29.04.15

Täna oli viimane päev Essaouiras, homme liigume edasi Demnati.

Veel sellest hotellist, kus peatume. Hoone on neljakorruseline ning hoone keskel on sisehoov läbi korruste ning katus on klaasist, mis tähendab 4 korrust rõdusid ja meeldivat arvarust. Meie toa aknad avanevad ainult siseõue poole ning läbi akna täpselt ennustada, mis õues toimub, on suht võimatu. Temperatuur toas on püsivalt 19 kraadi, hoolimata sellest, mis õues parasjagu toimub. Midagi siin kuivatada on aga võimatu- ookeani õhk on ikka nii niiske. Pühapäeval pestud särk on siiani märg. Üle ei saa ma ka sellest, kui mugav voodi mul on. Madrats on täidetud mingi taimse materjaliga, mis lõhnab mõnusalt (hotellis meeldivalt lõhnav madrats!!!!) ning tekk ja padi on eriti kohevad. Ärkan öösiti üles vaid selleks, et imestada, kui hea mul magada on (nõksa küll jahe). Homme tuleb kahjuks uutele jahimaadele minna.

Eile sai usinalt tööd tehtud. Läksime lühikesele püügiringile kella 15st ning mina ja osad jõudsime tagasi hotelli alles hommikul 9st. Oli see vast öö. Täna kontrollisin katse üle ja keeldusin rohkem tööd tegemast. Käsin lõunaaeg linnas ühe tiiru, siis magasin 2 tundi ning õhtul tegime veel ühe tiiru. Proovin iga päev mõnda uut kohalikku rooga ning avastan Maroko võlusid. Praeguse seisuga on neid võlusid ikka palju. Kulutasin täna liiga palju raha kohalikele vürtsidele ja õlidele. Raha võiks siin üldse kartulikotiga kaasas olla, sest huvitavaid asju, mida kaasa tahaks tuua on palju. Palju käsitööd, kuivatatud puuvilju, vürtse, looduslikke õlisid, erievaid teesid ning edasi ja edasi. Aiult margid on koledad. Turud on nii põnevad. Teised paigad, kus peatume, nii suured ei ole ning seetõttu ostsime juba täna asju kaasa. Olen üritanud siin kohalikega ka ikka veidi elust-olust suhelda. Senini on enamus inimesi ikka toredad olnud, aga noh, samas kui su elatis tuleneb turismist, ega siis muud valikut polegi. Ahistamist esineb vähe. Andro ütles mulle täna turul, et ma ilmselt suudaksin kohalikus supermaketis ka hinnad alla siin kaubelda. Mis ma oskan öelda, Aafrika õpetab. Tundub, et siis käib palju leedukaid, kuna kõik teavad, mis ja kus on Leedu. Kohatud on ka mõnda eestlast.

Ookeani tõttu on siin pidevalt ka hirmus tuul. Olen iga päev sall peas käinud, aga ikka on juba kõrvad hellad ja kurk kare. Küllap möödub varsti. Tahtsin täna veel ookeani äärde jalutama minna, aga pimedus saabus liiga ruttu ning väsimust on ka kõvasti. Nõme küll, et selline asi tegemata jäi, aga mis parata. Ei jõua kõikjale.

Ma ei tea, kui tihti saan edaspidi miskit postitada, sest jägnevates hotellides pole väidetavalt wifit ning viimase otsa oleme üldse pisikeses külas. Helistama ma siit ei hakka, sest kõne minut on 4 eurot, sõnum 50 senti. Paar vältimatud kõnet on juba tulnud teha- hea, et telefoniarve otse Martinile läheb ja ma seda ei näe.

Üldiselt on kõik hästi ning tunnen end siin rõõmsa ja roosana (roosana osaliselt ka nina otsa saadud päikesepõletuse tõttu).

Kurb, aga tõsi.

Teetõke Maroko moodi

Ja tõesti, olen Marokos

Ja suru röövikud on ka siin armsad

Vürtsipood