Sille-Meeri-Liis Ugandas

Liisi I sisekanne...

Et kõik austalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas äralennu hommikul kell 3.30 ärevusest ärkasin. Tund aega hiljem oli juba üldine ametlik äratus (emme-issi-Ott) ja tee lennujaama võis alata. Sille juba ootas ja Meeri jõudis oma emaga ka varsti. Mingit suurt ärevust lennujaamas enam ei olnudki. Kõik läks sujuvalt.

Amsterdamis talitasime Murphy seaduste (miks minna otse, kui saab ka ringiga) järgi ja tegime poolele lennujaamale tiiru peale (transfer tsooni asemel põrutasime exiti poole). Seisime ära oma pika pileti-ja turvakontrolli ning olime pikaks lennuks valmis... AGA.. siis teatas piloot, et ladies and gentlemen- we have a oil leak and this plane won’t be flying today. Kraamisime oma koli kokku ja tegime teisele poolele lennujaamale tiiru peale, et uue lennukini jõuda. Turvakontroll (ja sellele eelnev pikk järjekord) käis muidugi asja juurde. Kokku oli viivitus 2 tundi.

Meeri ja mina istusime kõrvuti, Sille istus meist 7 rida eespool. Kui Sillel õnnestus hästi „teesklen magamist ja ei suhtle kellegagi“ taktikat kasutada, siis minul see nii hästi välja ei tulnud. Naabriks sattus mulle jutukas Rwandalane, kes rääkis pikalt ja laialt mägigorilladest ja veel millestki... siinne inglise keel on hästi pehme ja voolav ja sellest on päris raske aru saada. Naeratasin ja noogutasin J Meeri  naaber oli hästi tore härra. Yale’i ülikooli raamatukoguhoidja, kes tuli Aafrikasse residentidele ja noortele arstidele infosüsteemide kasutamist õpetama. Onu oli väga muhe ja hea huumorimeelega.

Nüüd- pärast seiklusi ja 10 tunnist lendu, oleme oma pisikeses toas ja peseme pudeliveega hambaid. Minu I öö Aafrikas...

Või nagu Martin Sillet manitses: „Ära siis Liisiga pahanda, kui ta oma esimest paavianit nähes rõõmustab.“ Kuigi momendil on väsimus liiga suur, et mingeid erilisi emotsioone tunda. Homme läheme turule ja Kampalasse. Võib-olla ka loomaaeda.

PS- Sille on Meeri ema muretsetud kottidega (õlakotid assistentidele) väga rahul!

II päev. Öösel ärkasin paaril korral üles ja akna taga olid täiesti uued hääled. Nagu loodushäälte kassett džunglihäältega oleks mängima pandud. Planeeritud varajasest äratusest ei tulnud suurt midagi välja. Hommikul kella 9.30 paiku ärkasime ja pool tundi hiljem asusime teele. Minu ja Meeri sammud viisid Entebbe loomaaeda ning Sille läks kaubamajja fotoka mälukaarti otsima.

Loomaaia pilet maksis 30 000 šillingit (~10 €). Nägime lõvisid, šimpanse, ninasarvikuid... Ahvidel oli palju ruumi ja oli huvitav neid näha nii öelda looduslikus keskkonnas. Enamik šimpanse on loomaaeda sattunud päästemissioonide kaudu. Küll on neid püünistest päästetud ja tollis konfiskeeritud. Igal loomal oli oma lugu, mis infotahvlil kirjas oli.

Meie kõige suurem elamus olid kaelkirjakud. Saime neid peost toita :D Väga lahe!

Pärast loomaaeda saime Sillega uuesti kokku ning hakkasime otsima matatut, millega Kampalasse sõita saaks. Ühistransport Ugandas on.... huvitav. Olemas on taksod- nii nagu meilgi. Lisaks sõidavad ringi boda-bodad- mis on mootorratas-taksod. Hüppa sadulasse ja teata sihtkoht (näiteks mahub ühe boda peale juhile lisaks terve perekond või näiteks klient oma uue pehme tugitooliga). Siis sõidavad ringi matatud. Need on väikesed bussid, mis kindlal marsruudil sõidavad. Seda ei tee nad aga kellaajaliselt ega kindlatest peatustest. Matatud lihtsalt sõidavad koguaeg ringi ja tuututavad ning otsivad kliente. Lisaks bussijuhile on olemas „värbaja“- sell, kes sõidu peal karjub, kas peale tahad tulla ja kuhu minek. Sama mees hüppab veel liikuvast sõidukist maha, et sulle uks lahti teha ja siis uuesti juba liikuma hakanud bussi peale tagasi. Tema korjab ka sõiduraha ja laseb kundesid soovitud kohas välja. Kogu tegevus käib muidugi pideva tuututamise, kisamise ja teiste matatude sajatamise saatel.

Entebbest Kampalasse on ~40 km. Teel nägi inimeste eluolu ja külasid. Näiteks saab teeäärsest putkast osta käsitsi valmistatud magamistoa mööblit (suured nikerdatud kaheinimesevoodid), puuvilju, telliskive,  riideid, ehitusmaterjale jms. Pilt oli VÄGA kirju ning edasi anda on seda väga raske.

Kampalat võiks kirjeldada sõnadega „kaos ja segadus“. Tänavad on tuubil täis ja räpased. Liikluseeskirjadest ei teata midagi (kas neid siin üldse on?). Iga tänavaületus on nagu loterii. Peab ikka väga kiire ja ettevaatlik olema, et mitte boda alla jääda. Meie eesmärk Kampalas oli käia raamatupoes ja käsitöökeskuses. Lähtekoht- taksopark. Viimane on suur väljak linna südames. See on tuubil täis eelkirjeldatud matatusid (neid oli sadades) ning nende pealetükkivaid juhte. Kogu selle segaduse vahel maas asusid puuviljade müügiletid. Lisaks liikusid ringi kaupmehed, kes müüsid kõikvõimalikke kaupasid. Sinna otsa lisage veel tänavalapsed, kes sind raha nuiates jälitavad või lihtsalt katsuda tahavad.

Igatahes- paari kilomeetri pärast leidsime otsitud kohad. Raamatupood oli kahjuks suletud ning mõtleme, kas homme ehk uuesti proovima minna (käisime pühapäeval). Käsitöökeskus koosnes paljudest väikestest putkadest, milles enamik kaupa kordus. Siiski veetsime seal kokku pea 2 tundi ja ostsime suurel hulgal asju kokku. Tagasitee taksoparki läks üpriski ladusalt. Ikka läbi nende lärmakate tänavate ja südamevärinal jooksujalu teed ületades (Meeri võrdles edukat tänavaületust teise sünnipäevaga). Tagasi Entebbesse jõudsime kella 20 paiku. Õues oli soe ja väga pime. Käisime söömas (see oli tegelikult päeva esimene toidukord) ning jõudsime väsinud, higiste ja räpastena öömajja tagasi. Kiire pesu ja nüüd magama!

III päev

Meie III päev möödus suuresti reisimise tähe all. Marsruut: Entebbe-Kampala-Fort Portal-Kibale Rahvuspark. Kokku umbes 320 km. Entebbes vedasime oma kohvrid öömajast suurema tee äärde ning juba hüüdiski esimene mööduv matatu „Kampala?“. Saime koos oma kohvritega bussi ja sõit algas juba eelkirjeldatud pidevaid peatusi tehes, et tulijaid/minejaid bussi ja bussist välja lubada. Kuna oli esmaspäev, oli liiklus eelmisest päevast tihedam. Linna jõudes oli sagin veelgi suurem.

Taksopargi lähedal oli lõpp-peatus ning enne kui matatust välja astusid, haarasid sinust mitmed käed ja sikutasid erinevates suundades „Taxi madam?“ või „Where are you going madam?“. Meie sihtkohaks oli nö. bussijaam, mis tegelikult väga lähedal asus. Saime endale teejuhi ning hakkasime kramplikult kohvritest kinni hoides läbi poriste tänavate, matatude, bodade ja inimeste sihtkoha poole trügima. Bussijaam on samuti väljak, kus seisvad kõrvuti suured bussid. Reaalselt on kahe bussi vahe ~30 cm ning neid on küllaltki väikesele väljakule mahutatud mitukümmend! Juba eemalt hakkasid uued värbajaid meid oma bussile kutsuma. Nüüd pidi tõesti elu eest kohvrist kinni hoidma, sest vastasel juhul oleks see suvalisse bussi tõstetud.. või oleksid sa lihtsalt asjadest ilma jäänud. Üllatusena ootas ees ka nö, turvakontroll. Meile öeldi, et tehke kohvrid lahti ja näidake kottide sisu ette. Sille varasematel reisidel pole seda kunagi tehtud. Ja oleks see siis mingi vormis inimene vms.. mingid suvalised sellist lippidest kokku löödud laua taga hakkavad asju käest ära rebima. Suure seletamise peale pääsesime ainult seljakottide ette näitamisega. Kogu selle kammajaa käigus oli meie ümber kogunenud veel „abivalmeid“ inimesi, kes kangesti tahtsid meid bussi peale aidata. Meil oli kindel soov minna LINK bussiga (kõige usaldusväärsem firma). Korrutasime seda kõigile asjapulkadele, kes meid varrukatest sikutasid. Meile kinnitati et jajah- meie olemegi „link“. Sille küll ütles, et näidake meile enne bussi... aga ei.. enne raha ja siis buss... Ja nii saidki 3 valget tüdrukut tüssata. Klassika! Igatahes maksime raha ära ja sattusime pea täiesti tühja bussi (bussid ei välju enne, kui kõik kohad on täis. Oota kasvõi 2 päeva). Hing aimas halba. Ootasime siis kokkuvõttes üle kolme tunni kuni buss väikselt täitus (meie rõõmuks olid teised reisijad samuti tüssata saanud. Seega ei saanud probleem olla meie valges nahavärvis :D ). Kogu selle 3 tunni jooksul käis bussis pidev sagimine. Müügimehed käisid koguaeg edasi tagasi. Müügiks pakuti: külma jooki, röstsaia, raadioid, ehteid, sooja valmistoitu (päris taldrikul + söömiseks võttis müüja vöö või rinnahoidja vahelt kahvli, millele ta hiljem järgi tuli), päikeseprille, telefone, potentsiravimeid jne.. Sinna juurde veel palavus ja ümbritsevate busside heitgaasid. Meie rõõm oli päris suur, kui lõpuks liikuma hakkasime. Buss ise sõitis kiiresti ja õnneks tegi üpris vähe peatusi. Minu jaoks oli elamus ka see, kui põllu ääres buss kinni peeti ja inimesed koos lihtsalt pissile läksid... Seisid kõrvuti tee ääres nagu seened metsas ja... noh ajasid oma asju.

Poolel teel peatusime pisut suuremas linnas. Akna taga pakuti kohe süüa-juua. Ostsime grillitud kanakoiva, grillitud kitseliha ja röstitud banaane. Kõik maitses hea.

Kuna buss sõitis kiiresti (130-140 mh/h), jõudsime Fort Portalisse kõigest 1,5 h hiljem, kui Sille ideaalplaan ette näinud oli. Linn on Kampalaga võrreldes väiksem ning palju puhtam ja rahulikum. Tegime ära sisseostud ning Sille kohtus Soome tudengiga, kes uurimiskeskuses töötas ning nüüd lahkumas oli. Fort Portalis käisime ka turul. Ostsime hulga juur-ja puuvilju, et nädalaks piisaks. Meile tuli vastu Sillele juba ammu tuttav taksojuht, kes meid Kibalesse sõidutas.

 IV päev: täna nägin esimest korda Sille assistente. Tore oli näha, kui sõbralikult nad Sillet vastu võtsid. Raporteeriti eelmiste nädalate tööst (mida oli vähe, sest röövikuid ei olevat) ning uuriti, kuidas Sillel kodus elu on. Tegime ka ise tiiru metsas. Laagri lähedal on suured elevantide rajad. Assistentide sõnul on vandid praegu siinkandis liikvel ning tõepoolest nägime metsas suuri elevandihunnikuid ning mahajoostud puid. Lisaks minu esimene kord näha ahve :D Red-tailed guenon, black and white colobus ja paavianid. Väga lahe! Süüa teeb meile kord päevas kokk Molly. Täna oli minu I söögikord ja kõik oli väga maitsev! Turult ostetud ananass oli ka väga magus ja hea.