Eshowe linn. Kell on õhtul seitse läbi, päike on loojunud ja sooja on endiselt ilmselt umbes 26 kraadi jagu. Istun maalilise majakese maalilises lehtlas. Mu kõrval lamab kuumast roidunud koer ja vedelen kuumast roidununa diivanil ja üritan viimastel päevadel toimunust kokkuvõtte teha.
Oleme siis praegu omadega kolmandas baaslaagris. Tee esimesest baaslaagrist teise sain katsetada, kuidas mu sarm töötab kohalike politseinike peal. Juhtus nii, et lobisesime Hermaniga autos nii suure hooga, et magasime maha 60 märgi (Jaa, siin on kiiruskaamerad ja kiirust mõõtvad politseinikud). Sõitsime kiiruskaamerasse sisse 20+ km tunnis, mis siin võrdub umbes 200 eurose trahviga. Hermann oli roolis. Politseinik oli sõbralik ja vägagi viisakas. Uuris, kes me oleme ja kust me tuleme ja miks me nii kiirustasime. Peale pikka vestlust ütles ta, et rikkumine on siiski tõsine ja ta peab trahvi kirjutama. Kõigepealt proovis Hermann enda võlusid, et tal on kahju ja ta tõesti ei näinud märki. Selle peale politseinik ei leebunud. Siis mõtlesin kui Hermann seda mängu mängib, siis las ma proovin ka. Võtsin prillid eest, tegin süüdlasliku näo pähe ja ütlesin, et me ei märganud kiiruspiirangut minu süü tõttu, sest olen lummatud sellest kaunist riigist ja palun Hermannil endale pidevalt seletada, kust me oleme ja mida me parasjagu näeme. Ütlesin, et mul on väga kahju, et autojuhi tähelepanu liikluselt kõrvale juhtisin ja lubasin, et oleme edaspidi tähelepanelikumad. Ja nii saigi Hermann enda load tagasi ja pääsesime trahvist. Meie teekond kulges läbi Krugeri rahvuspargi. Krugeri rahvuspargi suurim eelis on, et see on tõesti suur. See on nii suur, et mul tekkis isegi lootus, et loodusel on veel Aafrikas võimalus. Teepeal nägime kaelkirjakuid, sebrasid, elevante ja erinevaid sõralisi.. ja 2 minutit enne minu saabumist magas tee kõrval puu otsas ka leopard. Kõik autod veel seisid ja ootasid, et leopardit veel näha, aga tal olid teised plaanid. Ehk siis leopard 9- Sille 0. Krugeri rahvuspark on tõesti võimas ja oleksin hea meelega veetnud seal pikemalt aega kui lihtsalt läbi sõitmine. Aga kuna me ei tulnud siia leopardeid vaatama, siis rohkemaks kui läbi sõitmine meil aega ei olnud. Mis mind hämmastab on see kui mitmekesine on LAVi maastik. Kõrgus varieerub pidevalt 0 ja 1600 m vahel. Bushveld vaheldub rohumaa ja mägedega. Vahepeale lopsakat metsa. Siis jõgesid ja järvesid. Ja loodusel on veel tõesti ruumi. Kuigi jah, ega suuri loomi väljaspool rahvusparke eriti palju ei ole enam. See riik on tõesti kaunis. Teine baaslaager, Mountain Aloe Den, asus mägedes umbes 1400 m kõrgusel Svaasimaa ja LAVi piiril Nii piiril, et oleksin saanud enda majakesest Svaasimaale üle aia kivisid loopida, kui oleks selleks soovi olnud. Aga ei näinud selleks vajadust. See piirkond on geoloogiliselt väga huvitav, kuna siin paljastuvad ühed maailma vanimad kivimid. Need mäed, need mäed, need mäed. Ja öö mägedes. Hommikune udu hiilimas üle mäeahelike. Õhtune udu tõusmas alt orgudest. Lõputu tähine taevas. Tuul vihisemas majakese konstruktsioonides kui ta mäenõlva tabab. Imekaunis rohumaa ja siis korraga lopsakas mets. Ma ei saa aru, kuidas saavad rohumaa ja mets niimoodi lihtsalt vahelduda ühe mäekese peal. Meie ööbimispaik oli kahe sellise metsakese vahel. Ühe metsakese keskel oli lisaks veel ka mägijõeke. Pole midagi paremat kui peale metsas ronimist ja rassimist kleepuvad riided ja saapad seljast võtta ja otse mäenõlvast tulevas ojas värskendada. Esimesel päeval vahtisin neid mägesid ühe ja teise nurga alt ja teisel päeval ei suutnud ma enam vastu panna ja otsustasin, et pean ikka meie ööbimispaiga lähima mäe otsa ronima. Pasi oli samale järeldusele jõudnud ja nii me kahekesi teele asusime. Mööda rohumaad mäkke kõndimise tegi keeruliseks rohu vahel olev lahtine kiviklibu ja vahepealt otse maast välja kerkivad rahnud. Ja see, et mul puudub igasugune füüsiline vorm. Ja 1400 m peal annab tunda, kui füüsilist vormi ei ole. Võtsime asja üsna rahulikult ja liikusime tempos: näed seda kivi seal- see on me järgmine eesmärk ja siis puhkame; näed seda protea põõsast seal- siis teeme joogipausi; Oi..ja see on tõesti huvitav taim- vahime nüüd seda mõnda aega iga nurga alt. Kui aga esimese mäe otsa olime jõudnud, siis mitte väga kaugel asus teine. Sups veidi mäest alla ja veidi jälle üles ja olemegi kohal. Tegime siis sups teise. Ja teise otsast paistis muidugi kolmas. Ja kuna hoog oli juba sees, siis tuli ka selle otsa ronida. Ja oh üllatust, kolmanda otsast paistis tõeliselt ahvatlev neljas. Kõhklesime alguses ja lõpuks Pasi ütles, et kui ma tõesti tahan, siis võime proovida ka seda neljandat. Tahtsin, aga arvasin, et proovime kõigepealt keset nõlva asuvate rahnudeni jõuda ja siis vaatame edasi. Rahnudeni jõudes otsustasime, et kui juba, siis juba. Vahetult enne tippu jõudmist teatas Pasi, et vahet pole, mis sealt tipust paistab, rohkem ta ronida ei taha. Lubasin pühalikult, et see jääb viimaseks. Õnneks oli lubadust lihtne pidada, kuna neljanda mäekese tipust paistev veel kõrgem tipp tundus olema mitme kilomeetri kaugusel. Neljas tipp asus 1777 m peal. Noo ja need vaated. Mmm..roheline rohi lainetamas mööda mäenõlvasid. Liblikad lendamas mäetipus. Ma ei ole kunagi saanud vaadelda orgude kohal lendlevaid kotkaid nii, et olen ise kõrgemal kui nemad. Nagu ikka oli alla tulek keerulisem kui üles minek ja põlved said parajat vatti mööda rohtu ja kiviklibu libisedes. Poolel teel alla kohtusime Reinieriga. Istusime koos mäenõlval, vaatasime alla orgu metsade peale, vaatasime meie kaugel paistvat laagrikest ja tõdesime, et elu on ilus. Reinier oli eelmisel päeval need mäed läbi matkanud. Ta võttis need tunded kokku väga tabavalt: üle pika aja sain ma tagasi enda keha ja ma ei ole enam lihtsalt pea. Õhtuti grillisime, vaatasime mägede vahele loojuvat päikest ja arutasime maad ja ilma. Kui kõik teised magama läksid, siis vedasin enda teki ja padja maja ette trepile, pugesin magamiskotti ja vaatasin lõputut-lõputut taevast. Ma loodan, et ei unusta kunagi neid õhtuid ja neid mägesid. Kahjuks aga tuli meil sealt paradiisist lahkuda ja nüüd oleme Eshowes. Eshowe on suht suvaline linn suht suvalises kohas ning linnas vaadata pole miskit ja tänavatele kõndima pole ka soovituslik minna. Aga linna ümber kaunid rohumaad ja metsalapid. Oleme 500 m peal ja kuumus on tappev. 39 kraadi varjus ei ole kuidagi ok. Müttasime terve päeva metsas. Päeval põõsasse kükitama minnes oli tõsine probleem pükste alla saamine, sest keha ja riided on lihtsalt nii kleepuvad, et pükste alla saamine nõuab tõsist pingutust ja võimlemist. Pükste üles saamine on sama keeruline. Ah ja, vabandan, et kurtsin eelmises postituses enda 7 puugi pärast (tegelikult oli ka kaheksas, kes jõudis end mu seljal kenasti sisse seada). Pasi ütles, et tema rekord on siin olnud 150+ puuki enda kehalt ühel õhtul välja nokkida. Kohalikud ütlesid, et sellisel puhul aitab ainult väga kuum vann. Tuleb minna nii kuuma vanni, et napilt ise jääd ellu ja puugid naha sees surevad ära. Ütleme nii, et kuum vann ei ole miski millest ma siin kuumas unistan. Aga välitööd on tõesti edukad olnud. Oleme igas kohas täitnud enda normi ja veel enamgi. Ja meil on tõeliselt hea seltskond. Ja kui alguses põdesin, et kuidas ma küll selliste spetsialistide kõrval hakkama saan, siis tuleb välja, et olen välitöödes üsnagi osav ja Uganda ja LAVi metsade vahel on vägagi palju sarnasusi ja ma suudan mingil määral orienteerida nii taimeperekondades kui vaksiklaste perekondades. Usun, et olen end tõestanud kasuliku meeskonna liikmena ja mitte ainult selle pärast, et suutsin 200 eurosest trahvist meid välja rääkida. Aga see majake, kus me Eshowes praegu oleme on nagu muinasjutt otse metsa serval. Majas 30-50ndatest pärit vana täispuidust mööbel, kaunid Pärsia vaibad, kaunid labid ja igas toas on oma raamatukogu. Sumedad ööhääled vahelduvad verd tarretava bushbabyde kisaga. Magan lahtise aknaga (osasliselt ka kuumarabanduse vältimise eesmärgil) ja tahan endasse talletada iga viimase lõhna ja heli. Lisaks jahedusele toob lahtine aken tuppa ka mõne sääse. Puukidest pole palavikku siiani tulnud ja loodan, et ehk annavad ka sääsed mulle armu ja ei too kingituseks kaasa malaariat.
No comments:
Post a Comment