Sille Marokos
26.04.15
Täna oli liiga ilus ilm, et Marokosse minema hakata.
Maroko on alati mikski olnud mu tahan-minna-riikide
nimekirjas. Ei teagi miks. Nüüd on mul see võimalus. Kahjuks pean tunnistama,
et erilist tuhinat minna hetkel ei ole. Viimased nädalad on pehmelt öeldes
väsitavad olnud. Üks tähtaeg teise otsa. Eelmisel nädalavahetusel arutasime
Martiniga, et kumbki nagu ei mäleta, mida üleeile tegime, kuid teame täpselt,
et nädala pärast on selle ja selle asja tähtpäev ning peame sel kellal seal ja
seal olema. Ka maal pole saanud piisavalt olla, kuna oleme reedeti saabunud
hilja, laupäeval olnud surmväsinud ning puhapäeval varakult Tartusse tagasi
tulnud, et eelmisel nädalal tegemata jäänud asja lõpuni teha. Ka Maroko on
olnud siiani kuupäev, enne mida tuleb miljon asja veel ära teha. Nüüd on see
siis käes. U 30 minuti pärast võtan kohvri ja hakkan kesklinna poole vurama.
Martin on terve nädala
ära olnud metsalaagris. Naersime, et see 3 nädalat, mis ma ära olen, on
nagu nuusata, võrreldes mu kõigi varasemate ära olekutega. Eile sõitsin veel
maale, et Vollu maale viia, maja, prääksud ja peenrad üle vaadata ning
kodustele tsau öelda. Suur plaan oli õhtul maal üks ettekanne lõpuni teha, aga
haarasin hoopis enda 5 miisut kaissu ning lugesin Afganistani päevikut. Kuna maja oli
jahe ning sooja abikaasat ei olnud, vähkresin poole hommikuni. 6.27 läksin õue
ja avastasin enda kurvastuseks, et kõik on jääs- kaasa arvatud mu amplitesse
istutatud lilled. Siunasin natuke ja leppisin tõsiasjaga, et tagasi tulles
tuleb uued istutada. Tuppa tagasi minnes toppisin rohkem riideid selga ning
pugesin voodisse tagasi. Järgmine hetk tegin silmad lahti, kui kell oli 13
saamas. Hüppasin püsti ja tormasin õue, et kõik loomad ja sulelised veel
natukenegi jalutada saaksid, kuna plaanisin kolmest juba Tartu suunas tagasi
liikuma hakata. Õigemini küll Võru suunas, sest tahtsin veel ka Martini Võrumaa
metsade vahelt üles leida. Hea uudis oli see, et kõik lilled olid üles sulanud
ning õitsesid päikese paistel. Martin saatis eile enda kordinaadid, panin need
Google kaarti ja see näitas, et Martin istub keset Peipsi järve. Telefonitsi
ikka selgus, et ta ei istu mitte kaelani vees ja mul õnnstus ta vana hea
paberkaardi abil üles leida. Tartusse tagasi jõudsin täpselt üheksaks- nii füüsiliselt
kui ka emotsionaalselt väsinuna. Pakkisin asju, koristasin ja nüüd asungi
kohe-kohe teele. Kui läbi lennujaama turvaväravate astun, võtab juhtimise
taaskord üle teadlane ning abikaasa ning kodukana peavad oma aega ootama.
Nüüd aga panen enda truud kõrbesaapad jalga ja lähen.
27.04.16
Tee Marokosse läks hämmastavalt kiiresti. Nii kui Tartus
bussi istusin, kohe ka magasin. Ärkasin üles alles siis, kui buss lennujaama
sisse keeras. Tallinn-Frankfurt ots möödus samuti magades. Sama kehtib ka
Frankfurt-Marrakech suuna kohta. Kohale jõudes olin rõõmsalt 7 tundi magada
saanud jupiti ja tundsin end üsna inimesena. Esimene meeldiv üllatus oli see,
et lennukist välja astudes oli mõnus kesksuvine ilm- ootasin midagi kuumemat ja
ebameeldivamat. Lennujaamas läks tunde ja tunde ja tunde. Auto rentimine oli
kunsttükk omaette. See, et varasemalt kõik nagu selge pidi olema, ei kehtinud.
Teine meeldiv üllatus tuli siis, kui rendiauto dokumente nägin- minu ja Andro
juhitavaks autoks siin on Dacia Duster- läbisõiduga 27000. Süda läks soojaks ja
kodune tunne tuli peale. Eilse päeva suurimaks saavutuseks oligi auto rentimine
ja 200 km Essaouirasse sõitmine. Viimane on superkena linnake otse ookeani
kaldal. Ööbime hotellis nimega Sahara, mis asub vanalinnas peatänava ääres ja
on väga õdus ja meeldiv hotell. Hotellituba jagan Androga. Siin küll ei tohi
vallalised naised mehega tuba jagada, aga kuna mina olen abielus, siis ei
suutnud olukorras probleemi näha. Tegelikult ei jagame isegi mitte tuba, kuna
meil on eraldi toad täiesti. Hotellil on läbi korruste lahtine sisehoov ning
kõikjal on maalid, kaunistused, nipsasjakesed ning uhked lambid. Tõeline
muinasjutt. Linnas pole veel tohutult jõudnud ringi vaadata, aga mulje on
meeldiv. Palju on kõikjal kasse, kitsesid ja erievaid pisikesi ärikesi, igast
põnevate vidinatega.
Suurim miinus siin on, et põhiline toit on sai-sai ja
veelkord sai. Saiast on juba isu täis. Tegime hommikul kiire tiiru turul, kust
ostsime datleid, viigimarju, avokaadosid, meloneid, apelsine ning banaane. Olen
üsna kindel, et lihaletis rippusid ka nülitud kassid- neid me ei ostnud.
Otsustasime Androga, et sööme kõike kohalikku valimatult niikaua, kuni pepust
ainult vett tulema hakkab. Siiani pole probleeme veel ilmnenud. Lõunast läksime
liblikaid jahtima linnast välja- täitsa õnnestus. Iga kivi alt passib skorpion
siin vastu. Õnnestus ka kilpkonna, kaameleid, eesleid ja kameeleone näha.
Lisaks palju kassipoegi linnas sees. Õhtul käisime kiiresti linnas söömas.
Sõime kohalikku suppi, grillliha ja jõime münditeed. Täitsa hea oli. Hanksin ka
hunniku postkaarte. Seitsmest läksime õhtusele ringile.Varustus streikis natuke
ning põhilampe ei saanudki põlema. Nipet-näpet siiski saime ja ürituse võib
esimese õhtu kohta lugeda korda läinuks. Ando loe nüüd seda: siin on PALJU
mardikaid. Praeguse seisuga on Maroko juba minu poolsed ootused ületanud.
Tuleb küll tunnistada, et juba jälle on kallal tohutu
väsimus. Päev ning õhtu läbi ringi jooksmine on palaval suvepäeval ikka väsitav
lõpuks. Hotelli jõudsime tagasi südaööl, vapramad veelgi hiljem. Enamus meist
on ja juba meeldivalt põlenud ka. Eesti
aja järgi sai kell just 4, kohaliku aja järgi 2 öösel. Ei jaksa rohkem
kirjutada. Homme tuleb jälle asjalik olla.
Esimene tutvus kohaliku faunaga.
See kiviväli on tegelikult tüüpiline viljapõld.
Andro esimene skorpion siin. Neid on suht iga kivi all.
Kilbu tormab.
Eesel vastu tuult jahutmas end
Sõps.
No comments:
Post a Comment