Rahulikus tempos hetkel. The boss ja doctor-mister-boss's husband on ka juba Brasiilias, aga neil on kõigepealt kaks nädalat puhkust. Ka nende pagas seikleb kusagil teadmata kohas.
Naudin enda viimast kümmet päeva üksi olemist, enne kui kui kogu pande maabub. Meil on väga hea naiskond+doctor-mister-boss's husband. Täiesti segane kamp nohikuid. Ja uued doktorandid on täiesti erilisest puust. Noored, metsikud, ambitsioonikad ja eneseteadlikud. Mul on väga hea meel, et mul on võimalus saada osa nende noorte inimeste kujunemisest. Kuigi, see on veel selgitamisel, et kes keda rohkem kujundab. Aga jah, tunnen, et olen õigete inimeste keskel. Mis üldsegi ei tähenda seda, et umbes kolmandal päeval ma neile õhtul ei ütleks, et ärge tâna minuga rohkem râäkige, mul on teie taluvuse norm täis. Rääkisime juba sellest ette ära ja leppisime kokku, et see on ok.
Ja ka siinne rahvas on mõnusad. Olen täiesti oma ka siinses kambas. Mulle meeldib siinne vabadus ja meeskonna kokku kuuluvus. Kõik on vahetud ja avatud. Ja mulle meeldib kui loomulik kõik on. Näiteks ühel töökaaslasel oli Tom of Finland märkmik. Teine küsis, et mis see on? Ja vastus oli täiesti tavaline, et see on gei-värk. Ning siis arutasime pikalt Tom of Finlandi üle. Kõik on, kes on.
Üldiselt tunnen, et on hästi. Ei anna võrrelda selle inimvarega, kes ma aasta tagasi olin. Ma tean, et üksi olemine on mu tee ja hind. Kaadri taga silmist enam pisarad ei voola. Ainult siis, kui meenuvad Kastan, Mustikas, Kraaksu ja teised karvased ja sulelised. Aga ma tean, et neil on hästi ja nad on hoitud ja neil on parem kui minuga kunagi oleks olnud.
No comments:
Post a Comment