Sille Ugandas

Sille Marokos

26.04.15

Täna oli liiga ilus ilm, et Marokosse minema hakata.

Maroko on alati mikski olnud mu tahan-minna-riikide nimekirjas. Ei teagi miks. Nüüd on mul see võimalus. Kahjuks pean tunnistama, et erilist tuhinat minna hetkel ei ole. Viimased nädalad on pehmelt öeldes väsitavad olnud. Üks tähtaeg teise otsa. Eelmisel nädalavahetusel arutasime Martiniga, et kumbki nagu ei mäleta, mida üleeile tegime, kuid teame täpselt, et nädala pärast on selle ja selle asja tähtpäev ning peame sel kellal seal ja seal olema. Ka maal pole saanud piisavalt olla, kuna oleme reedeti saabunud hilja, laupäeval olnud surmväsinud ning puhapäeval varakult Tartusse tagasi tulnud, et eelmisel nädalal tegemata jäänud asja lõpuni teha. Ka Maroko on olnud siiani kuupäev, enne mida tuleb miljon asja veel ära teha. Nüüd on see siis käes. U 30 minuti pärast võtan kohvri ja hakkan kesklinna poole vurama.

Martin on terve nädala ära olnud metsalaagris. Naersime, et see 3 nädalat, mis ma ära olen, on nagu nuusata, võrreldes mu kõigi varasemate ära olekutega. Eile sõitsin veel maale, et Vollu maale viia, maja, prääksud ja peenrad üle vaadata ning kodustele tsau öelda. Suur plaan oli õhtul maal üks ettekanne lõpuni teha, aga haarasin hoopis enda 5 miisut kaissu ning lugesin Afganistani päevikut. Kuna maja oli jahe ning sooja abikaasat ei olnud, vähkresin poole hommikuni. 6.27 läksin õue ja avastasin enda kurvastuseks, et kõik on jääs- kaasa arvatud mu amplitesse istutatud lilled. Siunasin natuke ja leppisin tõsiasjaga, et tagasi tulles tuleb uued istutada. Tuppa tagasi minnes toppisin rohkem riideid selga ning pugesin voodisse tagasi. Järgmine hetk tegin silmad lahti, kui kell oli 13 saamas. Hüppasin püsti ja tormasin õue, et kõik loomad ja sulelised veel natukenegi jalutada saaksid, kuna plaanisin kolmest juba Tartu suunas tagasi liikuma hakata. Õigemini küll Võru suunas, sest tahtsin veel ka Martini Võrumaa metsade vahelt üles leida. Hea uudis oli see, et kõik lilled olid üles sulanud ning õitsesid päikese paistel. Martin saatis eile enda kordinaadid, panin need Google kaarti ja see näitas, et Martin istub keset Peipsi järve. Telefonitsi ikka selgus, et ta ei istu mitte kaelani vees ja mul õnnstus ta vana hea paberkaardi abil üles leida. Tartusse tagasi jõudsin täpselt üheksaks- nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väsinuna. Pakkisin asju, koristasin ja nüüd asungi kohe-kohe teele. Kui läbi lennujaama turvaväravate astun, võtab juhtimise taaskord üle teadlane ning abikaasa ning kodukana peavad oma aega ootama.

Nüüd aga panen enda truud kõrbesaapad jalga ja lähen.

27.04.16

Tee Marokosse läks hämmastavalt kiiresti. Nii kui Tartus bussi istusin, kohe ka magasin. Ärkasin üles alles siis, kui buss lennujaama sisse keeras. Tallinn-Frankfurt ots möödus samuti magades. Sama kehtib ka Frankfurt-Marrakech suuna kohta. Kohale jõudes olin rõõmsalt 7 tundi magada saanud jupiti ja tundsin end üsna inimesena. Esimene meeldiv üllatus oli see, et lennukist välja astudes oli mõnus kesksuvine ilm- ootasin midagi kuumemat ja ebameeldivamat. Lennujaamas läks tunde ja tunde ja tunde. Auto rentimine oli kunsttükk omaette. See, et varasemalt kõik nagu selge pidi olema, ei kehtinud. Teine meeldiv üllatus tuli siis, kui rendiauto dokumente nägin- minu ja Andro juhitavaks autoks siin on Dacia Duster- läbisõiduga 27000. Süda läks soojaks ja kodune tunne tuli peale. Eilse päeva suurimaks saavutuseks oligi auto rentimine ja 200 km Essaouirasse sõitmine. Viimane on superkena linnake otse ookeani kaldal. Ööbime hotellis nimega Sahara, mis asub vanalinnas peatänava ääres ja on väga õdus ja meeldiv hotell. Hotellituba jagan Androga. Siin küll ei tohi vallalised naised mehega tuba jagada, aga kuna mina olen abielus, siis ei suutnud olukorras probleemi näha. Tegelikult ei jagame isegi mitte tuba, kuna meil on eraldi toad täiesti. Hotellil on läbi korruste lahtine sisehoov ning kõikjal on maalid, kaunistused, nipsasjakesed ning uhked lambid. Tõeline muinasjutt. Linnas pole veel tohutult jõudnud ringi vaadata, aga mulje on meeldiv. Palju on kõikjal kasse, kitsesid ja erievaid pisikesi ärikesi, igast põnevate vidinatega.

Suurim miinus siin on, et põhiline toit on sai-sai ja veelkord sai. Saiast on juba isu täis. Tegime hommikul kiire tiiru turul, kust ostsime datleid, viigimarju, avokaadosid, meloneid, apelsine ning banaane. Olen üsna kindel, et lihaletis rippusid ka nülitud kassid- neid me ei ostnud. Otsustasime Androga, et sööme kõike kohalikku valimatult niikaua, kuni pepust ainult vett tulema hakkab. Siiani pole probleeme veel ilmnenud. Lõunast läksime liblikaid jahtima linnast välja- täitsa õnnestus. Iga kivi alt passib skorpion siin vastu. Õnnestus ka kilpkonna, kaameleid, eesleid ja kameeleone näha. Lisaks palju kassipoegi linnas sees. Õhtul käisime kiiresti linnas söömas. Sõime kohalikku suppi, grillliha ja jõime münditeed. Täitsa hea oli. Hanksin ka hunniku postkaarte. Seitsmest läksime õhtusele ringile.Varustus streikis natuke ning põhilampe ei saanudki põlema. Nipet-näpet siiski saime ja ürituse võib esimese õhtu kohta lugeda korda läinuks. Ando loe nüüd seda: siin on PALJU mardikaid. Praeguse seisuga on Maroko juba minu poolsed ootused ületanud.

Tuleb küll tunnistada, et juba jälle on kallal tohutu väsimus. Päev ning õhtu läbi ringi jooksmine on palaval suvepäeval ikka väsitav lõpuks. Hotelli jõudsime tagasi südaööl, vapramad veelgi hiljem. Enamus meist on ja juba meeldivalt põlenud ka. Eesti aja järgi sai kell just 4, kohaliku aja järgi 2 öösel. Ei jaksa rohkem kirjutada. Homme tuleb jälle asjalik olla.