Nädalake Rootsis oldud. Olen vist juba kohanenud, sest tundub nagu oleksin juba palju kauem kui ainult nädala olnud. Esmane mulje Uppsalast ja uuest töökohast on positiivne. Inimesed on sõbralikud ja abivalmid nii tööl kui ka üldiselt. Isegi pimedal ja vihmasel ajal on kesklinnas elu ja inimesed istuvad õdusates kohvikutes. Nunnud väikesed pagaritöökojad. Jõe ümbrus on kena ja ühistransport toimib nagu kellavärk. Olen väga rahul ka sellega, et elukoht sai linnast välja looduse keskele ja mitte linna paneelmajadesse. Nii tore kui kesklinn ka ei ole, siis paneelikatest koosnevad kesklinna elamurajoonid oleksid ilmselt ikkagi ajudele hakanud. Praegu olen käinud jala tööle ning mõnus on hommikul ja õhtul tunnike jalutada. Esmaspäeva hommik oli eriti idülliline: päike paistis, oli kerge miinus, kõik oli härmas ja sätendas. Väga mõnus karge hommikune jalutuskäik mööda vaikseid tänavaid, kergliiklusteid ja metsaserva. Jalutasin ja mõtlesin, et nii on küll tore ja hea. Õhtuks oli selle eest mingi totaalne raju ja horisontaalne lörts. Kõndisin silmad lörtsi täis, sõrmed külmast kanged ning vasak jalg märg. Kõnnin üleni märg ja vasak jalg ka märg. Ning siis saab mu ainus toimiv ajurakk ka enda töö tehtud ja kohale jõuab järeldus, et oot..mu jalad nüüd küll lirtsuda ei tohiks. Ainitigi veel ainult üks jalg. Ning koju jõudes selgus olukorra tõsidus. Mu armsad Samelini kõrbesaapad. Mu truud head kaaslased, kes pole mind veel kunagi välitöödel alt vedanud, on kapi otsas konutades end nii ära kurvastanud, et saapa tallas on nüüd auk ja miljon mõra. Ei-ei-ei-ei-ei. Õnneks oli mulle nädalavahetusel linnas käies silma jäänud, et rootslastel on endiselt au sees asju parandada ning linnas on mitmeid rõivaparandusi ja ka kingseppasid. Seega lirtsuv saabas ruttu kuivama ööseks ning hommikul esimese asjana kingsepale. Ega siis Brasiilia vihmametsa tossudes ja plätudega ei saa minna. Kuigi, olen kohalikke korduvalt erinevates maailma vihmametsades plätudega jalutamas näinud. Minul aga ei ole soovi seda teha. Väga ebamugav on puuke varavaste vahelt õhtul välja nokkida. Ma ükskord proovisin. Neid sai sinna päeva jooksul ikka palju korjatud. Rohkem ei soovi seda kogemust. Muidugi saabus siis ka dilemma, et mis nüüd jalga panna kui saapaid ei ole. Meeri arvates oleksid villased sokid ja plätud kindla peale minek olnud. Jäin siiski konservatiivselt enda ainumaste teise kinniste jalatsite juurde, milleks olid troopikatingimustesse sobivad võimalikult õhukesest kangast hingavad tossud. Noh, häda oli muidugi selles, et siin ei ole praegu troopikatemperatuurid ning mu jalgade võimekus üldse plusskraadide juures püsida on maru kehvake. Aga õnneks hommikul vähemalt ei sadanud ning oli ainult kerge miinus. Kingsepp avas enda töökoja kell 10.00 ning 10.10 olin mina enda saabastega juba leti taga reas. Andsin enda saapad rõõmsalt onule ning palusin, et ta tallad korda teeks. Onu vaatab saapaid ja teatab, et ei. Mis mõttes ei? Onu surgib sõrmega saapatallas ja seletab mulle rootsi keeles midagi saapataldade hingelu kohta, millest ma midagi aru ei saa. Küsin siin inglise keeles üle, et kas ongi kõik ja ei saagi parandada? Onu vangutab pead ja ütleb, et ilmselt mitte, aga ta võib saapa talla pooleks lõigata ja siis selgub, et kas annab midagi teha või ei. Teen suuri kutsikasilmi ja ütlen, et ta võiks proovida, et äkki ikka annab päästa. Onu annab vastumeelselt mulle numbri ja ütleb, et tuleksin homme tagasi. Siis selgub tõde. Seisan külmetavate varvastega kesklinna platsil ja mõtlen, et krdi külm on varvastel ja õhtul on veel vaja tunnike koju ka kõndida nii. Astun sisse esimesse kingapoodi ning astun sama targalt sealt ka välja. 170 eurot ei tahaks kuidagi praegu uute saabaste eest välja käia. Käin matkatarvetepoes..ka 230 eurot ei tahaks välja käia. Peast käib läbi mõte, et edasi-tagasi lennupilet Eestisse on 40 eurot ja saaks Samelinist käia uued osta. Vaatan lennuaegasid- kahjuks Ryanair ei lenda nädala sees. Plaan C- kaltsukad. Käin läbi kõik kesklinnas olevad kaltsukad ning kohe mitte midagi pole nendest varba otsa võtta. Mis muidugi on ühest küljest tore, sest see näitab taaskord, et siin riigis kasutatakse asju ikka lõpuni välja. Minu külmetavaid varbaid see muidugi ei lohuta ning ronin lihtsalt bussile ja sõidan tööle. Õhtul õnneks ei saja ning jõuan ainult kergelt jääs varvastega ühes tükis koju tagasi. Järgmisel hommikul aga sajab lausvihma ning jalad on juba selleks hetkeks läbimärjad kui bussile jõuan. Olen kell 10.10 jälle kingsepaonu leti taga. Onu ütleb, et pole veel jõudnud vaadata ning tulgu ma õhtul tagasi. Et selleks ajaks selgub, kas saab saabaste heaks midagi veel teha või mitte ja et kui saab, siis palju maksma läheb ja kas tahan sellise raha eest neid üldse parandada. Tänan ja luban õhtul tagasi tulla, ise peas kirudes ja vandudes, et ei-ei-ei-ei. Külmetavad märjad varbad nõuavad, et tuleb ikka kingapoodi tagasi minna. Kuna eilse poe hinnad olid veel selgelt meeles, siis otsustasin proovida mõnda teist. Ning esimene uus pood, mis ette jäi oli puht juhuslikult laojääkide tühjendusmüük, kus jalatsid olid siis suuruste järgi ilusti ritta seatud ja hinnad 30-50 % odavamad teiste poodide hindadest. Oli isegi paar matkasaabaste mudelit. Teesklesin, et mu sokid ei ole märjad ning tegin kiirproovimist erinevatele mudelitele. Aga kõik need mudelid oli mõeldud Põhjamaa kliimasse enda topeltsisevoodrite ja kõige muuga, mis vihmametsas kunagi ära ei jõua kuivada ning juba paari päeva pärast nii mädanema hakkavad, et mädanevad koos jalaga. Mhh, matkasaapaid siit ei saa. Otsustan, et mis seal siis ikka- minu esimene Brasiilia välitööde suts tuleb tossudes ära teha. Aga mingeid saapaid on sellegi poolest vaja, sest enne Brasiiliat tuleb veel mitu päeva Rootsit üle elada. Vaatan siis mittematakasaapaid, üks nägus paar teebki mulle riiulilt silma. Muidugi olid need Eccod. Muidugi olid nad mugavad. Muidugi olid nad jälle planeeritust palju kallimad. Müüja tõi teise ka proovimiseks ning läksin tühja karbiga kassase ja jätsin saapad kohe jalga. Müüja veenis mind, et võtaksin need ikka korra jalast ära ning ta laseb need vahendiga ka veel üle kui kohe nii plaanin nendega tänavale minna. Loovutasin vastumeelselt veel korraks saapad jalast ning proovin kaupluse põrandale mitte märgasid jalajälgi maha jätta. Vihmas bussijaama poole kõndides oli tunne juba hoopis tugevam. Mitte küll rahakotil. Õhtul tormasin siis jälle läbi vihma veel tagasi kingsepaonu juurde, et kuulda, mis on lõplik otsus mu saabaste osas. Ning töökotta sisenedes naeratab onu mulle laialt ning ulatab üle leti saapad. Saapad, millel on uued tallad all!! Onu on ise maru rahul ja teatab, et kui ta tallad pooleks lõikas ikka selgus, et saab parandada ja ta tegi kohe ära kuna nägin nii õnnetu välja. 250 sekki ja mu saapad on valmis uuteks seiklusteks koos minuga. Ja nii me homme Brasiiliasse läheme.
No comments:
Post a Comment