Lause, mida just iga päev öelda ei saa: föderaalpolitsei konfiskeeris mu kõrvenõgesed (Urtica dioica). Mul on väga kõrvenõgeseid vaja. Need kasvavad siin, aga on haruldased ja pole siiani suutnud neid leida. Seega tellisime postiga mingist spets aiandist, mis kasvatab selliseid ebatavalisi asju ka. Politsei pidas seda kahtlaseks ja konfiseeris mu taimed. Ei oskagi kohe miskit muud selle peale kosta. Eee..palun, andke tagasi?
Lisaks vestlus tänasest päevast. Kohalik professor: Sille, kas sa oskad juba portugali keeles rääkida. Sille: Ei. Ma tean umbes 125 sõna praeguseks hetkeks ning te ei kasuta ühtegi neist jooksvates vestlustes. Professor: Hästi, siis alates homsest räägin sinuga ainult portugali keeles, et kiiremini õpiksid. Päris hea, et pärast1,5 kuud riigis eeldatakse mult, et suudan keelt rääkida juba. Pööritan silmi.
Ja asi, mida küll kõvasti välja öelda ei taha on see, et ega seda ei tea, kauaks on füüsilist võimekust matkata, metsas ringi trallata ja nii palju ringi liikuda. Ma usun, et olen praegu küll paremas vormis kui viimased 15 aastat olen olnud. Seda suurest tänu Kadrile, kes meelitas mind Akrosesse ja armsale Dianale, kes teeb nii mõnusaid jõu- ja venitustrenne, et isegi peale 14 h Tallinnasse ja tagasi loksumist oli ikka veel tahtmine trenni õhtul minna. Ja trennist sain "täpselt mulle" harjutused kaasa, et on tekkinud tahtmine neid niisamagi teha. Ja just siis kui mõtled, et oh, vorm on hea, keha on stressist taastunud, olemine on mõnus, suveks on uus ühekohaline ultralight telk ostetud ja mõtled peas Rootsi matkaradade plaane juba, siis tõmbad telefoni laadija vale nurga all pistikust välja ja põlve meniskist käib jälle mingi korralik valu läbi ja liipad veel pool päeva ühte jalga, enne kui valu üle läheb.
No comments:
Post a Comment