Eile oli hea päev. Väga hea päev. Pääsesin lõpuks metsa Japis. Küll ainult paariks tunniks, aga need olid head paar tundi. Sain otsida röövikuid, jalutada metsas ja imetleda liblikaid. Kui tudengeid poleks olnud vaja veits juhendada oleks täiuslik olnud. Nali. Tudengid on toredad ja asjalikud ja neid peab juhendama, et oleks järelkasvu, kes võitleks selle nimel, et veel mõnigi killuke loodust püsiks.
Parkimiskoha lähedal oli ka väike mägijõgi. Teistel läks enda liblikapüünistega kauem kui esialgu plaanitud ning neid oodates läksin ma jõe äärde pläterdama. Siis tulid saapad jalast ja oli vaja jalgupidi vette ronida. Ning mõne aja möödudes ei suutnud vastu panna ja ronisin ikka ka üleni üsnagi jahedasse vette. Ja seal kaelani vees lebades tundsin, et olen õnnelik selles hetkes siin ja praegu. Et kõik, mis on olnud oli vajalik, et jõuaksin sellisesse hetke. See oli üks nendest hetkedest, mis jääb alatiseks. Millele mõtlen veel kunagi tagasi, et ma olin. Ma elasin.
Teised küll päris sellist emotsiooni ei jaganud seal metsas ja jõe ääres. Roolis olev töökaaslane heitis meelt, et päev pikemaks plaanitust venis ja väljutas endast meeleheitlikke hüüdeid, et vajab kohvi kohe ja praegu. Mina aga muhelesin tagaistmel ja tundsin taas, et elu on ilus. Endal taguots veel vees istumisest külm ja märg.
No comments:
Post a Comment