16.01.2023

 

Eshowe linn. Kell on õhtul seitse läbi, päike on loojunud ja sooja on endiselt ilmselt umbes 26 kraadi jagu. Istun maalilise majakese maalilises lehtlas. Mu kõrval lamab kuumast roidunud koer ja vedelen kuumast roidununa diivanil ja üritan viimastel päevadel toimunust kokkuvõtte teha.

Oleme siis praegu omadega kolmandas baaslaagris. Tee esimesest baaslaagrist teise sain katsetada, kuidas mu sarm töötab kohalike politseinike peal. Juhtus nii, et lobisesime Hermaniga autos nii suure hooga, et magasime maha 60 märgi (Jaa, siin on kiiruskaamerad ja kiirust mõõtvad politseinikud). Sõitsime kiiruskaamerasse sisse 20+ km tunnis, mis siin võrdub umbes 200 eurose trahviga. Hermann oli roolis. Politseinik oli sõbralik ja vägagi viisakas. Uuris, kes me oleme ja kust me tuleme ja miks me nii kiirustasime. Peale pikka vestlust ütles ta, et rikkumine on siiski tõsine ja ta peab trahvi kirjutama. Kõigepealt proovis Hermann enda võlusid, et tal on kahju ja ta tõesti ei näinud märki. Selle peale politseinik ei leebunud. Siis mõtlesin kui Hermann seda mängu mängib, siis las ma proovin ka. Võtsin prillid eest, tegin süüdlasliku näo pähe ja ütlesin, et me ei märganud kiiruspiirangut minu süü tõttu, sest olen lummatud sellest kaunist riigist ja palun Hermannil endale pidevalt seletada, kust me oleme ja mida me parasjagu näeme. Ütlesin, et mul on väga kahju, et autojuhi tähelepanu liikluselt kõrvale juhtisin ja lubasin, et oleme edaspidi tähelepanelikumad. Ja nii saigi Hermann enda load tagasi ja pääsesime trahvist. Meie teekond kulges läbi Krugeri rahvuspargi. Krugeri rahvuspargi suurim eelis on, et see on tõesti suur. See on nii suur, et mul tekkis isegi lootus, et loodusel on veel Aafrikas võimalus. Teepeal nägime kaelkirjakuid, sebrasid, elevante ja erinevaid sõralisi.. ja 2 minutit enne minu saabumist magas tee kõrval puu otsas ka leopard. Kõik autod veel seisid ja ootasid, et leopardit veel näha, aga tal olid teised plaanid. Ehk siis leopard 9- Sille 0. Krugeri rahvuspark on tõesti võimas ja oleksin hea meelega veetnud seal pikemalt aega kui lihtsalt läbi sõitmine. Aga kuna me ei tulnud siia leopardeid vaatama, siis rohkemaks kui läbi sõitmine meil aega ei olnud. Mis mind hämmastab on see kui mitmekesine on LAVi maastik. Kõrgus varieerub pidevalt 0 ja 1600 m vahel. Bushveld  vaheldub rohumaa ja mägedega. Vahepeale lopsakat metsa. Siis jõgesid ja järvesid. Ja loodusel on veel tõesti ruumi. Kuigi jah, ega suuri loomi väljaspool rahvusparke eriti palju ei ole enam. See riik on tõesti kaunis. Teine baaslaager, Mountain Aloe Den, asus mägedes umbes 1400 m kõrgusel Svaasimaa ja LAVi piiril Nii piiril, et oleksin saanud enda majakesest Svaasimaale üle aia kivisid loopida, kui oleks selleks soovi olnud. Aga ei näinud selleks vajadust. See piirkond on geoloogiliselt väga huvitav, kuna siin paljastuvad ühed maailma vanimad kivimid. Need mäed, need mäed, need mäed. Ja öö mägedes. Hommikune udu hiilimas üle mäeahelike. Õhtune udu tõusmas alt orgudest. Lõputu tähine taevas. Tuul vihisemas majakese konstruktsioonides kui ta mäenõlva tabab. Imekaunis rohumaa ja siis korraga lopsakas mets. Ma ei saa aru, kuidas saavad rohumaa ja mets niimoodi lihtsalt vahelduda ühe mäekese peal. Meie ööbimispaik oli kahe sellise metsakese vahel. Ühe metsakese keskel oli lisaks veel ka mägijõeke. Pole midagi paremat kui peale metsas ronimist ja rassimist kleepuvad riided ja saapad seljast võtta ja otse mäenõlvast tulevas ojas värskendada.  Esimesel päeval vahtisin neid mägesid ühe ja teise nurga alt ja teisel päeval ei suutnud ma enam vastu panna ja otsustasin, et pean ikka meie ööbimispaiga lähima mäe otsa ronima. Pasi oli samale järeldusele jõudnud ja nii me kahekesi teele asusime. Mööda rohumaad mäkke kõndimise tegi keeruliseks rohu vahel olev lahtine kiviklibu ja vahepealt otse maast välja kerkivad rahnud. Ja see, et mul puudub igasugune füüsiline vorm. Ja 1400 m peal annab tunda, kui füüsilist vormi ei ole. Võtsime asja üsna rahulikult ja liikusime tempos: näed seda kivi seal- see on me järgmine eesmärk ja siis puhkame; näed seda protea põõsast seal- siis teeme joogipausi; Oi..ja see on tõesti huvitav taim- vahime nüüd seda mõnda aega iga nurga alt. Kui aga esimese mäe otsa olime jõudnud, siis mitte väga kaugel asus teine. Sups veidi mäest alla ja veidi jälle üles ja olemegi kohal. Tegime siis sups teise. Ja teise otsast paistis muidugi kolmas. Ja kuna hoog oli juba sees, siis tuli ka selle otsa ronida. Ja oh üllatust, kolmanda otsast paistis tõeliselt ahvatlev neljas. Kõhklesime alguses ja lõpuks Pasi ütles, et kui ma tõesti tahan, siis võime proovida ka seda neljandat. Tahtsin, aga arvasin, et proovime kõigepealt keset nõlva asuvate rahnudeni jõuda ja siis vaatame edasi. Rahnudeni jõudes otsustasime, et kui juba, siis juba. Vahetult enne tippu jõudmist teatas Pasi, et vahet pole, mis sealt tipust paistab, rohkem ta ronida ei taha. Lubasin pühalikult, et see jääb viimaseks. Õnneks oli lubadust lihtne pidada, kuna neljanda mäekese tipust paistev veel kõrgem tipp tundus olema mitme kilomeetri kaugusel. Neljas tipp asus 1777 m peal. Noo ja need vaated. Mmm..roheline rohi lainetamas mööda mäenõlvasid. Liblikad lendamas mäetipus. Ma ei ole kunagi saanud vaadelda orgude kohal lendlevaid kotkaid nii, et olen ise kõrgemal kui nemad. Nagu ikka oli alla tulek keerulisem kui üles minek ja põlved said parajat vatti mööda rohtu ja kiviklibu libisedes. Poolel teel alla kohtusime Reinieriga. Istusime koos mäenõlval, vaatasime alla orgu metsade peale, vaatasime meie kaugel paistvat laagrikest ja tõdesime, et elu on ilus. Reinier oli eelmisel päeval need mäed läbi matkanud. Ta võttis need tunded kokku väga tabavalt: üle pika aja sain ma tagasi enda keha ja ma ei ole enam lihtsalt pea. Õhtuti grillisime, vaatasime mägede vahele loojuvat päikest ja arutasime maad ja ilma. Kui kõik teised magama läksid, siis vedasin enda teki ja padja maja ette trepile, pugesin magamiskotti ja vaatasin lõputut-lõputut taevast. Ma loodan, et ei unusta kunagi neid õhtuid ja neid mägesid. Kahjuks aga tuli meil sealt paradiisist lahkuda ja nüüd oleme Eshowes. Eshowe on suht suvaline linn suht suvalises kohas ning linnas vaadata pole miskit ja tänavatele kõndima pole ka soovituslik minna.  Aga linna ümber kaunid rohumaad ja metsalapid. Oleme 500 m peal ja kuumus on tappev. 39 kraadi varjus ei ole kuidagi ok. Müttasime terve päeva metsas. Päeval põõsasse kükitama minnes oli tõsine probleem pükste alla saamine, sest keha ja riided on lihtsalt nii kleepuvad, et pükste alla saamine nõuab tõsist pingutust ja võimlemist. Pükste üles saamine on sama keeruline. Ah ja, vabandan, et kurtsin eelmises postituses enda 7 puugi pärast (tegelikult oli ka kaheksas, kes jõudis end mu seljal kenasti sisse seada). Pasi ütles, et tema rekord on siin olnud 150+ puuki enda kehalt ühel õhtul välja nokkida. Kohalikud ütlesid, et sellisel puhul aitab ainult väga kuum vann. Tuleb minna nii kuuma vanni, et napilt ise jääd ellu ja puugid naha sees surevad ära. Ütleme nii, et kuum vann ei ole miski millest ma siin kuumas unistan. Aga välitööd on tõesti edukad olnud. Oleme igas kohas täitnud enda normi ja veel enamgi. Ja meil on tõeliselt hea seltskond. Ja kui alguses põdesin, et kuidas ma küll selliste spetsialistide kõrval hakkama saan, siis tuleb välja, et  olen välitöödes üsnagi osav ja Uganda ja LAVi metsade vahel on vägagi palju sarnasusi ja ma suudan mingil määral orienteerida nii taimeperekondades kui vaksiklaste perekondades. Usun, et olen end tõestanud kasuliku meeskonna liikmena ja mitte ainult selle pärast, et suutsin 200 eurosest trahvist meid välja rääkida. Aga see majake, kus me Eshowes praegu oleme on nagu muinasjutt otse metsa serval. Majas 30-50ndatest pärit vana täispuidust mööbel, kaunid Pärsia vaibad, kaunid labid ja igas toas on oma raamatukogu. Sumedad ööhääled vahelduvad verd tarretava bushbabyde kisaga. Magan lahtise aknaga (osasliselt ka kuumarabanduse vältimise eesmärgil) ja tahan endasse talletada iga viimase lõhna ja heli. Lisaks jahedusele toob lahtine aken tuppa ka mõne sääse. Puukidest pole palavikku siiani tulnud ja loodan, et ehk annavad ka sääsed mulle armu ja ei too kingituseks kaasa malaariat. 

 

 

                                                        Selle künka tipp oli 1777 m.

                                                      Vaated.                                           

                                                Poolel teel alla.

                                                    Metsa ja rohumaa mosaiikmaastik.
 

11.01.2023

 

Pikk vaikus kirjutamises. Mitte, et mul ei oleks midagi kirjutada, aga kuidagi kõik see, mis iga päev on toonud on nii vapustav olnud (heas mõttes), et ma kuidagi ei oska seda sõnadesse panna ja natuke on nagu tunne, et ma ei tahagi seda kõike jagada, sest see on nagu väike maailm maailmas. Aga, kuna tahan ka paari aasta pärast seda kõike veel mäletada, siis ikkagi proovin asju kirja panna.

Aga läheme siis algusesse tagasi. Esimene lennureis oli Helsingi-Doha. Minu ees istus laps, kellel oli tohutu valu kõrvades ja kes huilgas terve tee. Kui ta parasjagu ei karjunud, siis oli uurakil üle selja toe ja plätserdas mu ekraani. Karjumise vaigistamiseks andsid vanemad talle pidevalt head ja paremat. Üheks asjaks, mida nad pakkusid oli pudelisse tehtud smuuti. Kuna smuuti on pudelisse pandud ühe rõhu juures ja seda hakati avama teise rõhu juures, siis avades see lihtsalt plahvatas. Laps tilkus juustest kuni nabani, isa prillid olid smuutiga kaetud ja osa lendas minunigi. Tõesti, see smuuti vaigistas kisa, kuna laps oli nii ehmunud, et ei märganud esimesed pool minutit karjuda. Peale seda võttis aga karjumine uued mõõtmed. Peale kuute tundi karjumist oli maandudes rõõmus ja kleepuv laps ja tüdinenud Sille. Teisel lennureisil õnnestus mul suisa viieliikmelise pere keskel istuda. Minu ees istus ema 2 lapsega ning minu kõrval istus siis isa väikese tüdrukuga. Tüdruk oli armas, viisakas ja mitte karjuv. Ainult et kui ta magama jäi, siis keeras ta ennast üle enda isa ja minu. Mina sain ketsides ringi siputavad ja tõmblevad jalad. Mingi hetk isa ärkas ja võttis vähemalt ketsid ära. Siiski otsustasin, mitte hakata nende kaheksajalajalgadega võitlema, sest võimalus, et pidevad löögid kõhtu asenduvad karjumisega tundus veelgi halvem. Ühesõnaga oli see mu elu esimene lennureis, kus ma sisuliselt ei maganud üldse. Tore oli see, et sain päris mitu filmi järgi vaadata. Halb oli see, et Johannesburgi jõudes olin paras kapsas. Esimesel päeval tegime imeväikese tiiru linnas ja sisuliselt kudesime lihtsalt. Minu eelis oli see, et sisuliselt kogu detsembri olen ma puhanud. Teised rabasid aga veel ka lennukis kuni maandumiseni ja kannavad endaga oluliselt suuremat väsimusepagasit sellel reisil. Teisel päeval läksime linna avastama. Sõitsime rongiga kesklinna Parki peatusesse, mis kodus vaadates tundus kõige rohkem kesklinn. Rongist maha tulles olid igal pool kohe turvamehed. Ning kui nad märkasid, et vaatan telefonis tänaval kaarti, siis jooksid kohe minu juurde ja käskisid peatuse hoonesse tagasi minna, sest telefoni ei tohi tänaval küll nii käes hoida, sest see on kutse vargusele. Siis sain aru, et vahest ehk ei olnudki need jutud, et Johhannesburg on ohtlik liialdatud. Kuna telefoni kasutada ei tohtinud, siis läksime pimesi linna avastama. Küsisime turvameestelt, et kus on kesklinn ja kuhu suunas peaksime liikuma. Selle peale vaadati meid imelikult ja küsiti, et mis on kesklinn. Seletasin, et piirkond, kus on mingi keskväljak ja piirkond, kus jalutada. Vastust me sellele ei saanud ja jalutada ei soovitatud üldse. Öeldi, et kui tahame jalutada, siis peaksime seda rongijaama sees tegema. Meie soovid olid aga veidi suuremad ja läksime siiski jaamahoonest väjaspoole ka. Selles piirkonnas, kuhu me siis pimesi kõndides sattusime oli suur tänavaturg enda lõhnade-haisude ja värvidega. Esimese asjana tahtsin osta mangosid (mmmm…mangod). Mangosid müüdi kuue kaupa hunnikus ja oli kolme eri sorti. Tegin müüjale ettepaneku, et ta müüks meile kaks igast sordist kõige kallima sordi hunniku hinnaga. Ta ei pidanud seda eriti heaks tehinguks ja ei olnud enda hunnikuid nõus lõhkuma. Mis seal siis ikka, ostsin ainult kõige kallima sordi omasid siis selle hinna eest. Turult sattusime parki. Pargis oli imeilusa suure mitme tiivaga klaaspaviljoni varemed. Varemed olid okastraataia kenasti ümbritsetud. Varemete vahel kasvas kanep. Ja läks mõni sekund aega, et aru saada, et kõik pargis viibivad isikud suitsetavad ja neil on silmad pahupidi. Lahkusime pargist. Järgmiseks sattusime minibusside parki. Kes minuga Kampalas on käinud, siis nad teavad kuidas bussijaama põrgu väja näeb. Kampalaga võrreldes oli olukord oluliselt rahulikum, aga siiski Euroopa standardite järgi üsna kaootiline. Jalutasime siin ja seal ning mingi hetk ikka tajusin tugevalt, et ma olen liiga valge ja liiga naine, et seal nii ringi kõndida, isegi kui ma ei ole üksi. Olin tõesti ainus päriselt valge inimene, keda kogu selle aja jalutuskäigu jooksul nägime. Ma ei tea, kas kõigi hoiatused ja tondijutud hakkasid ajudele või oli see mingi sisemine häirekell, mis andis põhjusega märku, aga tagasi rongijaama me orienteerusime ja tunne oli ühine, et vb ei ole vaja rohkem seda melu kogeda. Üldmulje oli üsna sarnane Kampala kesklinnaga, miinus mootorrattad, aga kuidagi oluliselt ärevamaks tegev. Meie hotell oli aga Suntoni linnaosas, mis on äri ja finantskeskus. Kui olen korduvalt kirjutanud, et Uganda on kontrastide maa, siis võtan nüüd enda sõnad tagasi. Uganda kontrastid on ikka väga mõõdukad.  Sunton on üliuus, ülimoode, ülihoolitsetud, täiesti roheline ja lilleline ja ülirikas linnaosa. Tallinn on agul sellega võrreldes. Täiesti hämmastav, mis erinevuse loob 15 min rongisõitu. Suntonis leidsime keskväljaku, kohvikud ja turvalisuse. Selline kontrast väänab aju korralikult. Hea oli seda kõike kogeda. Hiljem otsisin reisiraamatust siis välja info selle Parki linnajao kohta. Tuligi välja, et tegu on nõnda nimetatud halli tsooniga, mida linn kontrollida ei suuda. Raamat väitis küll ka, et on ilusaid ja turvalisemaid linnaosasid, mida tasuks külastada, aga sel korral jäid nad küll nägemata. Järgmise päeva hommikul sõitsime rongiga lennujaama ja meiega liitus seltskonna viimane liige ja sealt edasi seiklesime Hermanni, meie kohalik kolleeg, koju Magaliesburgi piirkonnas, mis asus umbes tunni sõidu kaugusel lennujaamast. Proovin millalgi hiljem kirjeldada ja panna sõnadesse meie seltskonda, aga praegu jätan selle vahele. Hermann elab koos enda naisega kohas, kus ei ole midagi peale rohumaa, jõe ja väikeste mägede. Keset tühjust on muinasjutuline väike talu, kus on muinasjutuline väikene aed, imearmas maja ja maailma lahkeim pererahvas.  Meid jaotati erinevatesse tubadesse ja majadesse. Minu ööbimispaigaks sai Hermanni vanemate autokaravan, millega ta pere mööda LAVi seikles, kui ta väike oli. Sama karavaniga seiklesid Hermann ja ta naine läbi kogu LAVi kuni sinnani, kuni karvani sillad lihtsalt küljest ära kukkusid. Seejärel tõsteti karavan vaiadele, sellele ehitatu ümber laudis ja juurde vannituba ja nüüd on see imeline väike külalistemaja. Õhtul toimus arutelu projekti üle. Hermann oli koostanud ettekande LAVi tutvustamiseks, Pasi tutvustas projekti eesmärke. Hämaras toas, mis on täidetud imeliste vaipade, raamatude ja vaadetega ümbrusele, toimus kirglik arutelu meie projekti üle. Seda energiat on võimatu kirjeldada. Olgugi, et ma ei ole meie seltskonda veel tutvustanud, siis ütlen lühidalt, et kõik need inimesed on meie eriala täielikud tipud, keda ma olen aastaid imetlenud ja keda on mul nüüdseks au pidada ka enda sõpradeks. Inimesed, kes mind inspireerivad ja kellele kuulub mu täielik austus. Ma loodan, et ei unusta kunagi seda energiat, mis seal ruumis sel õhtul oli. Järgmisel päeval pakkisime varakult enda asjad kahte autosse ja järelkärusse ja alustasime seitsmetunnist sõitu meie esimese baaslaagri suunas, milleks oli Kuhestani talu Bushwoodi metsaalal. LAVi maastik on tohutult mitmekesine ja bushvelt (ma ei tea, mis on õige sõna) vaheldub savanniga, siis vaheldub mägede ja metsadega ja see kõik toimub väga kiiresti. Linnad ei ole tegelikult linnad vaid paar maja teeääres. Läbisime asulat, kus on majad miljonile inimesele, aga kus keegi ei ela ja kohal pole ka kaardil nime. Tegu on mingi kohaliku usu püha maaga, kuhu tullakse ainult lihavõtteid pidama ja puhkuste ajaks. Täiesti sürr. Bushwood meenutab väga Kibalet. Suurim erinevus on, et maastik on hästi mosaiikne. Väga kiiresti vahelduvad looduslikud metsad, siis istandused ja rohumaa. Need rohumaalapid metsade vahel on täiesti uudne nähtus mu ajukese jaoks. Ja istandused ei ole mitte rajatud raiutud metsa vahele vaid hoopis rohumaadele. Rohumaad on rohkem ohus kui metsad. Esimesel päeva õhtul õnnestus juba meil koguda umbes sadakond isendit sellest liigist, mida püüdma tulime. Teisel päeval suutsin leida metsast toidutaime lehelt selle liigi munad (esimest korda sellele liigile maailmas!!). Ja suures munaõnnes astusin peaaegu peale LAVi mürgisemaile maole, mille nimi on cape boomslang. Siiski suutsime u 40 cm vahemaaga üksteist vältida ning põgenesime eri suundades. Võttis südame puperdama küll. Õhtul nokkisin enda küljest 7 puuki, mis on samuti isiklik rekord. Nüüd ootan puugihammustuse palavikku, mis on siin väga tavaline haigus ja kaasneb peaaegu iga hammustusega. Kuna neid oli korraga seitse, siis arvan, et tõenäosus, et ma seda ei saa, on üsna väike. Aga see ei morjenda mind üldse. Olen õnnelik, et saan siin olla ja seda kõike kogeda.  Homme pakime enda asjad ja suundume järgmisesse baaslaagrisse. Õhtud mööduvad lugusid vestes, teadust ja maailma arutades ning koosolemisest rõõmu tundes. Korrastasin just enda fotoka mälukaarti ning jäi silma, et kõigil on fotodel enamuse ajast ebanormaalselt suu kõrvuni ja hambad paljad. Lihast tahtsin veel ka rääkida. LAV on tuntud enda lihakultuuri poolest. Olin veidi skepitiline alguses selles osas. Aga eile sõin parimat liha, mida olen enda senises elus saanud ning kuivatatud lihatooted on võitnud mu südame. Ütleme nii, et mu taimetoidu poliitika siin väga ei kehti. Küll olen võtnud südameasjaks kõigile kuni täiekliku kõhulahtisuseni igal hommikul ja õhtul puuviljasalatit valmistada. Aususe huvides mainin veel ka seda, et meie esimene baaslaager ei ole mingine laager vaid minu jaoks luks klassi majutus. Selle teksti lugejatest ei ole ilmselt kellelgi nii uhket majapidamist. Minul kindlasti ei ole. Homme pakime enda asjad ja suundume järgmisesse baaslaagrisse. 

 

                                                Maastik.

                                                Mets.

                                        Hermanni vahva valguspüünis. Koju tulles ehitan endale ka sellise.

 Minu peamiseks ülesandeks on selliseid triibulisi tegelasi otsida samal ajal kui teised liblikavõrkudega ringi vehivad. Siiani olen olnud edukas ja leidnud maailmale esimest korda ka selle liigi munad, mis nüüd hoolikalt 3d mudeliks skaneeritakse.

05.01.2023 Seikleja ja võrgutaja

 

(Suured pehmed lumehelbed keerlevad ja lendlevad laeva akna. Armastan neid õhulisi valgeid tupsusid, mis toovad rahu ja valgust.)

„Oh, oled sina alles seikleja,“ ohkas ema eile õhtul köögilaua taga, kui mind ma ei tea mitmendat korda jälle teele saatis. Olen. Ma ei saa sinna midagi parata. Maailm on suur ja lai. Ja ilus ja kole. Ja ta tõmbab mind. Minus on pidev rahutus. Ma ei oska olla paigal. Ma ei saa olla paigal. Kogeda. Tunda. Elada. Ja mida rohkem ma seiklen, seda enam ma tean, kui väga on mul vedanud. Seda enam ma tean, et mu koht on Eestis. Ma tean, et ma tahan tulla alati Eestisse tagasi. Mu minekud on vist küll aja jooksul kõigile lihtsamaks muutnud. Mulle endale muidugi ka. Viimased 3 aastat olen ma elanud seljakotis Eesti ja Soome vahet. Elu on koosnenud paarinädalastest omavahel lõdvalt seotud episoodidest, kus pidevalt on olnud tunne, et midagi jääb vahelt puudu. On kevad ja kaevan peenramaad. Järgmine hetk on põud ja kõik mu hoolealused on surnud. Sügis. Talv. On Joensuu. On Tartu. On Rakvere. On Tallinn. Kusagil kaugel on sõbrad, kellest tunnen puudust. Kusagil kaugel on kodud, milles tunnen puudust. On sündmused, millest jään ilma. Alati on tööd, mis on tegemata. Episood. Episood. Episood. Episood. Ja siis ma tegin midagi, mida ma poleks kunagi arvanud, et ma teen. Ma loobusin (Või andsin alla? Või ei saanud ma hakkama? Ma ei teagi.) oma töökohast Soomes. Ma loobusin enda senistest eesmärkidest. Aga sama moodi ei tahtnud jätkata. Ja ilmselt kõige valusam selle juures on, et ilmselt loobusin sellega ka Ugandast. Aga see pole lõpp. See on uus algus. Uus võimalus areneda ja kasvada. Uus võimalus luua võimalusi. Erinevatel aegadel on mu ellu suhteliselt juhuslikult tulnud inimesed, kes on suunanud mind uuele rajale. Kes oleks võinud arvata, et 2017. aastal osakonna kolmanda korruse kohviruumis toimunud kohtumine ettevõtjatega paneb mind mõned aastad hiljem ümber hindama kogu oma senist tööalast elu. Mul on tohutult vedanud inimestega. Nii eraelus kui ka tööalaselt. Minu ümber on alati olnud inimesed, kes mind on inspireerinud ja tekitanud soovi areneda. Ja mind on hoitud. Kõige rohkem kartsin ma praeguse suunamuutuse juures, et valmistan pettumuse neile inimestele, kes mind on alati tööalaselt hoidnud. Eelkõige muretsesin Toomase arvamuse pärast. See on üks sild, mida ma mitte ei taha põletada. Ma olin valmis loobuma senisest suunast, aga ma ei olnud valmis lakkamast olema teadlane. Teadlane olemine ei ole lihtsalt töö. See on, kes ma olen. Aga mul on vedanud inimestega ja ka sel korral olin ma hoitud ja vähemalt järgmised kaks aastat saan ma olla veel teadlane. (Lumehelbed akna taga on asendunud vahutavate lainetega. Hommikukohv käib koos lainetega üles ja alla mu sees).

Ja enne kui ma enda matkasaapad varna riputan ja eeskujulikult pintsakut ja triiksärki kandma hakkan teen ma veel ühe seikluse liblikate võrgutajana. Olgugi kohe ka üles tunnistatud, et pidin tulema sellele viimasele seiklusele enda ausate ja poolt maailma näinud Samelini kõrbesaabastega. Saabaste taldades on mõrad ja peale seda seiklust pidid mu saapad liikuma prügikasti ja mina hakkama korralikuks, aga läks nii, et viimasel hetkel muretsesin hoopiski uued matkasaapad. Ja peale seda seiklust lähevad saapad varna. Aga nad jäävad ootele. Sellele seiklusele kutsusin ma end ise kaasa. Suvel oli Eestis Euroopa liblikateadlaste kongress ja kaks kolleegi, keda ma olen aastaid väga imetlenud ja austanud, rääkisid mulle lõunasöögilauas, et neil on talvel plaan minna Lõuna-Aafrikasse külla kolmandale kolleegile, keda ma ka väga imetlen ja austan, sest meil on ühine suur armastus röövikute vastu. Eesmärk on uurida ühe vaksiklaste perekonna liike ja nende liikide paiknemist Aafrikas. See sama perekond on mulle varasemalt Ugandas peavalu valmistanud ning olin kolleegidele juba ka selle uurimuse jaoks varasemalt materjali kogunud. Noo ja ma ei saanud mitte vait olla, kui nad rääkisid enda plaanidest. Muidugi pidin ma ju küsima, et äkki-äkki-äkki on mingi pisike võimalus, et ma saan enda kulu ja kirjadega nendega liituda. Mul on siiani elavalt silme eest, kuidas Hossein ja Pasi mu küsimuse peale altkulmu üksteisele otsa vaatasid. Siis mind vaatasid. Üksteist vaatasid. Ja siis Pasi ütles naerdes, et see on suurepärane idee. Ja nii ma lähengi LAVi kolmeks nädalaks Cartaletiseid püüdma. Ja mitte enda kulu ja kirjadega. Kogu see reisile kaasa kauplemine toimus muidugi enne seda, kui otsustasin enda Soome töökohast loobuda. Pasi on soomlane ja muretsesin hirmsasti, et mida ta küll minust arvab, kui kuuleb, et loobun enda Soome töökohast. Aga jällegi oli mu hirm asjata. Pasi kirjutas mulle pika ja toetava kirja ja julgustas mind võtma ette seda muutust. Pasi on mulle ka varem kirjutanud. Kord hilja õhtul saatis ta mulle kirja, et loeb raamatut naistest, kes on olnud inspiratsiooniks teistele. Ja ta ütles, et seda raamatut lugedes olin ka mina tal silme ees. Ma pole siiani päris kindel, mida see tähendab. Aga kui sa saad sellise kirja inimeselt, keda oled imetlenud ja austanud oma teadlasekarjääri algusaegadest saadik, siis…Siis see võtab sõnatuks.

Aga igastahes on nüüd nii, et olen tagasi Eestis ja uuel ametikohal (ja natuke ka vanal). Ja esimese kuu jooksul uuel ametikohal olen ma hoopis LAVis liblikaid püüdmas ja tööle ei jõua. Ja peale seda…noo peale seda vaatame, mis elu toob. Kui siiani on koguaeg olnud peas ikka mingi mure, et mis minust saab, mida tulevik küll toob, siis tänaseks päevaks on see mure kadunud. Ma tean, et ma saan alati hakkama. Ma leian alati tee. Ja see tee, mis mu ette on laotatud- noo vaatame, kuhu see viib. Ma olen valmis.

Pean veel ka ära mainima, et mul pole juba ammu olnud nii vähe asju seljakotis kui täna. Asju pakkides oli probleem, et kotis on veel nii palju ruumi üle. Mida küll veel kaasa võtta. Kott on nii kerge. Mul on kaks ühikut pagasit ja see ainumaski kott on pooltühi. Ma olen aastate jooksul üsna osavaks asjade pakkijaks saanud. Mul pole palju tarvis. Õhku. Vabadust. Seiklusi. Väljakutseid.