(Suured pehmed lumehelbed keerlevad ja lendlevad laeva akna. Armastan neid õhulisi valgeid tupsusid, mis toovad rahu ja valgust.)
„Oh, oled sina alles seikleja,“ ohkas ema eile õhtul köögilaua taga, kui mind ma ei tea mitmendat korda jälle teele saatis. Olen. Ma ei saa sinna midagi parata. Maailm on suur ja lai. Ja ilus ja kole. Ja ta tõmbab mind. Minus on pidev rahutus. Ma ei oska olla paigal. Ma ei saa olla paigal. Kogeda. Tunda. Elada. Ja mida rohkem ma seiklen, seda enam ma tean, kui väga on mul vedanud. Seda enam ma tean, et mu koht on Eestis. Ma tean, et ma tahan tulla alati Eestisse tagasi. Mu minekud on vist küll aja jooksul kõigile lihtsamaks muutnud. Mulle endale muidugi ka. Viimased 3 aastat olen ma elanud seljakotis Eesti ja Soome vahet. Elu on koosnenud paarinädalastest omavahel lõdvalt seotud episoodidest, kus pidevalt on olnud tunne, et midagi jääb vahelt puudu. On kevad ja kaevan peenramaad. Järgmine hetk on põud ja kõik mu hoolealused on surnud. Sügis. Talv. On Joensuu. On Tartu. On Rakvere. On Tallinn. Kusagil kaugel on sõbrad, kellest tunnen puudust. Kusagil kaugel on kodud, milles tunnen puudust. On sündmused, millest jään ilma. Alati on tööd, mis on tegemata. Episood. Episood. Episood. Episood. Ja siis ma tegin midagi, mida ma poleks kunagi arvanud, et ma teen. Ma loobusin (Või andsin alla? Või ei saanud ma hakkama? Ma ei teagi.) oma töökohast Soomes. Ma loobusin enda senistest eesmärkidest. Aga sama moodi ei tahtnud jätkata. Ja ilmselt kõige valusam selle juures on, et ilmselt loobusin sellega ka Ugandast. Aga see pole lõpp. See on uus algus. Uus võimalus areneda ja kasvada. Uus võimalus luua võimalusi. Erinevatel aegadel on mu ellu suhteliselt juhuslikult tulnud inimesed, kes on suunanud mind uuele rajale. Kes oleks võinud arvata, et 2017. aastal osakonna kolmanda korruse kohviruumis toimunud kohtumine ettevõtjatega paneb mind mõned aastad hiljem ümber hindama kogu oma senist tööalast elu. Mul on tohutult vedanud inimestega. Nii eraelus kui ka tööalaselt. Minu ümber on alati olnud inimesed, kes mind on inspireerinud ja tekitanud soovi areneda. Ja mind on hoitud. Kõige rohkem kartsin ma praeguse suunamuutuse juures, et valmistan pettumuse neile inimestele, kes mind on alati tööalaselt hoidnud. Eelkõige muretsesin Toomase arvamuse pärast. See on üks sild, mida ma mitte ei taha põletada. Ma olin valmis loobuma senisest suunast, aga ma ei olnud valmis lakkamast olema teadlane. Teadlane olemine ei ole lihtsalt töö. See on, kes ma olen. Aga mul on vedanud inimestega ja ka sel korral olin ma hoitud ja vähemalt järgmised kaks aastat saan ma olla veel teadlane. (Lumehelbed akna taga on asendunud vahutavate lainetega. Hommikukohv käib koos lainetega üles ja alla mu sees).
Ja enne kui ma enda matkasaapad varna riputan ja eeskujulikult pintsakut ja triiksärki kandma hakkan teen ma veel ühe seikluse liblikate võrgutajana. Olgugi kohe ka üles tunnistatud, et pidin tulema sellele viimasele seiklusele enda ausate ja poolt maailma näinud Samelini kõrbesaabastega. Saabaste taldades on mõrad ja peale seda seiklust pidid mu saapad liikuma prügikasti ja mina hakkama korralikuks, aga läks nii, et viimasel hetkel muretsesin hoopiski uued matkasaapad. Ja peale seda seiklust lähevad saapad varna. Aga nad jäävad ootele. Sellele seiklusele kutsusin ma end ise kaasa. Suvel oli Eestis Euroopa liblikateadlaste kongress ja kaks kolleegi, keda ma olen aastaid väga imetlenud ja austanud, rääkisid mulle lõunasöögilauas, et neil on talvel plaan minna Lõuna-Aafrikasse külla kolmandale kolleegile, keda ma ka väga imetlen ja austan, sest meil on ühine suur armastus röövikute vastu. Eesmärk on uurida ühe vaksiklaste perekonna liike ja nende liikide paiknemist Aafrikas. See sama perekond on mulle varasemalt Ugandas peavalu valmistanud ning olin kolleegidele juba ka selle uurimuse jaoks varasemalt materjali kogunud. Noo ja ma ei saanud mitte vait olla, kui nad rääkisid enda plaanidest. Muidugi pidin ma ju küsima, et äkki-äkki-äkki on mingi pisike võimalus, et ma saan enda kulu ja kirjadega nendega liituda. Mul on siiani elavalt silme eest, kuidas Hossein ja Pasi mu küsimuse peale altkulmu üksteisele otsa vaatasid. Siis mind vaatasid. Üksteist vaatasid. Ja siis Pasi ütles naerdes, et see on suurepärane idee. Ja nii ma lähengi LAVi kolmeks nädalaks Cartaletiseid püüdma. Ja mitte enda kulu ja kirjadega. Kogu see reisile kaasa kauplemine toimus muidugi enne seda, kui otsustasin enda Soome töökohast loobuda. Pasi on soomlane ja muretsesin hirmsasti, et mida ta küll minust arvab, kui kuuleb, et loobun enda Soome töökohast. Aga jällegi oli mu hirm asjata. Pasi kirjutas mulle pika ja toetava kirja ja julgustas mind võtma ette seda muutust. Pasi on mulle ka varem kirjutanud. Kord hilja õhtul saatis ta mulle kirja, et loeb raamatut naistest, kes on olnud inspiratsiooniks teistele. Ja ta ütles, et seda raamatut lugedes olin ka mina tal silme ees. Ma pole siiani päris kindel, mida see tähendab. Aga kui sa saad sellise kirja inimeselt, keda oled imetlenud ja austanud oma teadlasekarjääri algusaegadest saadik, siis…Siis see võtab sõnatuks.
Aga igastahes on nüüd nii, et olen tagasi Eestis ja uuel ametikohal (ja natuke ka vanal). Ja esimese kuu jooksul uuel ametikohal olen ma hoopis LAVis liblikaid püüdmas ja tööle ei jõua. Ja peale seda…noo peale seda vaatame, mis elu toob. Kui siiani on koguaeg olnud peas ikka mingi mure, et mis minust saab, mida tulevik küll toob, siis tänaseks päevaks on see mure kadunud. Ma tean, et ma saan alati hakkama. Ma leian alati tee. Ja see tee, mis mu ette on laotatud- noo vaatame, kuhu see viib. Ma olen valmis.
Pean veel ka ära mainima, et mul pole juba ammu olnud nii
vähe asju seljakotis kui täna. Asju pakkides oli probleem, et kotis on veel nii
palju ruumi üle. Mida küll veel kaasa võtta. Kott on nii kerge. Mul on kaks
ühikut pagasit ja see ainumaski kott on pooltühi. Ma olen aastate jooksul
üsna osavaks asjade pakkijaks saanud. Mul pole palju tarvis. Õhku. Vabadust. Seiklusi. Väljakutseid.
No comments:
Post a Comment