XII päev- täna õhtul on plaan Fort Portalisse minna. Cally (uurib paaviane) peab oma sünnipäeva ja kutsus meid ka. Plaan on minna kohalikku söögikohta, kus pidavat pakutama liha! Ootame põnevusega, sest seni oleme olnud taimetoitlased.

Oma asjad saime laboris kiiresti tehtud ja hakkasime õhtut ootama. Eelnev kokkulepe nägi ette, et mikrobuss tuleb laagrisse kella seitsmeks. Sättisime end valmis (selleks kulus täpselt 5 minutit) ja kell 7 istusime verandale transporti ootama. Ja nii me jällegi ootasime ja ootasime. Jõudsime erinevaid vandenõudteooriaid välja mõelda (kuidas 3 eestlast maha jäeti) ja saime selle käigus kõvasti naerda. Umbes 50 minutilise hilinemisega saabus oodatud auto ja võttis kamba peale. Fort Portalis läksime kohalikku pubisse (Pub Africana) ning tellisime toidu. Cally oli eelnevalt oma assistentide ja enda portsu ära tellinud-  seega nende lihavardad jõudsid lauda kiiresti. Ka teiste alles koha peal tellinute portsud jõudsid sööjateni. Ja nii me kolmekesi jälle ootasime ja ootasime :D Roaks oli vardas küpsetatud sealiha, kõrvale tomati-sibula salat ja matooke (roheline röstitud banaan). Söök (kui see viimaks meieni jõudis) oli maitsev ja ports suur. Sõime sõrmedega (hea, et on olemas baby wipes’id). Pärast sööki läksid vapramad kohaliku öö(klubi)eluga tutvuma. Meie tulime tagasi „koju“.

XIII päev. Hommikusöök söödud- läksime kohe röövikute juurde. Korjasime välja nukud ja Sille pildistas uusi tulijaid. Paari tunniga olime valmis ja mõtlesime, mida ülejäänud päevaga ette võtta. Ilm oli väga ilus ja päikeseline. Otsustasime linna minna ja kuna teeolud lubasid- teha seda boda bodadega. Sille helistas tuttavale boda (mootorratas-takso) juhile ning tellis meile 2 ratast koos juhtidega. Juice (bodajuhi nimi) küsis korduvalt üle- miks on kolmele vaja kahte bodat. See selleks. Poole tunni pärast oli transport platsis. Kerge ärevus oli sees. Minul puudub igasugune mootorrattasõidu kogemus (Sillel on endal load; Meeri on korduvalt nii iseseisvalt kui kaassõitjana ratta seljas istunud). Mina ja Meeri läksime Juice’ga ning Sille tema sõbraga. See oli nii MÕNUS! Kulgeda läbi külade looklevatel punastel teedel. Ees Meeri pats ja kõrval rattal naerusuine Sille. Kõrvu kostis pidevalt juba tuttav „Muzungu-muzungu“. Pooletunnise sõidu jooksul püsis naeratus koguaeg näol ning tundsin end tõeliselt õnnelikuna. Boda seljas tajud ümbrust, inimesi ja kohalikke olusid pisut teisiti ja kuidagi vahetumalt. Kuna lastiks olid muzungud, sõitsid bodajuhid tavapärasest ettevaatlikumalt. Päris naljakas oli, kui 1 boda meist mööda kihutas (tegelikult sõitsid meist mööda paljud)- boda seljas oli 5 inimest. Väikseim neist, umbes 4 aastane, istus lenksul ja kisas möödudes „Muzungu-muzungu“. (Siit ka Juice küsimus, et miks meil on vaja kahte bodat, kui me kolmekesi suurepäraselt tema rattale mahuksime J). Linnas kolasime paar tundi niisama ringi. Täiendasime varusid ja jõime limpsi. Tagasi koju hakkasime sõitma hämaruse saabudes. Väga huvitavad olid rohutirtsude valguspüügi platsid. Neid jäi tee äärde mitmeid ning püük oli just algamas. Muide- rohutirtsud ei maitse sugugi hästi. Praetult on nad suhteliselt maitsetud krõbedad ampsud. Meile pakkus neid maitseks naaber Cally. Otsustasime endale tirtse mitte osta.

Koju jõudsime jälle ilusti bodadega. Päev oli väga tore! Hea, et on olemas Meeri ja Sille.

XIV päev. Tänane programm nägi ette reisi Semuliki loodusparki. Rentisime laagriülemalt auto ja asusime teele. Sille oli roolis ning meiega tuli kaasa ka Sille assistent Isaiah. Tee Fort Portalisse on ülimalt (ma ei liialda) halb ja auklik. 20 km läbimiseks kulub 45-50 minutit kuna vihm on tee täiesti ära rikkunud. Õnneks on siinsed autod automaatkäigukastiga ning see lihtsustab asja pisut. Liiklus on siin vasakpoolne ning Sille palus meil meelde tuletada, et ta ikka õigel (meie mõistes valel) pool teed sõidaks. Park asus ~70 km kaugusel ning sinna jõudmiseks pidime ületama Rwenzori mäestiku. Mägitee oli hea (korralike piiretega sile asfalt) ja väga looklev. Esimese peatuse tegime poolel teel- seal asus vaateplatvorm. Jätsime  endast jälje kohalikule muusikamaastikule kuna parajasti filmiti samas kohas muusikavideot. :D Mõtlesime, et ehk saame edaspidi taustalauljatena karjääri teha... Sõitsime edasi -auto küll kolises ja mürises, aga kohale me jõudsime. Semuliki vihmamets on hoopis teistsugune kui siin. Rohelisem ja lopsakam. Giid oli väga asjalik ja rääkis huvitavalt. Pargis asuvad  kuumaveeallikad, millega on seotud erinevad legendid. Käisime kahe allika (meeste ja naiste allikas) juures. Kuna Sille oli seal varem käinud, teadis ta hommikul munad kaasa pakkida. Naiste allikas saime munad ära keeta ja need maitsesid hästi. Pärast pargis käimist sõitsime paarikümne km kaugusele piirilinna sööma. Semiliki rahvuspark asub kohe Kongo piiri lähedal ning teel nägime põgenikelaagreid. Ennelõunal asusime tagasiteele ning seekord sõitis Meeri. Fort Portalis käisime turul ning täiendasime toiduvarusid.

Näiteks ostsime 1 € (3000 šillingit) eest suure küpse ananassi. Külast saime 27 banaani 90 sendi eest. Kasutatud riiete turult saime Sillele pulma minekuks pluusi. Koju jõudsime pimedas. Olime tegelikult päris väsinud- ent röövikud ootasid. Seadsime mitte nii erksad sammud labori poole. Enne südaööd saime etteheitvate pilkudega (ilma naljata) röövikutel kõhud täis söödetud ja tulime tagasi koju. Nüüd tuli mõelda järgmise päeva ja suure sündmuse peale. Käisime pesus (pimedas väsinuna külma veega...prrr...) ja triikisime riideid. Kolme kohvri, turu ja riidepoe abiga saime kõik endale enam vähem viisaka välimuse. Pakkisime ära kingituse ja Meeri meisterdas valmis õnnitluskaardi. Väga väsinult asutasime kella 1 paiku magama.

XV päev. Fred lubas meile auto järgi saata kella üheksaks. Tegime plaanid (need nägid ette võimalikult kaua magamais) eelneval õhtul valmis. Hommikul vara hakati juba uksele koputama. Taheti seda ja teist ja magamisest ei tulnud midagi välja. Igatahes kella üheksaks olime valmis ja mõni minut hiljem oli auto platsis. Meid viidi kirikusse- olime esimesed saabujad. Umbes 10 aastane väga asjalik  ülikonnas poiss tegi meile tuuri – here is the church; here is the place where our vicars are buried; here is the trash can... ja selgitas kiriku reegleid- mobiil tuleb välja lülitada, niisama jutluse ajal ringi kõndida ei ole viisakas ja tseremoonia käigus altaril pruutpaarist pilti ei ole sobilik teha. Tseremoonia algus oli ette nähtud 10.30. Selleks ajaks oli kohal vist 20 inimest (oodati mitusadat), pruutpaar sealhulgas. Umbes tunniajase hilinemisega sai pidu alguse. Enamik tseremooniast oli kohalikus keeles- kuid kuna taas oli meiega ustav Isaiah, ei olnud me päris teadmatuses. Inimesed olid väga ilusad, oma parimates riietes. Pruutpaar nägi suurepärane välja. Mõni laul oli päris tempokas ja võttis kaasa plaksutama. Väga huvitav kogemus.

Kirikust edasi sõitsime linnast välja-kohta, kus toimus pidulik vastuvõtt. Ma ei olnud selleks valmis. Kõik oli nii ilus. Valged telgid, mida kaunistasid kollasedroosad (maitsekad) lindid. Lõikelilledest (roosid, karikakrad) lillevanikud. Peotuled. See kõik nägi väga suurejooneline ja ilus välja. Ootasime päris kaua kuni seltskond kogunes. Peeti kõnesid, anti edasi õnnitlused. Sõime kõhud täis- erinevad kohalikud toidud ning jälgisime melu. Esitati erinevaid laulu- ja tantsunumbreid. Õhtujuht viskas valgete üle nalja (nii palju siis meie plaanist madalat profiili hoida). Andsime üle kingitused ning enne hämarat asutasime kodu poole. Päev oli päris kirju ja väsitav. Natuke peab endale aega võtma, et kõike nähtud läbi mõelda. Igatahes oli suur au sellisest sündmusest osa saada.

Kodus ootasid meid näljased röövikud. Kõhud täis ja magama! Head und!