VII päev. Retk Kiko turule. Tänane plaan oli hommikupoole töö ära teha ning pärastlõunal minna ~7 km kaugusel asuvale turule. Turg hakkab reede pärastlõunal, kui inimestel töönädal lõppema hakkab. Lisaks selgus, et aset leiab ka suur üldine koosolek, millest Sille osa võtma pidi. Meie Meeriga toimetasime laboris ära ning ootasime Sillet, et teele asuda. Ja nii me ootasime ja ootasime. Jõudsime meie suurele röövikule nime panna (Miisu), labori põranda korduvalt üle pühkida, terve rulli WC paberit ära lõikuda, uniseks muutuda, erinevaid teadusraamatuid sirvida (Meeri:“Aga siin ei ole ju pilte!“) jne... 3 tundi (loe: KOLM TUNDI) hiljem saabus Sille. Koosolekul räägiti olulistest ja vähemolulistest asjadest ning lisaks ka palvetati. Seega- pisut õndsamana kui varem asusime teele. Õnneks saime nii minnes kui tulles küüti- seega pikast rännakust üle poole saime autoga sõita. Turg oli keset suurt muruplatsi. Osa murust oli asendunud porilompidega ning kogu platsi läbis kraavide võrgustik, millest mitte nii graatsiliselt üle(sisse) hüpata tuli. Kuna meid on kutsutud pulma- otsisime endale ka riideid. Vihmametsa tulles ei paki kohvrit mõttega, et võtaks õige peoriided kaasa. Noh..oleks võinud. Sest kui sa ei soovi pulma minna viigipükste või vanunud Nike’ T-särgiga, siis turust suurt abi ei olnud. See oli esimene kord, kus tajusin, et me ei meeldi inimestele. Sille ütles, et osa kaupmehi näiteks ei müü meile kaupa kuna oleme valged. Võib-olla pisut kiiremini kui muidu, asusime taas kodupoole teele. Iseenesest teekond Kikosse ja tagasi oli väga ilus. Loodus on imeline! Punane looklev tee, teeistandused, külad ja inimesed.

Lisaks saime täna sooja veega pesta!

VIII päev: muzungu tähendab kohalikus keeles valge inimene. Niisiis läksid 3 muzungut nädalavahetusel suurde linna sisseoste tegema. Fort Portal asub ~25 km kaugusel ning on juba eelnevalt kirjeldatud suurem linn. Tellisime lõunaks linnast special hire e. takso, mis meid linna ja pärast tagasi sõidutaks. Sille juba tuttav taksojuht ise tulla ei saanud kuna on pulmade korraldamisega ametis (pulm kuhu meid kutsustud on) ning seetõttu saatis ta oma sõbra (selgus, et ta on pulmas isamees). Linna jõudes käisime esimese asjana haiglas Mollyt vaatamas. Selgus, et tal on malaaria ning ta vajas haiglaravi. Haigla- oli huvitav kogemus :D Kõndisim mööda ustest, kus oli kirjas „operating theatre“- kahjuks sinna sisse ei näinud. Palatisse jõudes haarasid väikesed patsiendid kiiresti oma mobiiltelefonid ning hakkasid muzungusid filmima ja pildistama. Üldse on kummaline kui mobiilsed siinsed inimesed on. Telefonid on siin korralikud Samsungid, Nokiad ja Blackberryd. Igatahes- Molly tundis end väidetavalt paremini (selline ta küll välja ei näinud) ja asutas koju minema. Kuna haiglaarve tasumisest raha üle ei jäänud, oli ta pere valmis boda-bodaga koju minema. Meile siiski see mõte hea ei tundunud ning Sille andis neile taksoraha. Seejärel käisime postkontoris, et Sille isale kollektsionääride marke muretseda ning mina panin oma pihutäie postkaarte teele. Meie eesmärk linnas oli leida sobilik pulmakink ning Sillele jalanõud. Lisaks oli turult värskeid puu-ja juurvilju vaja. Fort Portalis kohtasime teisigi valgenahalisi ning tundisn, et vaatan neid samamoodi nagu kohalikud küla vahel meid. Lihtsalt sa ei ole harjunud neid nägema :D Kingiks ostsime ilusa lauanõude komplekti. Üldse on potid-pannid- nõud siin väga hinnalised ning tavalistel peredel neid eriti palju ei ole. Lisaks ostsime kokku veel hulga käsitööd. Sõime turul kiirtoitu-  see on kõikide reisiraamatute järgi väga riskantne tegevus. Aga kõht oli tühi. Meie valikuks oli Rolex. Ehk ciabatti, mille sees on praemuna, kapsas ja sibul ja tomat.

Asjad valmistati meie nähes ning lootsime, et kõik on piisavalt läbi kuumutatud. Toit oli maitsev ning 24 h hiljem oleme elus.

Praegu on alanud rohutirtsuhooaeg. Turul müüdi elusaid tirtse suurtes korvides ning kõrval lettidel nende juba praetud/grillitud kaaslaseid. Nii riskialtid me siiski ei olnud ja rohutirtsud jäid seekord ostmata. Plaanime neid muretseda siis, kui Molly tagasi on ja ise meile neid valmistab. Igatahes eesmärk on rohutirtsu proovida.

Veel üks õhtu sooja duši all.

IX päev- magasime kaua. Mina olen näinud igal ööl kummalisi unenägusid. Täna öösel käis Meeri kontrollimas, et ega kuskil ei põle- olevat suitsulõhna tundnud. Mõtleme, et Lariami (malaariarohi) kõraltoimed (hallutsinatsioonid, paranoia) hakkavad vist mõjuma :D. Laboris toimetasime kärmelt ning Miisu on endiselt paks, mõnus ja karvane (röövik).

Meeriga käisime 4 km kaugusel külas taaskord banaane ostmas. 20 tk 65 € senti. Nüüd vaatame filmi „Last King of Scotland“- räägib Uganda ajaloost. Ööd!

X päev- ei midag eriskummalist. Tegime oma hommikuse tiiru metsas ja korjasime röövikutele toitu. Tänane ilm on olnud väga vihmane- seega pikemaid retki ette ei võtnud. Mina ja Meeri sisustasime pärastlõuna „Mees, kes teadis ussisõnu“ mängimisega.  Õhtuks paar filmi ja ongi aeg magama minna. PS- kahekümnest banaanist on järgi 4.

XI päev- täna käisime metsas pisut teise projekti assistentidega- lihtsalt, et metsa rohkem näha. Kokku olime ära umbes 3 tundi ja teekond oli päris pikk. Samas oli väga põnev. Tänu neile nägime šimpanse! Nad on väga valjud! Tegutsesid kõrgetes puulatvades ja kisasid. Ülejäänud päev möödus rahulikult. Toimetasime laboris ja käisime lähedal külas. Sille viis õmblejale kanga ja täiendasime oma banaanivarusid (18 tk). Lisaks ostsime ciabattisid ja mandaazisid (seekord eriliselt rasvast nõretavad- seega nende söömisega jäime pisut jänni). Mollyt ei ole endiselt. Loodame, et ta naaseb peagi.