Orhidee näituse kaunitare. Neid oli palju.
Pamonha.
Campinase kaunimad vaated.
Tõestus sellest, et inglise keelega pole siin midagi teha, sest tegelikult tellisin endale hotdogi. Aga tuli hoopis kookos.
Mu tüüpiline toiduokorv siin. Korra päevas käin ülikooli sööklas sooja praadi söömas ning muul ajal olen üsna frugivoor.
Ma karjuvalt siin silma ei paista enda välimusega, sest seda fenotüübilist plastilisust on palju, aga miski ikka on, mis inimesi veidi segadusse ajab. Mu vanust ei suuda inimesed kuidagi täpselt ära arvata. Pakutakse vahemikku 27-30. Nii et, piisab ainult Brasiiliasse tulemisest ja 10 aastat kaob õlult nagu lulli ja pideavalt kuuled komplimenti, et You look fcking good for 38. Noo mis nii viga!
Võibolla siis veidi ka sellest, mis elu ma siin elan. Üürin tuba suuremas majas, mis nagu pansionaat või miskit sellist. Ma ei teagi, palju siin tube kokku on, aga vist 7. Ma pole teistes maja osades kolamas käinud. Mina elan maja ühes tiivas teisel korrusel. Samal korrusel on üks välja üüritav tuba veel, aga selle aja jooksul on seda üüritud vist ainult kahel öǒl. Teistes tiibades on rohkem rahvaste rännet. 70 protsenti ajast olen ma siin enda maja osas täiesti ükski. Aga üks õhtu oli maja tâis mingeid töömehi, mõnikord on Unicampi külastavad tudengid ja niisama reisijad eri maadest. Kui täna hommikul ärkasin, siis mängis mingi vanapaar alumisel korrusel kaarte. Eile õhtul neid polnud. Täna linnast tagasi tulles ka mitte. Ükskord magas mingi tädike diivanil. Seega iga päev on üllatus, et kes ja mis täna ees ootab. Üldiselt mu kontakt piirdub sellega, et ütlen, et ma portugali keelt ei räägi. Mille peale tehakse suured silmad ja imestatakse, et jumal küll, kuidas see võimalik on ja siis ongi kõik. Aga näe, jumal pole endiselt imet teinud ja mind portugali keelt rääkima pannud. Maja taga on kõrgete müüridega sisehoov, mis on täies ulatuses plaaditud. Ei oska seal miskit peale hakata. Muna saaks nendel plaatidel ilmselt keskpäeval praadida. Aga minu maja tiivas on siis ka tänavale vaatav rõdu ning mu peamiseks pesitsuspaigaks saanud võrkkiik. See on mõnus.
Täna olin siis piisavalt julge, et minna üksi Campinase kesklinna avastama. Ma ei tea, kōik pidevalt muretsevad mu pärast ja see tekitab mulle ka mingit paranoiat. Ütlen kohe ära, et õhtusest Balti jaamast hullem see kesklinn nüüd ka ei olnud. Aga jätsin ikkagi igaks juhuks kõik väärtuslikumad asjad elamisse (mis tekitab ta teatavat dilemmat, sest ma ei suuda otsustada enamuse ajast, kas mu asjadel on turvalisem minuga koos vōi siis siin papist ükse ja kipaka lukuga toas) ja tänaval orienteerumiseks kasutasin vana telefoni. Uberdasin ennast kesklinna, mis asub 14 km kaugusel ja alustasin avastamist Bosque dos Jequitibás pargist. Tegu on ilusa ja rohelise avatud park-loomaaiaga. Loomade ja lindude olukord oli nii ja naa, aga tore, et selline avatud ja tasuta park linnaelanikele on. Mulle mõjub see muidugi hoopis vastupidiselt, sest mu aju ei mõtle, et oi, nii tore, et selline park on alles vaid et krt, kuidas ainult nii vähe alles on. Kui ainult seda linna ei oleks..
Peale seda tuterdasin päris keskele ning vaatasin üle Campinase katedraali. Seal keskplatsil küll enda telefoniga väga vehkida ei tahtnud. Uitasin kaubanduse peatänaval ning jõudsin enda jalutamisega vanasse raudteejaama, kus oli parasjagu toimumas orhideede näitusmüük. See oli taevas ja põrgu samal ajal. Kui palju ilusaid orhideesid! Ja meie mõistes ikka väga odavate hindadega. Ma pole kunagi varem näinud nii palju nii ilusaid orhideesid korraga. Palju õnnelikke naisi ja oluliselt vähem õnnelikke mehi jalustas sealt, orhideede kotid näpus, välja. Kahjuks pidid kõik need kaunitarid minust kõik sinna maha jääma. Leidsin juhuslikult ülesse ka kohaliku turu, kust ostsin maisist tehtud magustoitu pamonha ja uitasin veidi niisama ja vahtisin asju, millele mingit nime ei osanud anda. Kohalikke lehmakomme ostsin ka. Siin on üks komm 400g pakendis. Hea öelda, et ma sõin täna ainult ühe kommi. Ja nii ma seal veel ringi tuterdasin kokku jälle 10 km ning kui 17.30 endale Uberi tellisin, siis näitas termomeeter ikka veel 35 kraadi ja haisesin nagu korralik tõhk jälle. Ma ei teagi. Selline suur, räämas, kõrgete majadega linn on see Campinas. Tânavad on nagu Balti jaam õhtul. Siin-seal vedelevad inimesed tänavatel, kellest tuleb kuidagi mööda saada. Aga on ka väikeseid rohealasid ja kohvikuid. Üldiselt miljon kauplusekest, kuumad mustad tänavad ning liiga palju inimesi. Aga oli tore päev sellegi poolest ja nüüd jalad jälle tuikavad, sest see kuumus on ikkagi kuum.
Mingi muutus on õhus. Öösiti on jahe tuul. See küll väga palju ei jahuta, sest kõik majad ja tänavad kuumavad ikka. Aga magasin juba lina all ja ei olnud tapvalt palav. Sügistuul...
No comments:
Post a Comment