Ikka värvide lummuses.
Puu taga peidus maailma eest.
Rada.
Ikka lummuses.
Sorry, aga kollane lint mind metsast eemal ei hoia.
Karnevali kostüüm. Pähe joonistatud nina jooksis küll musta higijoana juba 10 min hiljem dekoltee suunas.
Suur maisi fänn olen ma ka. Alati proovin eri riikides. Siin süüakse vōi ja soolaga. Niiii hea.
Olen ma juba maininud, et siin on palav? Siin pole nüüd oma 2 nädalat korralikult sadanud. Sadanud nii, et oleks pärast ka jahe ja klaar see olemine. Eile korraks miskit tuli ja õhtu oli natuke vähem kleepuvam, aga olulist leevendust see ei toonud. Värsket jahedat tolmuvaba õhku hingaks küll mõne sõõmu.
Ellakesekesel (venna naise borderkollil) on kutsikad. Ja ma jään sellest nunnudusest ilma. 😞 Aga parem on, et jäân. Liiga nunnud, et vastu panna. Armuksin kohe ära. Ei saa. Ei tohi. Üritaks endagagi hakkama saada.
Viimased päevad on siin möödunud karnevali meeleolus. Pühapäeval käisin doktorant Gabrieli ja tema majakaaslastega karnevalitamas. Karneval näeb siis välja nii, et on ratastel väga aeglaselt liikuv ja iga paarikümne meetri järel peatuv lava-auto. Kohe auto järel on tantsijad. Tantsijatele järgneb kostümeeritud rahvamass ning kümned ratastel müügikärud, kus müüakse alkot ja snäkke. Ja siis kogu see mass kulgeb eri õhtutel erinevatel linnatänavatel. Tuleb küll tunnistada, et sambat oli selle muusika valjuduse kohta pigem vähe ning enamuses oli rõhk alkol ja narkol. Ja peamiseks tantsukoreograafikas on liikumine õlleleti ja vǎlipeldikute vahel, mida on linn hoolsalt sadu ridades tänavate servadesse püsti pannud. Märulipolitsei oli ikka täisjõududes väljas ning isegi politsei helikopter tiirutas pidevalt. Õhtu oli väga palav. Kõik see kleepuv mass inimesi tihedalt koos. Suhteliselt blondiks pleekinud eestlane sai kiirelt osaks karnevalimeelelahutusest ning Gabriel ja ta sõbrad tutvustasid mind hoolsalt kõigile enda tuttavatele. Tuttavaks saamise protsessiga kaasneb koheselt ka kallistamine ja põsemusid. Noo ma ei tea, kui palju kordi ma sellel õhtul ära kallistatud ja musitatud sain, aga koju jõudes võtsin eksta minutid enda dušši all nühkimiseks ja mitu korda raputasin õlgu ja mõtlesin, et õōh, liiga palju kleepuvat kontakti inimestega. Samas ei saa öelda, et need tutvused ja vestlused huvitavad ei olnud. Inimesed on siin ülisõbralikud ja avatud ja tunnevad siirast huvi ja küsivad kohe su elu ja olu kohta. Sai palju selgitatud seda, et NSVL ei olnud ikka nii ilus ja kullakarvaline kui siin inimesed mikski arvavad. Ja et kohe kindlasti ei tunne me sellest puudust Eestis. Aga teemad hõlmasid nii põllumajandust, kliimat, inimõigusi, hariduse korraldust, narkootikumide kasutamist, sporti (mis jäi küll lühikeseks vestluseks, sest sellel teemal ei oska ma kohe midagi kaasa rääkida) jne jne jne. Mu sotsiaalne patarei oli täiesti läbi ja punases ning tundsin esmaspäeval suurt rõōmu sellest, et sain üksi metsa põgeneda. Parki saamine oli ikka sama protsess. Sama kauplemine sama pargivalvuriga. Räägin ära pool inglise-portugali keeles, kes ma olen (nagu iga jumala kord), ütlen, et mul on luba parki tulemiseks ka täna (nagu ka kõik viimased 10 korda). Selle peale teatab pargivalvur, et ta peab küsima üle kas ikka võib, mind lasta. Mille peale peab mõni kõrgem isik siis tulema ja üle kinnitama, et mind võib metsa lasta. Ning jah, ka sellel korral sai valvur kinnituse, et mind võib metsa lasta. Pargi perimeetri rajal oli kollane lint ees, mille alt saba selgas lâbi kalpsasin ja metsa poole kohe ka kadusin. Hea oli üksi metsas. Noooh, tegelikult ei olnud ikka päris üksi, sest oli veidi veidi pilvisem päev ning see tähendas, et kõik krdi sääsetõprad üritasid silmi peast ära süüa. Siinsed sääsed on väikesed vastikud värdjad. Kuna silmad on ainsad kohad, mida ei saa sääsetõrjevahendit täis lasta, siis otse lont ees nad silmadesse ka lendavad. Krdi..piip-piip-piip. Aga kui sääsed kõrvale jätta, siis oli mõnus vahtida igat lehte, putukat, puud, lindu ja noh, üldse mida hing ihkas. Tegi hingele head ja ei teinud ka, sest mets on kümne okastraadi taga ning igal pool ümber on inimene enda täies hiilguses ja tegevuses. 9 km läbimiseks kulus igastahes 4,5 h ning telefon karjus koguaeg, et on ülekuumenenud. Ise õnneks üle ei kuumenenud.
Teisipäeval oli jälle ōhtul karnevalile minek koos Gabrieli, tema majakaaslaste ning töökaaslastega. Ning kõik kordus taas. Õnneks õhtu oli grammi võrra jahedam ning inimesi ka juba natuke vähem, sest reedest kuni teisipäevani karnevalitamine tundus olema nõudnus oma lōivu. Nii mõnelgi vapralt seisval hârral oli karmevalil toimuvat enda siniseks löödud silmaga raskem juba jälgida. Aga sitkemad leidsid endas endiselt jõudu joomiseks ja kaklemiseks. Karnevali meeleoluga käib kaasas ka seksuaalne vabameelsus ning silmale meeldivate rohkem ja vähem vöörastega suudlemine. Mingi hetk Gabriel küsis mult, et kuule Sille, kas sulle meeldivad naised või mehed. Ütlesin, et mehed. Selle peale küsis ta mult edasi, et kas ma olen ikka päris kindel, et mulle mehed meeldivad. Olin kergelt segaduses ja ei saanud kohe aru. Jäin endale kindlaks, et siiani on ikka tugev eelistus meeste poole olnud. Selle peale küsib Gabriel veel rohkem segaduses olles, et kas Eestis siis flirditakse kuidagi teist moodi kui mujal maailmas, sest talle tundub, et ma ei saa ũldse aru, kui mulle lähenemiskatseid tehakse. Naersin enda peas ühe korraliku naeru ning pigistasin taskus rusikas sõrmede vahele sâtitud võtmekimpu veel tugevamalt. Loeme sellega karnevali selleks aastaks lõppenuks. Käidud. Nähtud. Ei meeldinud.
Aga positiivne uudis on see, et peale kolme nädalat proovimist ja katsetamist ja ebaõnnestumist on mul munevad emased liblikad ning ka esimesed koorunud röövikud. Nüüd on vaja süsteem suuremaks ehitaja ja teiste liikidega proovida. Ma ei kahelnud kordagi, et saan sellega hakkama (pööritab ta silmi ja mõtleb, et uhh..taaskord vedas).
Dulingo väidab, et mu sõnavara koosneb juba 117st sõnast. Oskan ohtrate vigadega moodustada lauseid nagu: Ma ei ole kilpkonn. Kârbes kirjutab raamatut. Ja lõvil on pall. Igapäevaselt sõltun endiselt täielikult tõlkeäppidest ja peas mängib liftimuusika kui inimesed omavahel asju arutavad.
No comments:
Post a Comment