26.01.2025

                                                                Ekolni järv

                                                            Kodu Rootsis.

                                                                Järvevaatega hommikusöök.

 Mhh..ma kolisin Rootsi. Kuidas see siis nüüd juhtus? Et kõik ausalt ära rääkida tuleb tagasi hoopiski minna Jaapanisse. Konverentsid on sellised kohad, kus kohtad  teisi teadlasi ja aastate jooksul saavad osad neist tuttavad ja mõndadest isegi sõbrad. Ja nii siis oli ka seal Jaapanis, et minust mööda lehvis Mariana, kes ütles mulle suure elevusega, Sille- me peame rääkima! Mõtlesin, et jah, ikka. Teame Marianaga üksteist juba vb isegi et üle kümne aasta ja konverentsidel ikka põguselt vestleme, otseselt sõbrannadeks pole saanud. Kaitsesime Mariana mõlemad 2019. aastal enda kraadi, aga ta on minust noorem ja akadeemilisel karjääriredelil eespool. Noh, ma nautisin ikka seda doktorantuuri täie raha eest ja 2 aastat erasektoris olemist on ka akadeemilisele karjäärile oma negatiivse jälje jätnud. Järgmine päev jälle sama lugu: põrkame Mariana kusagil kohvipausil kokku ja siis ta ütleb täie elevusega- Sille, mul on vaja sinuga rääkida. Ja nii mitu päeva, aga selle rääkimiseni me kuidagi ei jõudnud hästi. Kuni oli siis see liblikateadlaste õhtusöök. Seisan mina enda veiniklaasiga ja vestlen teistega, kui tuleb Mariana ja ütleb, et nüüd peame me küll rääkima, sest muidu jääb rääkimata. Läheme siis teistest veidi eemale ja siis pahvatab Mariana välja uudise, et ta sai enda esimese suure rahastuse, et uurida Brasiilias päevaliblikate röövikute toitumist ning spetsialiseerumise evolutsioonilisi mustreid ning ta paneb kokku enda töörühma ning ta tahab, et minust saaks selle projekti roheline bioloog. Et ta saab aru küll, et mul on praegu stabiilne elu ja püsiv töökoht erasektoris ja mõistab täiesti, kui ma ei ole huvitatud, aga ta väga tahaks, et ma vähemalt kaaluksin seda pakkumist. Oota, mida??? Mina? Tagasi vihmametsa? Kasvatama röövikuid? Brasiilias? Eeeee…Ei ole võimalik, et mulle jälle selline pakkumine just tehti. Noh, ütlesin põhimõtteliselt sealsamas, et kaalun väga-väga-väga tõsiselt seda pakkumist. Asja konks oli siis muidugi, et töörühm asub Rootsis Uppsalas ja peaksin selleks siis Rootsi kolima. Jah, mis salata, ilus karjäär ja stabiilne töökoht erasektoris korraliku palgaga ei ole asi, mille juurest mõistlikud inimesed ära kõnnivad. Mõistlikud naised ei lahuta ka sellistest meestest nagu Martin. Aga noh, pole ma kunagi väga teinud neid asju, mis on mõistlikud. Ei oska olla ja elada nagu mõistlik inimene. Pole antud. Üks selline hulljulge naistroopikabioloog on Eestis peale minu veel- Pille. Samal ajal kui mind leidis üles mu järjekorde „korra elus“ pakkumine, pakkis Pille enda asjad kokku ja kolis Hawaiile. Kirjutasime omavahel Messengeris ja ütlesin, et nii julge samm jälle pakkida kõik kodumaal kokku ja kolida sinna, kuhu töö viib. Selle peale vastas Pille, et ah, mis hulljulge, kas ma tahan öelda, et ma ei teeks sama moodi, kui mulle selline pakkumine tuleks. Kogelesin vastu, et noooohhh…jaaaah, ilmselt küll.  Peale meie veiniklaasi vestlust jäi Mariana veel mitmeks nädalaks Jaapanisse puhkama ning mina uppusin kohe koju jõudes igapäevastesse asjadesse ning möödus mitu nädalat tavapärases rütmis. Hakkasin vaikselt isegi lootma, et äkki Mariana on ümber mõelnud ja et saan vähemalt tööalaselt mõistlik inimene edasi olla, aga ei. Peale puhkust saatis ta mulle kirja, et ta tahab ikkagi mind palgata ja mõelgu ma nüüd pakkumise üle hoolega. Selleks hetkeks polnud tegelikult enam suurt midagi mõelda. Olin igate pidi räsitud ja vajasin muutust. Kohta mulle muidugi lihtsalt anda ei saanud ja pidin kandideerima sellele avaliku konkurssi korras. Õnneks on mu CV, kogemuste pagas ja isikuomadused sellised, et ka avaliku konkurssi korras sain valituks. Ja nii algas projekt Rootsi. Õudusega mõtlesin kogu selle vaeva ja viletsuse peale, mis Soome riigis selle ametkondadega oli. Nagu kiviajaeelsesse aega oleks tagasi sattunud. Ning kui ühel päeval leidsin PABERKIRJA Rootsi maksuametilt enda Kase tänava postkastist, kus anti teada, et pean isiklikult maksuametisse kohale minema isiku tuvastamiseks, siis langes elevus Rootsi kolimise üle kohe mitu-mitu pügalat. Isiku tuvastamiseks oli vaja siis eelnevalt registreerida aeg ja juhistes oli kirjas veel, et täita on vaja avaldus riiki kolimiseks, mida saab eeltäita kodus või ka kohapeal. Eiiii, ainult mitte jälle need paberavaldused, mida on vaja postiga saata!! Ja kuigi juhistes oli kirjas, et seda kõike saab teha paberkujul, siis minu suurimaks rõõmuks olid ka juhised, kuidas seda saab soovi korral teha ka onlines. See soov oli suur. Õnneks on olemas online süsteem, kus sain telefoniga enda passi andmed kõik Rootsi riigile edastada ning peale ametnike heakskiitu oli mul olemas äpp, millega saan enamustesse andmebaasidesse sisse logida ning vastavaid aegu broneerida ning avaldusi täita. Broneerisin endale siis kenasti aja Rootsi saabumise päevaks Stockholmis. Olin suht kaamel ja väikese liikumisvõimega ning otsustasin laevalt minna otse lihtsalt maksuametisse ja oodata seal enda broneeritud aega. Minu üllatuseks aga võeti kohe mind vastu, kontrollitigi lihtsalt nägu ja passi, kinnitati, et kõik avalduse paberid on korras ja menetluses ning umbes 1,5 h peale riiki saabumist oligi juba kõik korras. Ei mingit teise riigi otsa ametkonda X minekut ega paberavaldusi. Ja juba ma eksisteerisingi Rootsi riigi jaoks. Ok-ok, lõpliku kinnituskirja mu Rootsi isikukoodiga soovisid nad siiski mulle paberkujul mu elukohta saata. Saavad andeks.

Omaette saaga oli ka elukohaga. Anu kolis 1, 5 a tagasi Rootsi ja on koosolekutel jaganud, millist kurja vaeva pidi ta nägema siin elukoha leidmisega. See polnud väga julgustav. Kui käisin Uppsalas korra SLUd üle vaatamas, siis ütlesid tulevased kolleegid sama, et muidu on kõik tore, aga elukohta on suht võimatu leida. Ja ilma Rootsi isikukoodita ei saa midagi rentida ja isikukoodi hankimine võtab ikka mingid nädalad aega ja see teeb saabumise aja eriti keeruliseks, sest pole nagu kusagile saabuda. Aga, et võib osakonna listis uurida, et äkki on keegi nõus ajutiselt tuba rentima nii kauaks kasvõi. Ühesõnaga, oeh. Ühte ma teadsin, ma ei soovi enam kellegagi korterit, tuba ega üldse mingit pinda jagada. Isegi mitte mõned nädalad. Asusin siis kohe korteri otsingule kinnisvaraportaalis ja lootsin parimat, et äkki on mõni omanik nõus kohe „mustalt“ üürima niikaua kuni enda isikukoodi jm korda saan. Üks kena vanapaar pakkus enda hoovipealset majakest, aga alates märtsist. Mulle endale meeldis üks suht kesklinna pisike korter. Aga kohe hakkaski peale isikukoodi jama, soovituskirjad eelmisest elukohast ja ühistu muud nõuded. Asjaolu, et ma olen korteri omanik Eestis ja olen ühistu juhatuses ei muutnud mind kuidagi sobivamaks selle ühistu silmis. Vestlesime siin ikka mitu nädalat edasi-tagasi, kuni eelmine reede teatas omanik, et ei nad selliselt ikka ei üüri mulle korterit. Nagu fck. Ma olen 4 nädalat korterit otsinud ja siis pean nüüd nädalaga leidma uue variandi. Mulle oli kuulutuste seast silma jäänud üks majaosa täiesti linnast väljas Ekolni järve kaldal. Mu kohalik kinnisvaramaakler Lisa oli varasemalt arvanud, et proovime ikka leida midagi rohkem linnas ja uuemat kui see variant. Mulle väga meeldis see majaosa, aga pidasin seda veidi liiga suureks enda jaoks ning ka liiga kalliks. Otsisin endale midagi umbes 25 ruudu suurust ja võimalikult odavat, sest mitmedki finantskohustused ikkagi jäävad ka Eestis veel alles ja nõuavad oma osa. Aga noh, kuna oli oht jääda kuuse alla, siis saatsin igale poole enda sooviavaldusi laiali paaniliselt. Ja kohe veel samal reede öösel sain vastuse Oscarilt, kellele siis see majaosa kuulub, ning ta ütles, et neil on varemgi SLU teadurid siin elanud ja tal oleks väga hea meel, kui ma koliksin siia ning tal on suva mu isikukoodi puudumistest ja ühtegi soovituskirja ega ühistu otsust pole ka vaja, sest ta on ainuomanik. Pühapäeval tegime videotuuri, kus ta näitas enda kodu, koeri ja hoovi ning siis ka seda väljaüüritavat majaosa. Ja rohkem polnudki vaja otsida, sest kõik tundus täpselt see, mis vaja. Elan siis nüüd endise suure villa teenijate osas. Villa on ehitatud 1930ndal aastal ning on olnud sama perekonna käes. Hetkel on villa jaotatud kolmeks. Kõige kõrgemal tasapinnal elab Oscar enda poja ja tütre ja koertega ning kaks madalama tasapinna majaosas on välja üürimiseks. Mu korter on ehitatud kalju külge ning on kõige madalam osa. Osad korteri seinad on ka kalju. Kui teen sahvri ukse lahti, siis vaatab mulle vastu sealt graniitsein. Raske on öelda, mitu korrust mul siin elamises on, sest iga tuba on omaette tasapind ja põhiosa moodustab sinka-vonka trepp. Igastahes on esik ühel tasapinnal, magamistuba ja wc järgmisel, kapp-panipaik ja köök korrus kõrgemal ning vannituba veel paari trepiastme võrra kõrgemal. Mul on jõhkralt suur kaljusse raiutud sahver, kus saan tuumasõja üle elada kui vaja. Ja jõhkralt suur köök, mis oli varem kogu villat teenendav köök. Sisuliselt piisaks mulle ainult köögist ja siis oleks ka ruumi veel rohkem kui vaja. Akendest avaneb vaade järvele ja kolmest küljest on maja ümbritsetud looduskaitsealaga. Ülikooli on 4,4 km, kesklinna10 km. Kui enda jalgratta siia saan kolitud, siis saab elu lill olema. Otse maja eest läheb iga 15 min pärast buss kesklinna ja ka Ikeasse 😊. Eile pidin juba Ikea tiiru tegema. Tulin ainult seljakotiga praegu ning plaan on enamus asju ja auto kolida siia peale esimest Brasiilias käiku. Mul oli kaasas mu troopiline magamiskott ning Thermarest madrats ning arvasin, et saan need mõned nädalad nii hakkama küll. Noh, alustame sellest, mu kehatemperatuuri säilitamise võime on pehmelt öeldes niru ja talvisel ajal olen ma ebanormaalselt külmade jäsemetega ning mul pole siin enam kaminat mille eest ma tavaliselt kuidagi end soojana suudan hoida. Teiseks ei ole tubane temperatuur troopiline. Kolmandaks ei ole ma eriti osav Thermarestil magamise osas, sest tavaliselt ei ole telgis ruumi selle pealt kusagile end ära siputada kui ühel pool on vastas Meeri ja teisel pool telgi sein. Siin oli aga ruumi end igas suunas siputada ning nii ma leidsingi end öösel mitu korda igalt poolt mujalt kui madratsi pealt. Nagu mingi lutsu kala otsas oleks maganud. Ja suht külm oli olla palja põranda peal enda troopilises magamiskotis. Teist ööd ma nii enam veeta ei tahtnud, sest tõenäosus, et suudaksin kopsupõletiku saada enne Brasiiliasse minekut tundus liiga suur. Seega tuli Ikeast koju tassida lisatekk ja madrats. Madrats tuli lõpuks küll Jyskist, sest seal oli mingi vanade mudelite soodusmüük. Ja mis saaks mul olla selle vastu kui saan endale madratsi 200 euro asemel 60 euroga. Ma päris 160 cm laiust madratsit endale osta ei plaaninud, aga nüüd on mul siis 160 cm lai madrats ning selle pealt maha siplemise tõenäos on üsna madal. Aga hommikul tellisin endale ikkagi ka elektrilise madratsi veel Eestisse ette ootama valmis, sest väga rõve on ise enda vastu minna nii külmana ja ülesse soojenemine võtab ebainimlikult pikalt aega. Ärkan selle peale üles, et mu külm jalg läheb vastu sooja säärt näiteks või külm käsi vastu kõhtu. Äärmiselt vastik 😊. Mõned kaktused kolisid ja juba sisse. Pidin endale ka täiesti plaaniväliselt uued kõrvaklapid ostma, sest suutsin need Eestisse jätta ilusti koos trenniasjadega ootama. Kaalusin ühte ja teist pidi, et kas suudan olla mitu nädalat ilma klappideta nii, et ei saa põgeneda ära „enda maailma“ peale sotsiaalseid interaktsioone ning eriti murelikuks tegi see lennureisi osa. Tõenäosus, et Brasiilia lennud mööduvad täielikult ilma karjuvate lasteta on madal. Seega tuli see ootamatu väljaminek teha. Positiivne on aga see, et Oscar ei küsi mult jaanuari eest üldse üüri ning otsustas veel ka lisaks, et alandab mõnekümne euro võrra esialgselt üürikokkulepet. Nii need klapid tulid.

Olles nüüd siis kaks päeva Uppsalas elanud saan teha selliseid tähelepanekuid. Toiduained ja esmatarbekaubad on kas samas hinnaklassis või isegi odavamad kui Eestis. Näiteks ostsin Sensodyne hambapasta topeltpaki alla 4 euro, kui Eestis maksab sama hambapasta 1 karp kusagile 8-10 euro kanti. See juuksepalsam mida kasutan maksab Eestis u 5-6 eurot, siis siin oli alla 3 euro. Noo ja juust..Rootslased vist väga armastavad juustu, sest kõige väiksem pakk mille suutsin leida oli 650 grammi. Standardpakid on 1 kg ja peale. Eile olin poes selle üle segaduses, et oot, kus on väiksemad pakid. Täna võttis lihtsalt juba muigama kui kogu lett on kilo+ juustukamakaid täis. Juustu jaoks peab eraldi poekott kaasas olema :D.

Teine tähelepanek on see, et u 50% ajast ei kuule tänaval rootsi keelt. Käisin täna kõige lähemal oleva suurema linnaosa keskuses (mis on u 3.9 km sellest kohast, kus ma elan) ja sealses ostukeskuses ning tuleb nentida, et rootslased olid seal tugevas vähemuses. Lisa ütles mulle kohe, et võimalusel väldiksin selle linnaosa keskust elukohana. Ja nüüd ma mõistan, miks ta nii soovitas. Mitte et ma ise immigrant lihtsalt nüüd ei oleks. Aga päris samasse patta end sealse seltskonnaga ei paneks.

Käisin täna ka enda maja eest algaval järve-äärsel matkarajal veidi kõndimas ning sain enda suurepäraseid rootsi keele oskusi praktiseerida, sest tundub, et teretamine on siin heaks tavaks. Arvan, et elukoht sai hea ja tunnen end siin looduse keskel palju paremini kui oleksin linnas tundnud. Oscariga tekkis ka kohe hea klapp ning on hea, kui kohe siinsamas on keegi, kelle poole vajadusel pöörduda. Kusagil Uppsala peal on veel ka Lisa ja Ly, kes on nõu ja kohalikke tarkustega toeks.

Mida ma ootan siis järgnevalt kolmelt aastalt? Brasiilia vihmametsas müttamist ootan. Porine, higine kräämu olemist. Akadeemiliselt tahan ree peale tagasi saada. Isegi kui ma kolme aasta pärast otsustan seal maha uuesti astuda, siis tahan, et see mu oskused ja pädevused oleksid taastunud ka seal edasi sõitmiseks. Tahan end rohkem liigutada. Rohkem käia jala ja sõita rattaga. Ahistav oli see bussi-rongiga Tartust Tallinnasse, trammiga kontorisse, terve päev kunstvalguse käes kontoris ja siis sama ringiga tagasi. Auto-bussi-rongi-kontoritooli maik oli koguaeg suus ja millekski muuks aega ega jaksu suurt ei jäänudki. Rootsi ja portugali keelt proovin õppida. Raamatuid tahan rohkem lugeda. Käsitööd teha. Endaga tööd teha.

Taustal mängib Jaymes Youngi I'll be good.

I'll be good, I'll be good
And I'll love the world, like I should
Yeah, I'll be good, I'll be good
For all of the times that I never could