03.05.15

Eile oli töisem päev. Ennelõunal käisime Demnatis korajunne korjamas. Kohalikel oli kerge hämming: tuleb kari valgeid naisi (pluss Andro), käivad mööda tänavat ninad maas- otsivad midagi. Leiavad junni, hõiguvad rõõmsalt üksteisele ning pistavad kotti ning võtavad kaasa. Üks noormees tuli meie juurde ja üritas seletada, et see on prügi ning pole tarvis näppida. Meie näppisime aga ikka. Demnat on suht väike asulakene, pole seal miskit peale koerajunnide vaadata. Tagasi tulles võtsin end kokku ja ronisin mäe otsa, samal ajal võideldes kuumarabanduse ja südamerabandusega, et vaadata, mis mäe taga on. Üllatus-üllatus, mäe taga oli mägi. Kaks päeva järjest on siin ikka pehmelt öeldes kuum olnud. Ka öösel saab lühikesete riietega olla. Osad meist teevad siin inimkatseid enditega. Päikesekreem ning päikesepõletuse ennetamine ja ravimine on ju nõrkadele. Käivad siin nagu villilised ketendavad punased vähid ringi. Pritsin burn shieldi paremale ja vasakule kelle peale aga saan ning veenan inimesi kreemi kasutama, aga ikka üsna tulutult. Sain täna ka väikese põletuse randmele, sest ilmselgelt oli mingi laik vahele jäänud, aga ei miskit hullu.

Toomasel oli täna sünnipäev. Palusime pererahval koogi küpsetada hommikusöögiks ja saime suisa 2 kooki ja erinevaid küpsiseid. Laulsime pidulikult ja puha. Tundus, et talle meeldis. Sõin sellised pähklijahust küpsiseid nagu Meeri maapähklitest teeb, ainult et mandlijahust- samuti väga head. Tasub proovida.

Täna sõitsime veel kõrgemale mägedesse ja turnisime umbes 2000 m kõrgusel. Ilm oli meeldivalt jahedam. Vaene Dustur (ametlikes paberites on meil Dusteri asemel Dustur) sai ikka vatti vaesekene ja ägises seal teede peal. Nelivedu oleks ka lahtise kruusaga mägiteel meeldiv. Väga palju oli mägedes mootorrattaturiste. Ja vähemalt üheksal kümnest oli BMW. Nägin ka ilusat kollast BMWd- njaa- sõidaks küll sellisega. Mäed on siin ikka uskumatult võimsad. Palju väikeseid mägikülasid, tohutud kitsekarjad ja südame alt kõhedaks võtvad kitsukesed teed. Tagasi jõudes sulasin enda sünteetilise teki sisse ja magasin 2 tundi. Täpselt sama mustriga rõvedad määrdunud sünteetilised tekid on ka siin nagu Ugandas. Aru ma ei mõista, miks kogu Aafrika neid jõledusi täis on. Hetkel peaksin öist püüki tegema, aga ei jõua mina seal lina ääres trügida. Tunnis tuleb umbes 2 vaksikut linale ning meil on 5 inimest, kes neist huvitatud on. Õnneks on emased ikka mulle broneeritud ja saan need enamasti endale. Katsega on tegelikult kõik hästi ning kurta pole. Kui siis ainult seda, et kahtlaselt surematud on need vaksikud siin ning purgid, kuhu neid toppida, hakkavad juba otsa saama.

Homme läheme tammikut otsima. Ehk õnnestub Holm oak’e näha.

 Kuu tõuseb.

 Ninnuke.

 Laelamp.

 Mägi lähivõttes.

 9 puu mets.

 Atlas.

 Ja ka 2000 m kõrgusel ilmuvad ei kusagilt välja poisikesed, kes tahavad hommi ja raha.

Mm..Toomase sünnipäevakook.

01.05.15

Edukalt Demnati piirkonda jõutud. Oleme asulast endast 7 km eemal. Niiske ja tuuline mereline kliima on asendunud kuuma ja kuiva mägise kliimaga. Oleme umbes 1000m kõrgusel. Jääme siia lausa 9ndani. Peatume uhkes villataolises kompleksis. Entomoloogid pesitsevad ühes kõrvalhoones, mis on ehitatud savist ja põhust. Väga ökoloogiline. Ainus hirm on, et pärast tugevamat sadu seda hoonet enam ei ole. Tingimused on jällegi väga head ning isegi wifi levib hoovi peal. Püüa aga liblikaid ning ole rõõmus!

Sõit siia oli üsna kurnav, kuna liikluskultuur on ikka üsna halb. Mitte küll nii hull, kui Ugandas, aga viisakusest on ka asi kaugel. Ise pole veel rooli jõudnud, kuna Andro on tubli olnud ja ise pidevalt roolis olnud. Essaouira ja Demnati vahel on suht ok maantee. Sõitsime siia kolmest autost koosnevast kolonnis. Üsna Essaouira lähedal tõmas üks hetk esimene auto üle kahe sõiduraja end seisma ning autost hüppas välja sokkides Toomas, kes auto alla sukeldus. Ei saanudki kohe aru, mis teoksil. Auto alt väljus ta pisikese kutsikaga, kelle ta esimese tee ääres seisva inimese kätte pistis antud ning edasi sõit jätkuski. Õnnestunud päästemissioon, sest usun, et kohalikud ta pärast pidurdama poleks hakanud, seisma jäämisest rääkimata. 

 Geoloogid ütlesid, et need on väga ilusad mudapraod  (umbes juura ajastu lõpust).

 Dinosauruste jälgedes.

 Kitsekarjus.

Hästi suur koobas.

29.04.15

Täna oli viimane päev Essaouiras, homme liigume edasi Demnati.

Veel sellest hotellist, kus peatume. Hoone on neljakorruseline ning hoone keskel on sisehoov läbi korruste ning katus on klaasist, mis tähendab 4 korrust rõdusid ja meeldivat arvarust. Meie toa aknad avanevad ainult siseõue poole ning läbi akna täpselt ennustada, mis õues toimub, on suht võimatu. Temperatuur toas on püsivalt 19 kraadi, hoolimata sellest, mis õues parasjagu toimub. Midagi siin kuivatada on aga võimatu- ookeani õhk on ikka nii niiske. Pühapäeval pestud särk on siiani märg. Üle ei saa ma ka sellest, kui mugav voodi mul on. Madrats on täidetud mingi taimse materjaliga, mis lõhnab mõnusalt (hotellis meeldivalt lõhnav madrats!!!!) ning tekk ja padi on eriti kohevad. Ärkan öösiti üles vaid selleks, et imestada, kui hea mul magada on (nõksa küll jahe). Homme tuleb kahjuks uutele jahimaadele minna.

Eile sai usinalt tööd tehtud. Läksime lühikesele püügiringile kella 15st ning mina ja osad jõudsime tagasi hotelli alles hommikul 9st. Oli see vast öö. Täna kontrollisin katse üle ja keeldusin rohkem tööd tegemast. Käsin lõunaaeg linnas ühe tiiru, siis magasin 2 tundi ning õhtul tegime veel ühe tiiru. Proovin iga päev mõnda uut kohalikku rooga ning avastan Maroko võlusid. Praeguse seisuga on neid võlusid ikka palju. Kulutasin täna liiga palju raha kohalikele vürtsidele ja õlidele. Raha võiks siin üldse kartulikotiga kaasas olla, sest huvitavaid asju, mida kaasa tahaks tuua on palju. Palju käsitööd, kuivatatud puuvilju, vürtse, looduslikke õlisid, erievaid teesid ning edasi ja edasi. Aiult margid on koledad. Turud on nii põnevad. Teised paigad, kus peatume, nii suured ei ole ning seetõttu ostsime juba täna asju kaasa. Olen üritanud siin kohalikega ka ikka veidi elust-olust suhelda. Senini on enamus inimesi ikka toredad olnud, aga noh, samas kui su elatis tuleneb turismist, ega siis muud valikut polegi. Ahistamist esineb vähe. Andro ütles mulle täna turul, et ma ilmselt suudaksin kohalikus supermaketis ka hinnad alla siin kaubelda. Mis ma oskan öelda, Aafrika õpetab. Tundub, et siis käib palju leedukaid, kuna kõik teavad, mis ja kus on Leedu. Kohatud on ka mõnda eestlast.

Ookeani tõttu on siin pidevalt ka hirmus tuul. Olen iga päev sall peas käinud, aga ikka on juba kõrvad hellad ja kurk kare. Küllap möödub varsti. Tahtsin täna veel ookeani äärde jalutama minna, aga pimedus saabus liiga ruttu ning väsimust on ka kõvasti. Nõme küll, et selline asi tegemata jäi, aga mis parata. Ei jõua kõikjale.

Ma ei tea, kui tihti saan edaspidi miskit postitada, sest jägnevates hotellides pole väidetavalt wifit ning viimase otsa oleme üldse pisikeses külas. Helistama ma siit ei hakka, sest kõne minut on 4 eurot, sõnum 50 senti. Paar vältimatud kõnet on juba tulnud teha- hea, et telefoniarve otse Martinile läheb ja ma seda ei näe.

Üldiselt on kõik hästi ning tunnen end siin rõõmsa ja roosana (roosana osaliselt ka nina otsa saadud päikesepõletuse tõttu).

Kurb, aga tõsi.

Teetõke Maroko moodi

Ja tõesti, olen Marokos

Ja suru röövikud on ka siin armsad

Vürtsipood

Sille Marokos

 

26.04.15

Täna oli liiga ilus ilm, et Marokosse minema hakata.

Maroko on alati mikski olnud mu tahan-minna-riikide nimekirjas. Ei teagi miks. Nüüd on mul see võimalus. Kahjuks pean tunnistama, et erilist tuhinat minna hetkel ei ole. Viimased nädalad on pehmelt öeldes väsitavad olnud. Üks tähtaeg teise otsa. Eelmisel nädalavahetusel arutasime Martiniga, et kumbki nagu ei mäleta, mida üleeile tegime, kuid teame täpselt, et nädala pärast on selle ja selle asja tähtpäev ning peame sel kellal seal ja seal olema. Ka maal pole saanud piisavalt olla, kuna oleme reedeti saabunud hilja, laupäeval olnud surmväsinud ning puhapäeval varakult Tartusse tagasi tulnud, et eelmisel nädalal tegemata jäänud asja lõpuni teha. Ka Maroko on olnud siiani kuupäev, enne mida tuleb miljon asja veel ära teha. Nüüd on see siis käes. U 30 minuti pärast võtan kohvri ja hakkan kesklinna poole vurama.

Martin on terve nädala  ära olnud metsalaagris. Naersime, et see 3 nädalat, mis ma ära olen, on nagu nuusata, võrreldes mu kõigi varasemate ära olekutega. Eile sõitsin veel maale, et Vollu maale viia, maja, prääksud ja peenrad üle vaadata ning kodustele tsau öelda. Suur plaan oli õhtul maal üks ettekanne lõpuni teha, aga haarasin hoopis enda 5 miisut kaissu ning  lugesin Afganistani päevikut. Kuna maja oli jahe ning sooja abikaasat ei olnud, vähkresin poole hommikuni. 6.27 läksin õue ja avastasin enda kurvastuseks, et kõik on jääs- kaasa arvatud mu amplitesse istutatud lilled. Siunasin natuke ja leppisin tõsiasjaga, et tagasi tulles tuleb uued istutada. Tuppa tagasi minnes toppisin rohkem riideid selga ning pugesin voodisse tagasi. Järgmine hetk tegin silmad lahti, kui kell oli 13 saamas. Hüppasin püsti ja tormasin õue, et kõik loomad ja sulelised veel natukenegi jalutada saaksid, kuna plaanisin kolmest juba Tartu suunas tagasi liikuma hakata. Õigemini küll Võru suunas, sest tahtsin veel ka Martini Võrumaa metsade vahelt üles leida. Hea uudis oli see, et kõik lilled olid üles sulanud ning õitsesid päikese paistel. Martin saatis eile enda kordinaadid, panin need Google kaarti ja see näitas, et Martin istub keset Peipsi järve. Telefonitsi ikka selgus, et ta ei istu mitte kaelani vees ja mul õnnstus ta vana hea paberkaardi abil üles leida. Tartusse tagasi jõudsin täpselt üheksaks- nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väsinuna. Pakkisin asju, koristasin ja nüüd asungi kohe-kohe teele. Kui läbi lennujaama turvaväravate astun, võtab juhtimise taaskord üle teadlane ning abikaasa ning kodukana peavad oma aega ootama.

Nüüd aga panen enda truud kõrbesaapad jalga ja lähen.

27.04.16

Tee Marokosse läks hämmastavalt kiiresti. Nii kui Tartus bussi istusin, kohe ka magasin. Ärkasin üles alles siis, kui buss lennujaama sisse keeras. Tallinn-Frankfurt ots möödus samuti magades. Sama kehtib ka Frankfurt-Marrakech suuna kohta. Kohale jõudes olin rõõmsalt 7 tundi magada saanud jupiti ja tundsin end üsna inimesena. Esimene meeldiv üllatus oli see, et lennukist välja astudes oli mõnus kesksuvine ilm- ootasin midagi kuumemat ja ebameeldivamat. Lennujaamas läks tunde ja tunde ja tunde. Auto rentimine oli kunsttükk omaette. See, et varasemalt kõik nagu selge pidi olema, ei kehtinud. Teine meeldiv üllatus tuli siis, kui rendiauto dokumente nägin- minu ja Andro juhitavaks autoks siin on Dacia Duster- läbisõiduga 27000. Süda läks soojaks ja kodune tunne tuli peale. Eilse päeva suurimaks saavutuseks oligi auto rentimine ja 200 km Essaouirasse sõitmine. Viimane on superkena linnake otse ookeani kaldal. Ööbime hotellis nimega Sahara, mis asub vanalinnas peatänava ääres ja on väga õdus ja meeldiv hotell. Hotellituba jagan Androga. Siin küll ei tohi vallalised naised mehega tuba jagada, aga kuna mina olen abielus, siis ei suutnud olukorras probleemi näha. Tegelikult ei jagame isegi mitte tuba, kuna meil on eraldi toad täiesti. Hotellil on läbi korruste lahtine sisehoov ning kõikjal on maalid, kaunistused, nipsasjakesed ning uhked lambid. Tõeline muinasjutt. Linnas pole veel tohutult jõudnud ringi vaadata, aga mulje on meeldiv. Palju on kõikjal kasse, kitsesid ja erievaid pisikesi ärikesi, igast põnevate vidinatega.

Suurim miinus siin on, et põhiline toit on sai-sai ja veelkord sai. Saiast on juba isu täis. Tegime hommikul kiire tiiru turul, kust ostsime datleid, viigimarju, avokaadosid, meloneid, apelsine ning banaane. Olen üsna kindel, et lihaletis rippusid ka nülitud kassid- neid me ei ostnud. Otsustasime Androga, et sööme kõike kohalikku valimatult niikaua, kuni pepust ainult vett tulema hakkab. Siiani pole probleeme veel ilmnenud. Lõunast läksime liblikaid jahtima linnast välja- täitsa õnnestus. Iga kivi alt passib skorpion siin vastu. Õnnestus ka kilpkonna, kaameleid, eesleid ja kameeleone näha. Lisaks palju kassipoegi linnas sees. Õhtul käisime kiiresti linnas söömas. Sõime kohalikku suppi, grillliha ja jõime münditeed. Täitsa hea oli. Hanksin ka hunniku postkaarte. Seitsmest läksime õhtusele ringile.Varustus streikis natuke ning põhilampe ei saanudki põlema. Nipet-näpet siiski saime ja ürituse võib esimese õhtu kohta lugeda korda läinuks. Ando loe nüüd seda: siin on PALJU mardikaid. Praeguse seisuga on Maroko juba minu poolsed ootused ületanud.

Tuleb küll tunnistada, et juba jälle on kallal tohutu väsimus. Päev ning õhtu läbi ringi jooksmine on palaval suvepäeval ikka väsitav lõpuks. Hotelli jõudsime tagasi südaööl, vapramad veelgi hiljem. Enamus meist on ja juba meeldivalt põlenud ka.  Eesti aja järgi sai kell just 4, kohaliku aja järgi 2 öösel. Ei jaksa rohkem kirjutada. Homme tuleb jälle asjalik olla.

Esimene tutvus kohaliku faunaga.

See kiviväli on tegelikult tüüpiline viljapõld.

Andro esimene skorpion siin. Neid on suht iga kivi all.

 Väga ilus s..t.

 Kilbu tormab.

 Eesel vastu tuult jahutmas end

 Sõps.

Väike video Kibalest.
https://www.youtube.com/watch?v=Rn3iLas18IY&feature=em-upload_owner#action=share

mmmm....kodus.