistu silmis. Vestlesime siin ikka mitu nädalat edasi-tagasi, kuni eelmine reede teatas omanik, et ei nad selliselt ikka ei üüri mulle korterit. Nagu fck. Ma olen 4 nädalat korterit otsinud ja siis pean nüüd nädalaga leidma uue variandi. Mulle oli kuulutuste seast silma jäänud üks majaosa täiesti linnast väljas Ekolni järve kaldal. Mu kohalik kinnisvaramaakler Lisa oli varasemalt arvanud, et proovime ikka leida midagi rohkem linnas ja uuemat kui see variant. Mulle väga meeldis see majaosa, aga pidasin seda veidi liiga suureks enda jaoks ning ka liiga kalliks. Otsisin endale midagi umbes 25 ruudu suurust ja võimalikult odavat, sest mitmedki finantskohustused ikkagi jäävad ka Eestis veel alles ja nõuavad oma osa. Aga noh, kuna oli oht jääda kuuse alla, siis saatsin igale poole enda sooviavaldusi laiali paaniliselt. Ja kohe veel samal reede öösel sain vastuse Oscarilt, kellele siis see majaosa kuulub, ning ta ütles, et neil on varemgi SLU teadurid siin elanud ja tal oleks väga hea meel, kui ma koliksin siia ning tal on suva mu isikukoodi puudumistest ja ühtegi soovituskirja ega ühistu otsust pole ka vaja, sest ta on ainuomanik. Pühapäeval tegime videotuuri, kus ta näitas enda kodu, koeri ja hoovi ning siis ka seda väljaüüritavat majaosa. Ja rohkem polnudki vaja otsida, sest kõik tundus täpselt see, mis vaja. Elan siis nüüd endise suure villa teenijate osas. Villa on ehitatud 1930ndal aastal ning on olnud sama perekonna käes. Hetkel on villa jaotatud kolmeks. Kõige kõrgemal tasapinnal elab Oscar enda poja ja tütre ja koertega ning kaks madalama tasapinna majaosas on välja üürimiseks. Mu korter on ehitatud kalju külge ning on kõige madalam osa. Osad korteri seinad on ka kalju. Kui teen sahvri ukse lahti, siis vaatab mulle vastu sealt graniitsein. Raske on öelda, mitu korrust mul siin elamises on, sest iga tuba on omaette tasapind ja põhiosa moodustab sinka-vonka trepp. Igastahes on esik ühel tasapinnal, magamistuba ja wc järgmisel, kapp-panipaik ja köök korrus kõrgemal ning vannituba veel paari trepiastme võrra kõrgemal. Mul on jõhkralt suur kaljusse raiutud sahver, kus saan tuumasõja üle elada kui vaja. Ja jõhkralt suur köök, mis oli varem kogu villat teenendav köök. Sisuliselt piisaks mulle ainult köögist ja siis oleks ka ruumi veel rohkem kui vaja. Akendest avaneb vaade järvele ja kolmest küljest on maja ümbritsetud looduskaitsealaga. Ülikooli on 4,4 km, kesklinna10 km. Kui enda jalgratta siia saan kolitud, siis saab elu lill olema. Otse maja eest läheb iga 15 min pärast buss kesklinna ja ka Ikeasse 😊. Eile pidin juba Ikea tiiru tegema. Tulin ainult seljakotiga praegu ning plaan on enamus asju ja auto kolida siia peale esimest Brasiilias käiku. Mul oli kaasas mu troopiline magamiskott ning Thermarest madrats ning arvasin, et saan need mõned nädalad nii hakkama küll. Noh, alustame sellest, mu kehatemperatuuri säilitamise võime on pehmelt öeldes niru ja talvisel ajal olen ma ebanormaalselt külmade jäsemetega ning mul pole siin enam kaminat mille eest ma tavaliselt kuidagi end soojana suudan hoida. Teiseks ei ole tubane temperatuur troopiline. Kolmandaks ei ole ma eriti osav Thermarestil magamise osas, sest tavaliselt ei ole telgis ruumi selle pealt kusagile end ära siputada kui ühel pool on vastas Meeri ja teisel pool telgi sein. Siin oli aga ruumi end igas suunas siputada ning nii ma leidsingi end öösel mitu korda igalt poolt mujalt kui madratsi pealt. Nagu mingi lutsu kala otsas oleks maganud. Ja suht külm oli olla palja põranda peal enda troopilises magamiskotis. Teist ööd ma nii enam veeta ei tahtnud, sest tõenäosus, et suudaksin kopsupõletiku saada enne Brasiiliasse minekut tundus liiga suur. Seega tuli Ikeast koju tassida lisatekk ja madrats. Madrats tuli lõpuks küll Jyskist, sest seal oli mingi vanade mudelite soodusmüük. Ja mis saaks mul olla selle vastu kui saan endale madratsi 200 euro asemel 60 euroga. Ma päris 160 cm laiust madratsit endale osta ei plaaninud, aga nüüd on mul siis 160 cm lai madrats ning selle pealt maha siplemise tõenäos on üsna madal. Aga hommikul tellisin endale ikkagi ka elektrilise madratsi veel Eestisse ette ootama valmis, sest väga rõve on ise enda vastu minna nii külmana ja ülesse soojenemine võtab ebainimlikult pikalt aega. Ärkan selle peale üles, et mu külm jalg läheb vastu sooja säärt näiteks või külm käsi vastu kõhtu. Äärmiselt vastik 😊. Mõned kaktused kolisid ja juba sisse. Pidin endale ka täiesti plaaniväliselt uued kõrvaklapid ostma, sest suutsin need Eestisse jätta ilusti koos trenniasjadega ootama. Kaalusin ühte ja teist pidi, et kas suudan olla mitu nädalat ilma klappideta nii, et ei saa põgeneda ära „enda maailma“ peale sotsiaalseid interaktsioone ning eriti murelikuks tegi see lennureisi osa. Tõenäosus, et Brasiilia lennud mööduvad täielikult ilma karjuvate lasteta on madal. Seega tuli see ootamatu väljaminek teha. Positiivne on aga see, et Oscar ei küsi mult jaanuari eest üldse üüri ning otsustas veel ka lisaks, et alandab mõnekümne euro võrra esialgselt üürikokkulepet. Nii need klapid tulid.

Olles nüüd siis kaks päeva Uppsalas elanud saan teha selliseid tähelepanekuid. Toiduained ja esmatarbekaubad on kas samas hinnaklassis või isegi odavamad kui Eestis. Näiteks ostsin Sensodyne hambapasta topeltpaki alla 4 euro, kui Eestis maksab sama hambapasta 1 karp kusagile 8-10 euro kanti. See juuksepalsam mida kasutan maksab Eestis u 5-6 eurot, siis siin oli alla 3 euro. Noo ja juust..Rootslased vist väga armastavad juustu, sest kõige väiksem pakk mille suutsin leida oli 650 grammi. Standardpakid on 1 kg ja peale. Eile olin poes selle üle segaduses, et oot, kus on väiksemad pakid. Täna võttis lihtsalt juba muigama kui kogu lett on kilo+ juustukamakaid täis. Juustu jaoks peab eraldi poekott kaasas olema :D.

Teine tähelepanek on see, et u 50% ajast ei kuule tänaval rootsi keelt. Käisin täna kõige lähemal oleva suurema linnaosa keskuses (mis on u 3.9 km sellest kohast, kus ma elan) ja sealses ostukeskuses ning tuleb nentida, et rootslased olid seal tugevas vähemuses. Lisa ütles mulle kohe, et võimalusel väldiksin selle linnaosa keskust elukohana. Ja nüüd ma mõistan, miks ta nii soovitas. Mitte et ma ise immigrant lihtsalt nüüd ei oleks. Aga päris samasse patta end sealse seltskonnaga ei paneks.

Käisin täna ka enda maja eest algaval järve-äärsel matkarajal veidi kõndimas ning sain enda suurepäraseid rootsi keele oskusi praktiseerida, sest tundub, et teretamine on siin heaks tavaks. Arvan, et elukoht sai hea ja tunnen end siin looduse keskel palju paremini kui oleksin linnas tundnud. Oscariga tekkis ka kohe hea klapp ning on hea, kui kohe siinsamas on keegi, kelle poole vajadusel pöörduda. Kusagil Uppsala peal on veel ka Lisa ja Ly, kes on nõu ja kohalikke tarkustega toeks.

Mida ma ootan siis järgnevalt kolmelt aastalt? Brasiilia vihmametsas müttamist ootan. Porine, higine kräämu olemist. Akadeemiliselt tahan ree peale tagasi saada. Isegi kui ma kolme aasta pärast otsustan seal maha uuesti astuda, siis tahan, et see mu oskused ja pädevused oleksid taastunud ka seal edasi sõitmiseks. Tahan end rohkem liigutada. Rohkem käia jala ja sõita rattaga. Ahistav oli see bussi-rongiga Tartust Tallinnasse, trammiga kontorisse, terve päev kunstvalguse käes kontoris ja siis sama ringiga tagasi. Auto-bussi-rongi-kontoritooli maik oli koguaeg suus ja millekski muuks aega ega jaksu suurt ei jäänudki. Rootsi ja portugali keelt proovin õppida. Raamatuid tahan rohkem lugeda. Käsitööd teha. Endaga tööd teha.

Taustal mängib Jaymes Youngi I'll be good.

I'll be good, I'll be good
And I'll love the world, like I should
Yeah, I'll be good, I'll be good
For all of the times that I never could

 

28.01.2025

 Õhtud mööduvad nii. Veits on naljakas korraga kahte uut keelt õppida inglise keeles ja samal ajal mõelda eesti keeles ja siis toppida ajusse veel Brasiilia päevaliblikaid ladina keeles, aga tunnen vähemalt, et mu aju on jälle kasutuses. 

26.02.2025

Siinsed pärdikud on sõbralikud ja nendega pole vaja kakelda. Kohalike elamisi käivad nad aga ikka rüüstamas ja on ulakad kaagid.

                                Liisiga kohalikus baaris Eesti sünnipäeva tähistamas. Elagu Eesti!

                Kohalik hotdog. Kartulipuder, mais, vorst ja..noh..pm ainult kirss oli kõige otsast puudu.

 

          

         Kohvi juuakse siin maru pisikestest kruusidest ja maru pisikestes kogustes korraga. Ei ole espresso.

                                                    Aga Morphod on selle eest pirakad.
 

Üks kuu on möödas Eestist lahkumisest. See kuu on möödunud kiiresti. Aeg möödub kiiresti. See tunne, et aeg lihtsalt libiseb mu sõrmede vahelt läbi on saatnud mind juba väga varajasest noorusest saadik. Mul on alati olnud sellega raske leppida. On siiani. Ja sellega kaasneb soov koguaeg elada täiskiirusel ja teha-teha-teha. Ja soov panna aeg seisma. Muuta aeg amorfseks. Igastahes, kuu on möödunud kiiresti. Kroonilist väsimust ei ole enam. Magan iga öö 8 + tundi. Tööpäevad mööduvad nii kiiresti, et ei jõua silma pilgutadagi. Aga mitte stressirohkelt kiiresti vaid lihtsalt toimetades, uurides, avastades, imestades, looduse ilu imetledes ja tõdedes, et kui vähe me teame. Et maailma juhib raha ja et tark inimene on ikka liigina rumal. Ma ei oska neid kilde enda sees kokku panna ja seda kõike loogiliseks mõelda.  Noo jällegi, igastahes..töölt tulles tavaliselt jalutan veel veidi. Õhtusöökiks söön endiselt peamiselt puuvilju. Iga õhtu on Duolingoga portugali keele tund. Täna sain töökaaslaste imetlust välja teenida lausetega: Kass ei söö sibulat. Kass sööb viinamarja. Õhtu lõpetavad väike trenn ning siis võrkkiiges kiikumine ja muusika kuulamine. Kuumalaine ei ole veel mööda läinud ning koguaeg on lihtsalt liiga palav. Erilist vahet ei ole, mitu korda ma päevas pesemas käin või vahepeal wcs end värskendamas- ikka on kleepuv olla. Ikka haisen ma nagu tõhk. Korduvad katsed on nüüdseks näidanud, et reklaam valetab ning deodorant ei taga 48 h kestvat värskust. Ka 8 min kestvat värskust ei taga. Püüan lihtsalt leppida sellega, et olen läikiv-kleepuv-haisev higikoll.

Kuigi ma juba jõudsin käia kohalikus kaubanduskeskuses endale mõtteliselt katvaid riideid ostmas, siis oli tudengitel endiselt veel arvamus, et mul on rohkem riideid vaja. Kuna poisid ei olnud vaimustusest mõttest, et nad peavad minuga poodlema, siis anti see ülesanne mu toakaaslasele Paolale. Juba nädala alguses teatas Paola mulle, et laupäeval läheme poodlema. Paola on kena, alati hoolitsetud, kenasti riides (rinnahoidjat mitte tunnistav) ja särtsakas peruulanna. Paolale meeldib kaltsukaid kammida. Nagu hiljem kuulsin, siis olla toimunud suur arutelu selle üle, kas on paslik viia mind kaltsukatesse või tuleks ikkagi kaubanduskeskusesse mind suunata. Viisakate inimestena küsiti mult ikka mitu-mitu korda, et ega see mind kuidagi ei riiva, kui kaltsukasse pean minema. Kaltsukasse kohale jõudes ütles ka Paola, et kui tunnen ennast ebamugavalt, siis me võime koheselt ära minna. Mulle aga meeldivad kaltsukad. Paola pidi isegi labori grupivestlusesse tõendava pildi saatma, et tunnen ennast kaltsukas hästi ja naeratan. Rangelt võttes olime küll sellel hetkel uuskasutuskeskuses ning lappasin raamatuvirnasid ümber, et jõuda nende väheste inglisekeelsete raamatuteni, mis seal poes olid, aga eesmärk oli näidata, et tunnen ennast hästi. Mis oli ka tõsi. Ütleme nii, et riietega küll päris sujuvalt ei laabunud minu ja Paola koostöö. Et oleks ka käigul eesmärk, siis ütlesin, et noh lühikesi pükse ja mõnda pluusi oleks vaja.  Kõik need parimad palad, mis Paola mulle innukalt välja otsis ja säravate silmadega näitamiseks tõi..noh, pluus oli nende kohta veidi palju öeldud. Õigem kirjeldus oleks vb napilt rindu kattev topp. Või siis mõnel juhtumil koguni õlapaelteta rindu kattev riba. Aga ühtede väääääääga nappide teksade ning meeste osakonnast haaratud elevandiga t-särgiga me lõpuks ikkagi sealt kaltsukate ringilt tagasi ka tulime. Paolal küll oluliselt rohkem uusi asju kui minul. Päevakorras oli ka koos lõunat süüa. Taaskord, oleks ilmselt õigem öelda lõunat juua, sest päeva esimeseks toidukorraks sai hoopiski külm kohalik õlu, mille ostsime nädalavahetuseks parki tekkivalt turult. Ning nii minu kui Paola suureks üllatuseks ja rõõmuks, hakkas Paola inglise keel kohe jooksma ning senised väga puised lausevahetused muutusid korraga vestluseks. Kokkuvõtvalt oli igati toredalt veedetud aeg. Pühapäeval otsustasin üksi samasse parki tagasi jalutada ja vaadata, et kas ka pühapäeviti on turg ning turg oli ning oli ka Paola enda noormehega ning paar külma õlut panid taaskord vestluse voolama.

Jah, ning selgeks on saanud ka tõsiasi, et ma ei olegi eriline. Kõik mu kahtlused osutusid ikkagi tõeseks selles osas, et siin on üks eestlane veel. Ning mingi hetk põrnitsesime mõlemad üksteist üle söökla ning mõlemal oli selge, et vastas on eestlane. Vahetasime mõned viisakuslaused ja telefoninumbrid ning esmasele kontaktile järgnes vaikus. Mu tudengid naersid kogu selle mitu päeva kestva näitemängu üle. Küll aga muutis Eesti sünnipäev olukorda ning ei saanud mitte jätta kasutamata võimalust rääkida emakeelt ning tähistada Eesti olemasolu. Et ikka kestaks! Teine eestlane on Liisi. Ta on keemik ning lisaks on ta mu klassiõde Maarja täditütar. Ning tal on kaasas suur Eesti lipp! Ja tegelikult oli väga tore koos tähistada. Päeval tähistasime koos laborikaaslastega ka küpsiste ja kohvi joomisega Eesti sünnipäeva. Oli samuti tore.

Sellel reedel algavad üleriigilised nädala aega kestvad karnevalipidustused. Ma pole kindel kui suur karnevali fänn ma olen. Aga kuna Paola on suur karnevali fänn ning rääkis juba, kuidas tuleb pidutseda ja tähistada, sest need on Brasiilia kõige olulisemad pühad, siis ma kahtlustan, et mingi hetk leian end üleni litrites, napis tissiribas ja väga lühikestes teksades karnevali melu keskelt. Kui juba siis juba.

Vaikust tahaks. Mürast on väsimus. Majadel ei ole aknaid ja seega kogu linna müra on koguaeg toas. Ja olgugi, et ma elan nii rahulikus ja vaikses ja turvalises linnaosas kui veel saab, siis ikkagi on koguaeg miskit toimumas. Et seda varieeruvat müra (mootorratas, kellegi avanev metallvärav, signaali andev toidukuller, kiirendavad autod, karjuv naabri koer, hommikuti päikesetõusust hulluvad papagoid, naabrite kaklused jne) enda aju jaoks kuidagi mitte kuuldavaks teha ja et toas mitte palavuse kätte ära surra, siis lülitan ööseks sisse ventilaatori, mis suudab enamuse muudest müradest summutada. Aga aju ja kõrv ihkavad vaikust ja ainult loodushääli- miinus need hommikuti hulluvad papagoid.