05.02.2026

Õhtune poes käik: 2.69. Mingine põrsas oli mu munad ära rottinud.

Eile oli suht halb olla ja tavaelu korral oleksin ainult voodis suurt varvast liigutanud, aga siin toppisin ravimid sisse ja tegin ikka enda päeva ära. Täna on juba inimese tunne ja tatikraanid hakkavad vaikselt sulguma. Aju on siinse pideva müraga ka juba ära harjunud ning magan nagu muiste. Olen loengutes olnud iga päev ja põhiline töö  on asjade korraldamine. Ja nagu kirjutasin, siis on see aeglane protsess. Lähenev karneval ei tee ka asja lihtsamaks ega asjaolu, et on viimased suvepuhkuste nädalad. Aga noh, vaikselt-vaikselt. 

Võrkkiige osas on mul konkurent. Pikajuukseline prantslasest teadur muusika ja helide erialal. See on ilmselt küll täpselt sama täpne kirjeldus kui öelda, et ma olen loodusteaduste teadur, aga kuna helide/muusikateooria on mulle tâiesti tundmatu teema, siis täpsemat kirjeldust ma praegu anda ei oska. Igastahes tegeleb ta ka valdkondade vahelise teadusega ning tutvustasin talle häâlt tegevaid liblikaid, röövikuid ja laulvat jääd ning suutsime teemasid leida küll ja lobiseda. Ta on 15 aastat Brasiilias elanud ning töötab samuti UniCampis. Ta elab São Paolos, aga nendel päevadel kui ülikoolis kohal on vaja olla, siis peatub siin, 1-2 päeva nâdalas. Seega, konkurents on mõõdukas ja saame vast hakkama.

Ah jaa, ta kirjeldas kõige erilisemat helimaastikku. Olukorda, kui oled looduses, eemal linnast ja inimtekkelisest mürast. Ja korraga su mõtted kaovad ja sa kuuled KÕIKE. Lehti, linde, tuult, putukaid, enda südant. Ta soovitas, et peaksin seda helimaastikku püüda kogeda, sest see on midagi nii erilist. Naeratasin viisakalt ja vastasin, et tean, millest ta räägib, sest mul on luksus olnud elada sellises keskkonnas. Ja just nii elada on üks vähestest soovidest, mis mul veel on.