Pikk vaikus kirjutamises. Mitte, et mul ei oleks midagi kirjutada, aga kuidagi kõik see, mis iga päev on toonud on nii vapustav olnud (heas mõttes), et ma kuidagi ei oska seda sõnadesse panna ja natuke on nagu tunne, et ma ei tahagi seda kõike jagada, sest see on nagu väike maailm maailmas. Aga, kuna tahan ka paari aasta pärast seda kõike veel mäletada, siis ikkagi proovin asju kirja panna.
Aga läheme siis algusesse tagasi. Esimene lennureis oli Helsingi-Doha. Minu ees istus laps, kellel oli tohutu valu kõrvades ja kes huilgas terve tee. Kui ta parasjagu ei karjunud, siis oli uurakil üle selja toe ja plätserdas mu ekraani. Karjumise vaigistamiseks andsid vanemad talle pidevalt head ja paremat. Üheks asjaks, mida nad pakkusid oli pudelisse tehtud smuuti. Kuna smuuti on pudelisse pandud ühe rõhu juures ja seda hakati avama teise rõhu juures, siis avades see lihtsalt plahvatas. Laps tilkus juustest kuni nabani, isa prillid olid smuutiga kaetud ja osa lendas minunigi. Tõesti, see smuuti vaigistas kisa, kuna laps oli nii ehmunud, et ei märganud esimesed pool minutit karjuda. Peale seda võttis aga karjumine uued mõõtmed. Peale kuute tundi karjumist oli maandudes rõõmus ja kleepuv laps ja tüdinenud Sille. Teisel lennureisil õnnestus mul suisa viieliikmelise pere keskel istuda. Minu ees istus ema 2 lapsega ning minu kõrval istus siis isa väikese tüdrukuga. Tüdruk oli armas, viisakas ja mitte karjuv. Ainult et kui ta magama jäi, siis keeras ta ennast üle enda isa ja minu. Mina sain ketsides ringi siputavad ja tõmblevad jalad. Mingi hetk isa ärkas ja võttis vähemalt ketsid ära. Siiski otsustasin, mitte hakata nende kaheksajalajalgadega võitlema, sest võimalus, et pidevad löögid kõhtu asenduvad karjumisega tundus veelgi halvem. Ühesõnaga oli see mu elu esimene lennureis, kus ma sisuliselt ei maganud üldse. Tore oli see, et sain päris mitu filmi järgi vaadata. Halb oli see, et Johannesburgi jõudes olin paras kapsas. Esimesel päeval tegime imeväikese tiiru linnas ja sisuliselt kudesime lihtsalt. Minu eelis oli see, et sisuliselt kogu detsembri olen ma puhanud. Teised rabasid aga veel ka lennukis kuni maandumiseni ja kannavad endaga oluliselt suuremat väsimusepagasit sellel reisil. Teisel päeval läksime linna avastama. Sõitsime rongiga kesklinna Parki peatusesse, mis kodus vaadates tundus kõige rohkem kesklinn. Rongist maha tulles olid igal pool kohe turvamehed. Ning kui nad märkasid, et vaatan telefonis tänaval kaarti, siis jooksid kohe minu juurde ja käskisid peatuse hoonesse tagasi minna, sest telefoni ei tohi tänaval küll nii käes hoida, sest see on kutse vargusele. Siis sain aru, et vahest ehk ei olnudki need jutud, et Johhannesburg on ohtlik liialdatud. Kuna telefoni kasutada ei tohtinud, siis läksime pimesi linna avastama. Küsisime turvameestelt, et kus on kesklinn ja kuhu suunas peaksime liikuma. Selle peale vaadati meid imelikult ja küsiti, et mis on kesklinn. Seletasin, et piirkond, kus on mingi keskväljak ja piirkond, kus jalutada. Vastust me sellele ei saanud ja jalutada ei soovitatud üldse. Öeldi, et kui tahame jalutada, siis peaksime seda rongijaama sees tegema. Meie soovid olid aga veidi suuremad ja läksime siiski jaamahoonest väjaspoole ka. Selles piirkonnas, kuhu me siis pimesi kõndides sattusime oli suur tänavaturg enda lõhnade-haisude ja värvidega. Esimese asjana tahtsin osta mangosid (mmmm…mangod). Mangosid müüdi kuue kaupa hunnikus ja oli kolme eri sorti. Tegin müüjale ettepaneku, et ta müüks meile kaks igast sordist kõige kallima sordi hunniku hinnaga. Ta ei pidanud seda eriti heaks tehinguks ja ei olnud enda hunnikuid nõus lõhkuma. Mis seal siis ikka, ostsin ainult kõige kallima sordi omasid siis selle hinna eest. Turult sattusime parki. Pargis oli imeilusa suure mitme tiivaga klaaspaviljoni varemed. Varemed olid okastraataia kenasti ümbritsetud. Varemete vahel kasvas kanep. Ja läks mõni sekund aega, et aru saada, et kõik pargis viibivad isikud suitsetavad ja neil on silmad pahupidi. Lahkusime pargist. Järgmiseks sattusime minibusside parki. Kes minuga Kampalas on käinud, siis nad teavad kuidas bussijaama põrgu väja näeb. Kampalaga võrreldes oli olukord oluliselt rahulikum, aga siiski Euroopa standardite järgi üsna kaootiline. Jalutasime siin ja seal ning mingi hetk ikka tajusin tugevalt, et ma olen liiga valge ja liiga naine, et seal nii ringi kõndida, isegi kui ma ei ole üksi. Olin tõesti ainus päriselt valge inimene, keda kogu selle aja jalutuskäigu jooksul nägime. Ma ei tea, kas kõigi hoiatused ja tondijutud hakkasid ajudele või oli see mingi sisemine häirekell, mis andis põhjusega märku, aga tagasi rongijaama me orienteerusime ja tunne oli ühine, et vb ei ole vaja rohkem seda melu kogeda. Üldmulje oli üsna sarnane Kampala kesklinnaga, miinus mootorrattad, aga kuidagi oluliselt ärevamaks tegev. Meie hotell oli aga Suntoni linnaosas, mis on äri ja finantskeskus. Kui olen korduvalt kirjutanud, et Uganda on kontrastide maa, siis võtan nüüd enda sõnad tagasi. Uganda kontrastid on ikka väga mõõdukad. Sunton on üliuus, ülimoode, ülihoolitsetud, täiesti roheline ja lilleline ja ülirikas linnaosa. Tallinn on agul sellega võrreldes. Täiesti hämmastav, mis erinevuse loob 15 min rongisõitu. Suntonis leidsime keskväljaku, kohvikud ja turvalisuse. Selline kontrast väänab aju korralikult. Hea oli seda kõike kogeda. Hiljem otsisin reisiraamatust siis välja info selle Parki linnajao kohta. Tuligi välja, et tegu on nõnda nimetatud halli tsooniga, mida linn kontrollida ei suuda. Raamat väitis küll ka, et on ilusaid ja turvalisemaid linnaosasid, mida tasuks külastada, aga sel korral jäid nad küll nägemata. Järgmise päeva hommikul sõitsime rongiga lennujaama ja meiega liitus seltskonna viimane liige ja sealt edasi seiklesime Hermanni, meie kohalik kolleeg, koju Magaliesburgi piirkonnas, mis asus umbes tunni sõidu kaugusel lennujaamast. Proovin millalgi hiljem kirjeldada ja panna sõnadesse meie seltskonda, aga praegu jätan selle vahele. Hermann elab koos enda naisega kohas, kus ei ole midagi peale rohumaa, jõe ja väikeste mägede. Keset tühjust on muinasjutuline väike talu, kus on muinasjutuline väikene aed, imearmas maja ja maailma lahkeim pererahvas. Meid jaotati erinevatesse tubadesse ja majadesse. Minu ööbimispaigaks sai Hermanni vanemate autokaravan, millega ta pere mööda LAVi seikles, kui ta väike oli. Sama karavaniga seiklesid Hermann ja ta naine läbi kogu LAVi kuni sinnani, kuni karvani sillad lihtsalt küljest ära kukkusid. Seejärel tõsteti karavan vaiadele, sellele ehitatu ümber laudis ja juurde vannituba ja nüüd on see imeline väike külalistemaja. Õhtul toimus arutelu projekti üle. Hermann oli koostanud ettekande LAVi tutvustamiseks, Pasi tutvustas projekti eesmärke. Hämaras toas, mis on täidetud imeliste vaipade, raamatude ja vaadetega ümbrusele, toimus kirglik arutelu meie projekti üle. Seda energiat on võimatu kirjeldada. Olgugi, et ma ei ole meie seltskonda veel tutvustanud, siis ütlen lühidalt, et kõik need inimesed on meie eriala täielikud tipud, keda ma olen aastaid imetlenud ja keda on mul nüüdseks au pidada ka enda sõpradeks. Inimesed, kes mind inspireerivad ja kellele kuulub mu täielik austus. Ma loodan, et ei unusta kunagi seda energiat, mis seal ruumis sel õhtul oli. Järgmisel päeval pakkisime varakult enda asjad kahte autosse ja järelkärusse ja alustasime seitsmetunnist sõitu meie esimese baaslaagri suunas, milleks oli Kuhestani talu Bushwoodi metsaalal. LAVi maastik on tohutult mitmekesine ja bushvelt (ma ei tea, mis on õige sõna) vaheldub savanniga, siis vaheldub mägede ja metsadega ja see kõik toimub väga kiiresti. Linnad ei ole tegelikult linnad vaid paar maja teeääres. Läbisime asulat, kus on majad miljonile inimesele, aga kus keegi ei ela ja kohal pole ka kaardil nime. Tegu on mingi kohaliku usu püha maaga, kuhu tullakse ainult lihavõtteid pidama ja puhkuste ajaks. Täiesti sürr. Bushwood meenutab väga Kibalet. Suurim erinevus on, et maastik on hästi mosaiikne. Väga kiiresti vahelduvad looduslikud metsad, siis istandused ja rohumaa. Need rohumaalapid metsade vahel on täiesti uudne nähtus mu ajukese jaoks. Ja istandused ei ole mitte rajatud raiutud metsa vahele vaid hoopis rohumaadele. Rohumaad on rohkem ohus kui metsad. Esimesel päeva õhtul õnnestus juba meil koguda umbes sadakond isendit sellest liigist, mida püüdma tulime. Teisel päeval suutsin leida metsast toidutaime lehelt selle liigi munad (esimest korda sellele liigile maailmas!!). Ja suures munaõnnes astusin peaaegu peale LAVi mürgisemaile maole, mille nimi on cape boomslang. Siiski suutsime u 40 cm vahemaaga üksteist vältida ning põgenesime eri suundades. Võttis südame puperdama küll. Õhtul nokkisin enda küljest 7 puuki, mis on samuti isiklik rekord. Nüüd ootan puugihammustuse palavikku, mis on siin väga tavaline haigus ja kaasneb peaaegu iga hammustusega. Kuna neid oli korraga seitse, siis arvan, et tõenäosus, et ma seda ei saa, on üsna väike. Aga see ei morjenda mind üldse. Olen õnnelik, et saan siin olla ja seda kõike kogeda. Homme pakime enda asjad ja suundume järgmisesse baaslaagrisse. Õhtud mööduvad lugusid vestes, teadust ja maailma arutades ning koosolemisest rõõmu tundes. Korrastasin just enda fotoka mälukaarti ning jäi silma, et kõigil on fotodel enamuse ajast ebanormaalselt suu kõrvuni ja hambad paljad. Lihast tahtsin veel ka rääkida. LAV on tuntud enda lihakultuuri poolest. Olin veidi skepitiline alguses selles osas. Aga eile sõin parimat liha, mida olen enda senises elus saanud ning kuivatatud lihatooted on võitnud mu südame. Ütleme nii, et mu taimetoidu poliitika siin väga ei kehti. Küll olen võtnud südameasjaks kõigile kuni täiekliku kõhulahtisuseni igal hommikul ja õhtul puuviljasalatit valmistada. Aususe huvides mainin veel ka seda, et meie esimene baaslaager ei ole mingine laager vaid minu jaoks luks klassi majutus. Selle teksti lugejatest ei ole ilmselt kellelgi nii uhket majapidamist. Minul kindlasti ei ole. Homme pakime enda asjad ja suundume järgmisesse baaslaagrisse.
Maastik.
Mets.
Hermanni vahva valguspüünis. Koju tulles ehitan endale ka sellise.
No comments:
Post a Comment