03/11/21

 Vihmaperiood on siin sel aastal korralik. Selliseid päevi, kus hommikul hakkab sadama ja sajab poole ööni, on pigem vähem kui rohkem. Tavaliselt on ikka hommik ilus, pealelõunal korralik sadu ning õhtu jälle pigem kena. Aga eile oli selline terve-päeva-sajab päev. Eile oli ka me esimene välitööde päev. Külastasime 1997. aastal istutatud metsaalasid. Sinna jõudmine oli tänu vihmale paras katsumus. Nimelt...

                            Juhtus see, sest auto all on täiesti siledad rehvid ja vihmaga tekib mudaliug.

                                                                    Ja siis juhtus see. Oih.

 Ja see juhtus ka. Aga rohkem ei juhutnud midagi. Kui siis veel ka see, et mul õnnestus mingisugune kõigi takjapallide ema endale juustesse hinni joosta. Isaiah kakkus neid mult juuste ragisedes peast ning sosistas pidevalt: sorry-sorry-sorry. Jälle natuke vähem juukseid.

Paganama häid autosid tegi Toyota kunagi. See vaene Land Cruiser on terve oma elu (viimased 40 a?) iga päev sellist vatti saanud. Ja ta liigub! Metsas on hea, sest auto leiab lõhna järgi suht eksimatult ülesse :)

Kuna öö läbi sadas, siis otsustasime täna mitte metsasügavustesse minna. Meid on nüüd ka kohustuslik püssimees pidevalt saatmas, et ikka turvaline oleks. Kippus mind täna nii palju kohe valvama, et põõsas hädal käimise hetke leidmine ostus keerulisek. Aga ka täna sadas nii kõvasti, et poole päeva pealt muutus mäenõlv muda-liumäeks ning püsti seismine suht võimatuks ja pidime loobuma ja uurimisjaama tagasi tulema. Õnneks/kahjuks saime me aga juba nii palju proove, et homme pean mina jälle laboris istuma hakkama kui teised metsas hullamas käivad. Nagu Anu mind lohtutas, siis peab projekti aju tööd tegema hakkama. Aga õnneks on mets kohe labori taga ning saan igal hetkel paavianidega koos ringi jooksma minna. Anu on mul küll keelanud üksi metsas käimise ära..pööööö ütlen ma selle peale. 

                                                        Doktor Holmi vaksikudisko.

                                                                50 sendi eest banaane.

Paari sõnaga veel ka olukorrast riigis. Riik on endiselt eriolukorras koroona tõttu. See tähendab, et koolid on suletud ning kehtib komandanditund alates kella 21st. Hull lugu on see, et koolid on suletud juba kevadest saati. Vaesed lapsed. Koolid loodetakse avada uuel aastal. Hoolimata sellest, tuleb tunnistada, et ma tunnen ennast palju ohutumalt siin kui ma enne kartsin. Nimelt on kõik me assistendid vähemalt ühe vaktsiiniga vaktsineeritud, osad ka kahega. Kõik kannavad väga korrlikult maski. Ja tegelikult ei ole me kunagi siseruumides. Sest siinsetel ruumidel ei ole ju klaasidega aknaid. Avad on kaetud lihtsalt võrguga. Samuti on ka autoga sõites alati aknad lahti. Nii et julgen isegi väita, et Eestis on praegu palju suurem tõenäosus Covidisse jääda kui siin. Ja inimesed tahavad saada vaktsineeritud. Lihtsalt vaktsiine ei ole saada piisavalt suurtes kogustes. Võite kõik need vaktsiinid, mida eestlased ei taha, siia saata.

01.11.2021

 Reedel 29.10 kohtusime taksojuht Francisega ning käisime Kampalas etanooli ja muid tarvikuid hankimas. Kaunis Kampala kogu oma jõleduses. Nende tarvikute ostmisega on meil muidugi pidevalt keerulised lood. Keerulised selle pärast, et meil on Anuga pidev vaidlus selle üle, mis on projekti kulud ning mis on isiklikud kulud. Tartu Ülikooli all oli sellega lihtne. Mul olid päevarahad ning igasugu väiksemad kulud (väiksemad kui ööbimine, piletid, load jne) katsin selle arvelt ja oligi korras. Säästis kõigi aega ja närve. Praegu on aga päevarahad kärbitud nii maha (lihtsalt, et anda aimu, siis on see 50% väiksem kui TÜ alt 2011 oli), et see väga ei kata üldse midagi. Eelmisel korral olin suhtumisega, ah, las olla, maksan ise lihtsalt jooksvad kulud kinni. Aga kuna Soomes töötamine on niigi nii kulukaks osutunud, siis lihtsalt ei ole võimalik nii palju raha ära kinkida. See aga tähendab seda, et iga päev tuleb iga pisema ostu kohta pidada päevikut, siis miljonit väikest käsitisi kritseldatud kviitungit hoolsalt säilitada ning kohe tagasi jõudes tuleb kõik need kviitungid käsitsi sisestada, printida välja aruanne, käsitisi allkirjastada, skännida ja esitada kahe päeva jooksul peale lähetuse lõppu. Aa ja iga kuupäeva kohta tuleb vaadata vahetuskurss ja eraldi arvutada summad eurodeks. Seda aga ülikool muidugi ei huvita, et iga välja võetud miljoni eest maksan ma min 30000 pangale teenustasu. Selle raha saab korstnasse kirjutada. Ühesõnaga- see süsteem ajab mind närvi ja kulutab mõttetult mu aega. Noo ja lisaks siis see, et mis on projekti kulu ja mis ei ole. Näiteks, vaidlesime Anuga selle üle, kas maskid on projekti kulu või isiklik. Mina seisukoht oli, et projekti kulu. Seda see tõttu, et ka ülikoolis olles on meil kohustus mask ees istuda ning siis annab ülikool mulle need maskid. Siin riigis on ka kohustus avalikus ruumis mask ees olla. Lisaks tahame ju, et ka kohalikud auto sõidu ajal maski kannaksid kui me u 7kesi end autosse oleme toppinud. Lõpuks sai see projekti kuluks, aga on oht, et sekretär seda heaks ei kiida. Siis oli küsimus, et kas oleks vaja mõned kiirtestid kaasa võtta. Et kui hakkab imelik, siis kähku testida end või testida abilisi vajadusel. Noo see jäi isiklikuks kuluks. Kolmandaks patareid. Kui kasutada enda isiklikku pealampi siin, kas see on projekti kulu või isiklik kulu. Ma arvasin, et ikka projekti kulu. Anu arvas, et isiklik. Minul on õnneks sellised lambid, kuhu patareisid ei saagi sisse panna, aga sel korral oli arutelu just Anu lambi üle. Et kas tal on ikka sobilik enda pealambi patareid panna projekti kulu alla. Tundub naljakas vaielda patareide üle, aga kahe kuu jooksul kulub neid siin päris palju ja taaslaadimisele ei saa alati loota. Ja nii me siin siis vaidleme...

Laupäeval 30.10 sõidutas Francis meid Kibalesse nii mugavalt ja valutult kui see antud juhul võimalik on. Laupäeva õhtul heiskasin Eesti hümni saatel (jah, ma laulsin) Eesti lipu Ida-Soome Ülikooli labori kohale uljalt lehvima. Pühapäev kulus labori ja elamise sisse sättimisele ja linnast veel unustatud asjade ning interneti hankimisele. Anu unustas sotsiaalmeedia maksu maksmata :(. Aa Isaiah hankis mulle ka kohaliku mobiilse interneti (mis küll täna ei tööta) ning mingeid sõnumeid saab vahetada. 

Heikki otsustas siiski mitte meiega kaasa tulla. Kuigi, ma pole veel nii kindel selles, et ta umbes nädala pärast ei murdu ja siiski siia ei lenda. Muretseb ta meie pärast siin pidevalt ja saadab kirju, et tahaks ka siin olla. Noo vaatame seda asja, kas ta suudab kodus püsida.

Kuidas siis on tagasi olla? Tunne on selline nagu ma poleks päevagi ära olnud. Pakkisin enda kaks kasti asju lahti (keegi tubli tüdruk oli nii palju häid asju kastidesse ootele pakkinud ja kõik oli nii ilusti säilinud) ja sikutasin enda teki ja padja voodisse (ja ka tekikoti ja soojad põlvikud, mille keegi oli mulle ettenägelikult kasti pakkinud) ja oligi korras. Minu kodu, minu labor, minu mets. Kuulasin esimesel õhtul öö hääli ja mõtlesin, et kuidas küll saaks kõik need salvestada ja endaga kaasa võtta. Noo, need on alati minuga kaasas, aga võiks taasesitataval kujul ka olla. Kakuke hõiskab, konnake krooksub, bläku (must-valge koolobus) karjub ja kogu mets siriseb. ..Ja see kõik on minu. Ka sõna otseses mõttes, sest oleme ainsad siin uurimisjaamas ja Anu läheb juba kella 19st magama. Väga seltsielule sel korral loota vist ei tasu. Kogu jaam on täpselt samas seisus nagu viimased 10 aastat. Pühapäeval jooksin sae, haamri, naelade kruvikeeraja ning kruvidega ringi ning parandasin kõike alates pikendusjuhtmetest kuni köögi kappideni. Muutusi on nii palju, et metsa piir on ka uurumisjaama siseselt veelgi kaugemale liikunud. Igal õhtul lähevad kohalikud siit minema haokubu peas ning puud põlevad päeval ahjudes, et uurimisjaama töötajatele sööki saaks vaaritada. Selle eest on aga bushbucke lausa umbes 7 siia hoovile elama asunud. Kodus käin ringi ja karjun pöki-pöki, siin kajun bucki-bucki. Bushbabysid on ka rohkem kui varem. Ööpimeduses silmad vilavad iga puu otsast vastu. Eile kohtasin ka pottot. Vaeseke pidi puu otsast alla kukkuma, kui talle täisvalguse peale suunasin. Oli teine minust umbes 4 m kaugusel. Ta ei nautinud rambivalgust. Viimati kohtusin pottoga 2011, siis võeti sellelt isendilt vaginaalseid proove. Ka too potto ei olnud õnnelik inimesega kohtumise üle. Paavianid on ka alles. Uut on veel nii palju, et liikvel pidi olema agressiivne punaste koolobuste rühm, kes ründavad inimesi. Keegi oli päris pureda saanud ning Isiahi olid nad lihtsalt täis kusenud. Rahulikest lehemugijatest on saanud ründeahvid, kuna kari elab peamiselt pargi piiril ning 5 selle karja liiget on hiljuti ära tapetud kui nad pargist välja külasse on sattunud ringi liikudes. Ei saa neile kuidagi pahaks panna seda tige olemist. Aga kõik muu on ikka nii nagu alati. Sihik on augu kohal käimiseks juba paigas, kraanist tulev vesi on ikka rõvedalt külm ning söök liiga hea. Molley juba alustas tublisti me nuumamist. Hea on tagasi olla.

                                            Nii tore, et Meeri selle lipu siia ammu aega tagasi tõi.

                                                                        Ühistransport.

                                                        

                                                        Tüüpiline hommikusöök.

                                                        

                                                        Prügikäitlemine turul. Hiljem põletatakse.

                                                            Õhtusöök.

                                                    Kõhulahtisuseks valmis (noo ei ole siiani tabanud, 

                                                    ei taba ka sel korral, aga valmis peab olema).

                                                

                                           Kodu. Kummutit polegi kunagi varem olnud. Luks värk.

                

29.10.21

 Kuule geko, mis sa kakad mu voodisse? Homme liigume ära metsa ning siis olen levist väljas mõnda aega.

28.10.21

 Oi..oi..oi. See oli küll mu kõige piinarikkam reis Ugandasse. Noo alustame sellest, et neid asju on paganama palju. Tallinnas rongilt taksoni kõndides ei olnud põlvevigastus kaugel. Tänu sellele, et Ceith andis Bärbelile ülesande välja uurida, kas sadamas on mingit pagasikäru võimalust ja näe, oligi, õnnestus mul kogu selle kraamiga laevani end kärutada. Laevas anti mulle poekäru, millega sain Helsingis taksoni end kärutada. Ööbisin Helsingis ja hommikul kell 4 saime Anuga hotelli ees kokku ja taksoga jällegi lennujaama. Helsinki ja Amsterdami lennujaamades kulges kōik kenasti ja probleemide vabalt. KLMiga on endiselt hea lennata, aga kõik see lendamisele eelnenud reisimine hakkas selleks ajaks juba ajudele. Anul oli lennu lõpuks reisimisest/mitte magamisest/pingest hull migreen ja ta oksendas lennukis. Mul oli lihtsalt hull migreen.Põrgu läks aga alles lahti Entebbe lennujaamas. Uganda ei tunnista ei EU vaktsineerimispassi ega EU negatiivset PCR testi. Kogu lennukitäis (u 200 inimest) saadetakse testima. Selleks on üles pandud välitelgid ja testimispunktid. Istud enda plasttoolil ja söödad u 1,5 h sääski, et pulk ninna või kurku saada. Ala valvavad relvaga onud, keda ei huvita su paberid mitte üks raas. Paberitega võid taguotsa pühkida siin riigis. Kui oled pulga ninna saanud, siis saad minna enda viisat lunastama, siis saad kätte asjad ja lähed asjadega kontrolli. Asjade kontrollis läks asi lappama. Neile ei meeldinud me plaastiktuubid. Väidetavalt ei tohi meditsiinitarbeid riiki tuua ja me tavalised laborituubid olid nende jaoks liiga meditsiinilised. Anu ja teda kontrollinud ametnik suutsid üksteisest mööda rääkida ja tekkis kerge konflikt. Õnneks olid mul uuringuload kaasas ja prinditud ning olukord laabus siiski. Peale asjade kontrolli saadeti testi tulemuste ootamise ruumi, kus sai ka osutatud teenuse eest 30 dollarit ära maksta. Jällegi u 200 närvilist inimest ühes ruumis koos. Testi tulemuste tõendid tulid mõne kaupa prindituna ning siis seisis selle massi keskel üks kõlava häälega mees, kes nime pidi kutsus tõendile järgi. Meenutas veidi mingit ülikooli lõpuaktust. Lennuki maandumisest kuni tõendi saamiseni kulus 4,5 h. Hotelli jõudmise hetkeks olin teel olnud 38h ja pehmelt öeldes kehv oli olla. Istusin voodi serval ja vaatasin tuhmi pilguga sääske, kes mind sööma asus. Võttis mitu hetke, enne kui aju suutis välja mõelda, et oot, malaaria, ära lase sääsel end süüa. Öö möödus mingis palavikulises vähkremises, kuid õnneks tõi hommikune vihm leevendust. Lõuna aeg istusime Anuga kohviku laua taga nagu kaks tsüklist välja tulnud alkassi. Silmad punased, mõlemad valudes ja käed nii hullult värisisemas, et tassi oli raske käes hoida. Tänane päev on kulunud puhtalt taastumisele. Nii palju jaksasime, et käisime loomaaias. Ja nagu Anu kogu reisimise kokku võttis, siis ega selline reisimine läheb vanuse suurenedes aina raskemaks….Aga nüüd oleme siin. Ja seda postitust kirjutades on kõht tilaapiat, värskeid puuvilju ning vürtsikat piimateed täis, akna taga on putu-mutukate kisa ning juba on tekkimas õige tunne. Keha on kohal, hing veel rändab, kuid küll ta varsti ka siia jõuab.

26.10.21

 Ja nii see siis algab. Istun rongis, negatiivne pcr test taskus, ja sõidan Tallinna poole, et sealt edasi siis laevaga Helsingisse minna ja Helsingist homme varahommikul lõunasse lendama hakata. Helsingist sel korral selle tõttu, et pilet oli nii 400 eurot odavam. Sääst, missugune, mis tuleb minu aja ja tervise arvelt, sest ma kahtlustan, et mu keha ei ole valmis kogu seda kraami tassima nii pikalt kui sel korral tarvis. Ma ei tea veel, kuidas ma päris täpselt kogu selle kraamiga peaksin lennujaama jõudma. Aga noh, küll jõuan. Alati olen jõudnud.

Olen üsna rahulik. Hetkel tundub kõik veel ebareaalne. Kastani tänavalt Riiale pöörates tekkis korra tõrge kui Martin mind rongijaama viis, aga pole siin tõrgeteks aega. See on mu töö ja privileeg.

Pakkimiseelne kaos.

U 60 kg varustust nagu lulli seljas.

22.09.21

 Juba paar nädalat oleme enda peas flirtinud mõttega, et äkki ikka peaksime ja saaksime Ugandasse minna sel sügisel. Nii väga kui ma ka Ugandat ei armastaks, siis alguses ei pannud see võimalus mul silmi väga särama. Noh, esiteks see kole koll, mis ringi möllab ning kogu maailma upakile on löönud. Teiseks on päris palju tööalast vastutust lisaks Soomele ka Eestis tekkinud, mis väga ei võimalda enam lihtsalt kuudeks metsa kaduda. Kolmandaks on Martinil praegu kaks kooli pooleli, pluss kogu majapidamine tema õlul. Kui praegu on minust mõnel päeval kuus veel kasu, siis kogu sel talvisel perioodil oleks kogu koorem tema kanda. Neljandaks on nüüdseks ka välitöödel rohkem vastutust kui mulle meeldiks. Ei ole enam ainult naiivne mina metsas ringi tormamas, aga on ka kaks tudengit ja nende magistri/doktoritööd.

Kui puhtalt jätta kõrvale see, et ma väga tahaks Ugandasse minna (kui maailm ei oleks upakil), siis osa reaalsusest on muidgi see, et meile on määratud projekt, mis hõlmab välitöödel käimist ja andmete kogumist ja kui me seda ei tee, siis ei ole me täitnud enda töö eesmärki. Kui me ei täida enda töö eesmärki, siis on ka üsna lootusetu saada edaspidiseks rahastust. Ma tahaks, et mulle (ja kohe kindlasti, et Anule) jääks ka tulevikus see võimalus teadusraha kunagi kusagilt taotleda. 

Kui aga Heikki kuulis, et me selle mõttega flirdime, siis ütles ta, et muidugi me peaksime minema. Ja tema tuleb ka kaasa :) Meiega pidi lihtsalt liiga tore olema, et maha jääda. Reaalsus on muidugi see, et ta on kaks aastat tublilt kodus pidanud olema ning ilmselt kibeleb ta kohutavalt juba Aafrikasse. Mõistan teda. Ka minus on see kibelus. 

...ja kuna ülikool meile piiranguid mineku osas ei seadnud, siis tundub nii, et oktoobri lõpus pakin ma enda asjad ning Uganda vol. 7 võib alata.

 

11.05.21

 Kuulasin raadiosaadet Tuul Sepaga. Tuul esitas seal küsimuse, et kust leida asju, mis savanni ahvikesele rõõmu teeks. See küsimus vaevab nüüd ahvikest. Just eile istus ahvike õhtuhämaruses maja trepil ja nuusutas tuult. Ja tuul lõhnas nagu savanni kuiv tuul õhtuti lõhnab. Ja ahvikesel tuli suur igatusus savanni järgi.