29.12.13

Miisu on pakitud, avokaado läpakate vahele lapikuks surutud ja 7.30 homme hommikul asun koduteele. Pats, lase vann vett täis..ma kavatsen mulistada, muidu mul küll lootust puhtaks saada ei ole. Ja ema võib juba varakult kartuleid salati jaoks hakkima hakata.

26.12.13

Kuna mu puruks kukutud verekorpas põlv painduma ei anna veel hetkel, siis vetsus augu kohal kükitamas käimine on kunst omaette- kergelt kujundvõimlemine. Endalgi naljakas.
Üldiselt oli eile selline päev, mida sõnadesse on üsna raske panna. Harriet kutsus meid endaga full gospel kirikusse, mis pidi kohe "seal" olema. See seal olemine osutus muidugi 2,5 h pikkuseks matkaks läbi teetolmu, keset lagedat, lõõskava päikese käes. Iseenesest saan ma täiesti aru, miks selline üksik naisterahvas nagu Harriet seda matka igal pühapäeval ja pühade ajal ette viitsib võtta, sest teenistust viisid läbi kaks kena noormeest, kelle puusanõksud võtsid tantsimise ajal täiesti kosmilisi mõõtmeid. Kujutlusvõimele väga ruumi enam ei jäänud. Üldiselt oli palju tantsu, trummi, laulu ja halleluuja karjumist.Käisime ka jõululõunal Edithi juures, kes oli seitset sorti roogasid kokanud ning pani ka meile hunniku sööki veel kaasa ka. Edithi naabrid panid meile kaasa mune, banaane ja suhkruroogu ja kutsusid ka ööseks enda juurde jääma. Lapsed rippusid nii kaelas, käeotsas ja oleks ka kukile roninud kui vähegi võimalust oleks antud. Õhtul koju jõudes olime täiesti mustaks ja kleepuvaks katsutud, jalad ümmarguseks käidud ja vedelesime Üllega diivani peal kui kaks äraaetud hobust. Täna loivame teosammul ja valutame. Külas on täna matused, sest jõul nõusid oma osa ja kaks inimest jõulutasid ennast lihtsalt surnuks. Võib vaid rõõmustada, et meil Üllega läks isegi hästi.

24.12.13

Teised veristasid külas täna lehma, mina veristasin ennast. Üdini graatsiline nagu ma olen, õnnestus mul libiseda lahtiste kivikeste peal ja keset küla ikka korralikult käpuli maha käia. Üsna kaunis oli, kui keset päikselõõska veri mööda mu lumivalged jalgu voolas. Õnneks on mul esmaabitarbed koguaeg kaasas ja sain ennast kohe ära puhastada, aga veri, saadanas, on selle nelja kuu ubade söömise peale ära unustanud, et muu hulgas, peaks ta ka nagu hüübima vajaduse korral. Jäädavaid kahjustusi õnneks ei tekkinud, kuid usun, et nii mõnigi kohalik mõtles endamisi, et pagana muzungu, isegi jalga jala ette ei mõista panna.

Miks ma armastan Eestit.

Juba mõnda aega olen mõtisklenud selle üle, mida Eesti mulle tähendab. Päevast-päeva kuulen, kuidas keegi laidab ja halvustab mu väikest kodumaad tema puuduste tõttu, kuid ikka ja jälle jäetakse kiitmata tema hea. Aga mina armastan Eestit!

Armastan Eestit iga salu-,palu-,lodu-,nõmme- ja kes-enam-mäletab-mis-kasvukohatüübi-alla kuuluva-metsa tõttu. Nende heinamaade tõttu, millel paiselehed kevade tulekut kuulutavad. Iga madalsoo, siirdesoo ja raba tõttu. Peipsiäärsete luidete tõttu. Põhjaranniku tõttu. Iga väiksema ja suurema tiigi,järve, jõe ja lahesopi tõttu. Saarte ja rannajoone tõttu. Iga huulheina, väriheina, tuppvillpea, hundinuia, varblase, kaku, orava, siili, sisaliku ja kimalase tõttu.

Armastan Eestit kollaste kukeseente, uhkete puravike,magusate mustikate,mahlaste maasikate, vaarikete, pohlade, murakate ja jõhvikate tõttu.

Armastan Eestit sumedate suveööde tõttu, mis tekitavad tunde, et kõik on võimalik. Kastemärja rohu tõttu, mis hommikul mu varbaid paitab. Nende suurte lumehelveste tõttu, mis mähivad kogu looduse endasse. Nende kivirahnude tõttu, mis seisavad kui valvurid me randadel. 

Armastan Eestit nende põllumeeste tõttu, kes enne kukke ja koitu tõusevad ja enda maalappi jonnakalt harivad. Tänan neid nende tuules lainetavate kuldsete viljapõldude eest. Nende odrapõldude pärast, mis augustikuu alguse soojadel õhtutel lõhnavad ning vaikselt suvelõppu kuulutavad.

Armastan Eestit selle kuldse mee tõttu, mille mu naabripoiss kui päikese purki villib.

Armastan Eestit nende tublide vanaemade pärast, kes enda elutarkuse lapitekkideks õmblevad, südemesoojuse vaibatriipudeks koovad, parimad soovid kindamustriks seavad ja kogu helluse pannkookideks küpsetavad.

Armastan Eestit meie rahvariiete triibuseelikute, kaunite vöökirjade ja Muhumustrite tõttu.

Armastan Eestit iga rahvatantsija ja koorilaulja pärast. Nende imeliste tantsupidude ja laulupidude pärast, mis mind iga kord nutma ajavad, sest mina ei ole enam üks osalejate seast.

Armastan Eestit nende tublide vanainimeste pärast, kes loetlevad üles, kui kallid on rohud ja kui kehv on tervis, kuid siiski mõne hetke möödudes lisavad, et pole hullu, küll hakkama saab, kuna ega noortelgi kergem ole.

Armastan Eestit, kuna meie sotsiaalne ja majanduslik olukord hoiab meid virga ja leidlikuna, mitte ei lase meil enda rasva süüa ja lodevaks minna lootuses, et keegi kusagil kõrgemal lahendab kõik me mured.

Armastan Eestit nende tudengite pärast, kes tublilt enda makarone nosivad ning paremast tulevikust ninapidi õpikutes tuhnides unistavad.

Armastan Eestit iga sõduri nimel, kes kunagi enda elu meie riigi nimel on loovutanud.

Armastan Eestit, sest mul on see õigus. Armastan Eestit, sest mul on see kohustus.

mis jõul?

Päike. Soe tuul hellitab nahka. Suured kohevad pilved liuglevad sini-sinises taevas.Värskelt niidetud hein lõhnab. Linnud laulavad. Liblikas lendab mängeldes mööda. Pigem nagu Jaanipäev.

:)

Jah...just nii ongi, et minu siinne tegevus põhjustab rasedatele liblikatele nurisünnitusi.

jõul jälitab...

avasin nädal enne jõule enda paki...ja jõul ronis välja.