Ikka Kõps olemise lainel. Emapuu keset mu mikrometsa kohe ülikooli taga. Roheline oaas keset kuuma asfaltit, betooni, linnamüra ja -tolmu. Kui ainult need käed nii jubedalt ei väriseks.
Siin süüakse ka verivorsti. Ainult tooremal kujul kui meie seda teeme.
Operaator Kõps laboris. Video on liiga pikk, et siia lisada.
Viimastel päevadel olen olnud operaator Kõps liblikaliste seltsis. Rootsi ajakirjandus tunneb meie tegemiste vastu huvi ning ühel tüúbil on soov teha selline populaarteaduslik minidokumentaal meist. Saatis näidisvideo ja enda ideed ja Mariana vahvalt vastas selle peale, et no-problemo, Sille on Brasiilias ja teeb âra. Näidisvideo on teadlastest, kes uurivad kaljudel pesitsevaid linde. Kaunid doonivideod, laiad merevaated, lähivõtted väikestest tibudest. Väga kaunis ja mõjus. Imeline, kui sellise dokumentaali meie projektist saaks. Ainult, et..Sille on Brasiilias küll, aga ta ainus tehniline abimees on Iphone. Ja see näidisdokumentaal oli kohe kindlasti filmitud millegi enamaga kui iphone ja ka veidi filmikunstiga rohkem kursis inimeste poolt. Kust kohast ma need kaunid droonikaadrid siin nii hangin. Panen telefoni filmima ja viskan võssi poole lendu? Oi jah. Igastahes olen siis viimased päevad siin andnud endast parima ning roomanud kõhuli, otsinud vaateid ja luuranud liblikaid. Täna sain esimese tagasiside ning sooviti, et äkki saaks lähikaadreid metsas lendavatest liblikatest. Eeeeee..ei. Metsas ringi lendavatest liblikatest ma küll enda telefoniga lähikaadreid välja võluda ei suuda, aga maandunud ja asjatavate liblikatega on lootust läbirääkimisi ehk pidada ja miskit sai täna ka kaadrisse püütud. Järgmine nädal olen Rio lähedal Gabrieliga liblikaid seiramas terve nädala ning loodan siis seal veel liblikatele lähenemiskatseid teha ning metsa hinge tabada. Veidi on vahva ka.
Täna teatas siinne professor André, et ma ikka ei peaks Brasiiliast ära minema ning Brasiilial on mind rohkem vaja kui Euroopal. Tuleb tunnistada, et hoolimata sellest, et ma enamuse ajast ei saa endiselt kellagi aru, mis toimub, siis ma tunnen end siinses töörühmas väga hästi ning mulle väga meeldib selle töörühma õhkkond. Mind on kenasti omaks võetud ning olen igati kaasatud tegevustesse. Logistiliselt tunnen end veidi piiratuna, aga muus osas on mul suhteliselt vabad käed teha otsuseid ning samas on tugisüsteem olemas, kellelt küsida. Jah, hoopis teistsugused välitööd kui varasemalt, aga ikkagi uusi kogemusi toov ja loov. Mariana ja ta projekt tulid mu ellu õigel ajal. Uus hingamine.
Isaiah kirjutas mulle täna ning vestlesime. Küsis, et millal ma Ugandasse lähen. Siis käis küll selline jōnks südame alt läbi, et kuidas ma nüüd talle üles tunnistan, et ma hoopis Brasiilias olen. Nagu millegi kohutavaga oleks hakkama saanud. Isaiah ainult ütles selle peale rahulikult, et Uganda jääb alati mu teiseks koduks ja peaasi, et ma tagasi veel kunagi lähen. Ma tõesti tahan tagasi minna. Algne plaan oli enda 40. eluaasta seal Rwenzori mägedes vastu võtta, aga praegu ei teagi. Ilmselt lükkub edasi. Aga peale seda projekti peaksin ma olema piisavalt pädev, et püüda endale rahastust hankida. Seda ma kindlasti ka proovin. Ja Kibale kindlasti ma sinna ka sisse kirjutan. Plaan on juba peas tegelikult olemas. 14 aastat tagasi läksin ma esimest korda Ugandasse. Mhh..see oli nagu eile. Üksi lennujaamas enda miljoni kodinaga. Entebbe lennujaamal on oma lõhn. Kiigun võrkkiiges Brasiilias ja tunnen seda lõhna endiselt enda sõõrmetes. Ja kõik need aastad hoidsid Isiah ja teised assistendid mind metsas elus ja terved. Isaiahiga oleme ikka igast mudast ja soost koos lâbi käinud. Autoga. Mootorrattaga. Kibale voolab mu soontes. See on osa minust.
Mu puuviljavarud olid kuidagi otsa saanud. Ja poes olles tabas mind tõeline tragöödia. Kõik papaiad ja mangod olid toored. Näppisin ma ei tea kui palju neid seal läbi ja ei ainsamatki söömiskõlbulikku. Näppisin ikka hoolega kõiki, et äkki ikka allpool on mōni ning peas kõlas klassivend Steni kunagine sajatus, et miks krt vanamuttidel on vaja poes iga viimane kui mandariin läbi katsuda. Jep, täna olin ma see vanamutt. Täna jäidki paiad ja mangod söömata ning pidin leppima arbuusiga. Nüüd saab jälle öôläbi vetsu joosta enda imepõiekesega.
Selle aasta aiandushooaja plaanid.
😂 Tervitused Liisile ja Meerile! Tere tulemast mu lehele! 😂 Liis ja Meeri said täna teada, et ma pean endiselt blogi. Kahju, et ma nende nägudest pilti ei teinud. 💛
Liblikapiltide saamiseks tuleb sageli veidi roomata.
Phocides sp.
Caria plutargus.
Kulla-kallid nõgesekeskesed.
Nõgesed toovad ka Gabrielile rõõmu.
Nōgesed elavad siin ☺️
Ja tol korral, kui ma São Paolos nõgeseid ostmas käisin...Taaskord on lisandunud mu elukangasse seiklusetriip, mida poleks ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada osanud. Sõita maailma suuruselt viiendasse linna selleks, et osta nõgeseid. Kuna ma enda konfiskeeritud nõgeseid tagasi ei saanudki ja kogu me projekt põhineb sellel, et ma saan nõgestega katseid teha, siis tuli maksku, mis maksab, need nõgesed hankida. Ja nii siis ma koos Gabrieliga Sǎo Paolo lillepoodi läksin. Takso-buss-metroo 1-metroo 2 ja takso 2 ja juba 5 tundi hiljem ma lillepoes olingi. Ja siis sama teed pidi tagasi Campinasesse. Kastitäis nõgeseid kaenlas. Ma päris hâsti ei saanud aru, et miks üks pood kasvatab nõgeseid. Nad ütlesid, et haruldaste taimede kogujatele, aga..noo..ma olen kindel, et on ilusamaid ja haruldasemaid asju kui kõrvenõgesed. Olgu siis see põhjus, mis tahes, aga mul on katsete jaoks vajalikud nõgesed. Juhuu. Sellised väikesed ja rääbud on, aga küll nad aastaga kosuvad. Pilootkatsed saan rääbudega ka tehtud. Maksu, mis maksab nõgesed maksid ise küll ainult 13 eurot, aga logistika nende saamiseks oli veidi kulukam. Istusin täna labori põrandal, poputasin ja vaatasin heldinult enda nõgeseid ning tuleb tunnistada, et pole kunagi varem nõgeste vastu sellist hoolt ja armastust tundnud. Ning kui esimene röövik nõgest nosima asus, ai, siis oli rõõmukilkeid üle terve labori kuulda. Hommikul osalesin Stockholmi Ülikooli liblikainimeste koosolekul. Keset koosolekut avastasin, et röövikud on sööma asunud kohalikku puju, mille lisasin katsesse puhtalt enda kõhutunde pealt. Lappasn kirjandust ning vaatasin siinseid taimi ning peas keerlesid mingid kunagised arutelud Tiidu ja Toomasega taimede kaitseühenditest ja taime üldisest haabitusest ja lehe struktuurist ning otsustasin katsesse võtta taime, mida siin keegi ei pakkunud sobivaks. Ja kui ma keset koosolekud selle avastasin ja Marianale saatsin, siis koosolek seiskus hetkega ning kilkeid kostis mõlemalt mandrilt. Vaatab, kas röövikud arenevad normaalselt või mitte, aga see on päris hea algus. Polootkatsed võib tegelikult rohelise bioloogia poolelt õnnestunuks lugeda, sest olen saanud liblikad munema, olen leidnud mingi valimi taimi, mida saab katses kasutada ja pannud röövikud sööma asju, mis pole nende praegused toidutaimed. Ok, saan aru, et see jutt on veidi segane ja tekib küsimus, et mida see kõik tähendab ka miks seda teha on vaja. Lühikokkuvõttena saan öelda, et uurime liblikate ja nende toidutaimede suhteid ning kuidas toimub spetsialiseerumine ja ümberspetsiliseerumine. Aga pikem selgitus nõuab omaette pikemat loengut. Aga loo uba seisnes selles, et see on mõnus tunne, kui sa oled täiesti tundmatus keskkonnas, töötad liikidega, keda näed esimest korda elus, otsuseid tuleb teha kõhutunde ja kogemuse pealt...ja need otsused töötavad. See on nii imeline tunne kui su ees on mingi tulemus, uus kild teadmisi, mida varem ei olnud. Ja siis hetke oled sa ükski selle teadmisega. Sa oled ainus inimene maailmas, kes teab. Ja siis lähed kuulutad seda kõikidele kolleegidele ja nad on sama elevil sellest uuest teadmise/teaduse killust kui sa ise. See on teaduse ilu.
Aga São Paolo oli ise suur. Ilmselt ilusad osad jäid mul linnast nägemata, aga see, mida bussi, tasko, metroo aknast nägin...see tekitas taaskord sellist lootusetut kurbust. Liiga palju on meid inimesi. Mis keskkonna me oleme enda eluks loonud. Mis tingimustes elab nii suur osa meist. Kurb. Kui vedanud mul on, et olen sündinud Eestis ja sellisel kõikide võimaluste ajal. Ja tubli oled, Sille, et oled kõiki neid võimalusi taibanud kasutada. Et oled vastutanud endale elu loomise eest.
Sügisilm tunneb siin kalendrit hästi. Nii kui kuupäev kukkus, siis sügis ka algas ning päevased temperatuurid on oluliselt talutavamad ning ööseks otsisin isegi kapist endale teki peale. Nii mõnus on magada jälle teki sees, kui jahe tuul läbi lahtise akna sisse hiilib ja mööda tuba ringi puhub. Ja ainsamatki putukat ei ole (mis on endiselt muidugi väga halb märk).
Väike video kesklinnast.
Munakollase-kookose kook.
Käisin vaatasin ka üle Campinase Torre de Castelo endise veetorni ning tahtsin jalutada Saksa pargis, aga park oli luku taga ning sinna ei saanudki. Tuleb tunnistada, et ma ei oska siin linnas nädalavahetustega eriti midagi peale hakata. Campinas ei ole ilus ja turvaline linn, kus jalutada ja liiga palav on ka. Ei ole siin ka poodides miskit, mis huvi pakuks ning süüa ja juua ka selle palavaga ei jõua. Minu jaoks on sellised suurlinnad täiesti ebasobiv keskkond. Ja taaskord olen õnnelik ja tänulik selle eest, et olen sündinud Eestis. Kasvanud heinamaal ja metsas ringi luusides. Et tean, kuidas udulambad söövad kastesel heinamaal. Kuidas lõhnab kevad, värske hein ja sügisvihm. Kui palju tähti on taevas. Ja kuidas lõkke sädemed tantsivad taevasse tõustes. Ja kui see kõik kord saab läbi, siis kaon metsa samblasse ja olen nii maakas kui veel olla saab. Ja milline privileeg see on, et seda kõike teha saan enda maalapil.
Endiselt ostan poest ka asju, millele ma nime ei oska anda ja ei saa aru, millega tegu. Ja nagu Robertile kirjutasin, siis Brasiilia on täielik vastand Jaapanile: kõik asjad maitsevad hästi ja on olnud meeldiv üllatus. Robert arvas kokkuvõtvalt selle peale, et ta vihkab mind.
Hosteli omanik on suur aias nokitseja. Eriti meeldib talle nädalavahetustel siin nokitseda. Mis tähendab seda, et ta on juba varakult platsis ja näiteks trimmerdab mu akna all. Akna, millel pole klaasist aknaid, all. Pean ikka pingutama tõsiselt selle nimel, et nv magada. Täna tegi ta survepesu kalabasseinile. Tegi selle nii puhtaks, et kui tööle hakkasin minema, siis olid kõigil kaladel ka kõhud püsti. Saatsin talle foto mitte enam eriti elusatest kaladest, mille peale Davi arvas, et sai vist liiga puhtaks. Vist küll. Davi ei räägi üldse inglise keelt, aga on piisavalt ilmekas, et suudame siin umbkeelseid vestlusi pidada peaaegu edukalt. Töölt koju kõndides peatus teisel pool teed auto, kust Davi rõõmsalt üle tänava hõikas: Come, baby! Autosse istudes seletas ta taaskord mulle midagi pikalt ning kui olin teinud ära kõik enda näod ilmestamaks, et ma ei saanud midagi aru, teatas ta, et see oli hispaania keel. Ütlesin talle portugali keeles vastu, et ei räägi hispaania keelt. Ta teatas rõõmsalt selle peale, et tema ka mitte. Sama kordus ka hostelisse kohale jõudes. Pidasime basseini ääres sugavmõttelise portugali-inglisekeelse vestluse. Sille: dois peixes- não vida (kaks kala-ei elu). Davi: 3 kala. minha culpa (minu süü). Kala 3 aastat kodus. 1 päev siin. Elu pole. Vaatasime sügavmõtteliselt kõhud püsti hulpivaid kalasid ja proovisin lohutada, et juhtub. Aga see lâks juba tõlkes kaduma. Davi õngitses enda surnud kalakesed basseinist välja ja läks nendega nukralt kodu poole teele.
Mõnes poes pole kokku ka niipalju puuvilju kui mu kodustes varudes.
Sain ka enda teiseliblikaliigi Vanessa braziliensise munema (otsi pildilt väikeseid rohelisi mummukesi). Aga, kuna härra politsei mulle taimi tagasi ei anna, siis on ikka veits jama majas.
Varjutub.
Peale seda kui üks töökaaslane näitas mulle enda kõrvalestas kasvavat kaunist nahakiini ja teatas, et see on tal juba kolmas kord sellist kaunist loomakest enda kehas kasvatada, vaatan ma igat enda aknepunni hoopiski ärevama pilguga. Proovisin küll uurida, et mis on põhilised kohad, kust siin nahakiine hangitakse, aga selgust ma ei saanudki. Küsisin, et kas peaksin enda pesu triikima hakkama, aga arvati, et tõenäosus kiin saada on ikka väike. Kui väike? Väike nagu, et homme Maa ja kuu põrkuvad või 10 % väike? Sest endiselt, on kohti, kust ma kunagi endalt nahakiine vâlja pigistada ei taha. Ja arvestades kui mitu töökaaslast lisas, et neil on ka nahakiinid olnud, siis ma arvan, et minu ja nende arusaam väiksest võib olla erinev. Japis oli nahakiini näha küll. Vaatas uurivalt ja puurivalt kui vees solistasin. Noo vaatame, kas tal ōnnestus mõni muna mu külge sokutada. Paar päeva on keset selga üks mahlane punn siin kasvanud küll. Täpselt seal, kus ise normaalselt ligi ei ulatu. Visklesin ikka ühte ja teist pidi peegli ees ja tegin venitusharjutusi. Oli kohe rõõm kui jōudsin järeldusele, et ikkagi lihtsalt üks järjekordne akne pesa. Nii et isegi akne võib rõõmu tuua. Kõik on perspektiivi küsimus.
Eile öösel oli kuuvarjutus. Panin ikka endale ka kella 3.20ks helisema ja ajasin end akna peale vahtima. Kole pisike ja kaugel see kuuke oli sellel hetkel, aga tâitsa tegi varjude mängu. Nüüd vahib siin mind vōrkkiiges nagu Karula vanaemade ekstra rohkes võis praetud kollane pannkook. Kui ainult saaks neid pannkooke veel. Mitme moosiga.
Lause, mida just iga päev öelda ei saa: föderaalpolitsei konfiskeeris mu kõrvenõgesed (Urtica dioica). Mul on väga kõrvenõgeseid vaja. Need kasvavad siin, aga on haruldased ja pole siiani suutnud neid leida. Seega tellisime postiga mingist spets aiandist, mis kasvatab selliseid ebatavalisi asju ka. Politsei pidas seda kahtlaseks ja konfiseeris mu taimed. Ei oskagi kohe miskit muud selle peale kosta. Eee..palun, andke tagasi?
Lisaks vestlus tänasest päevast. Kohalik professor: Sille, kas sa oskad juba portugali keeles rääkida. Sille: Ei. Ma tean umbes 125 sõna praeguseks hetkeks ning te ei kasuta ühtegi neist jooksvates vestlustes. Professor: Hästi, siis alates homsest räägin sinuga ainult portugali keeles, et kiiremini õpiksid. Päris hea, et pärast1,5 kuud riigis eeldatakse mult, et suudan keelt rääkida juba. Pööritan silmi.
Ja asi, mida küll kõvasti välja öelda ei taha on see, et ega seda ei tea, kauaks on füüsilist võimekust matkata, metsas ringi trallata ja nii palju ringi liikuda. Ma usun, et olen praegu küll paremas vormis kui viimased 15 aastat olen olnud. Seda suurest tänu Kadrile, kes meelitas mind Akrosesse ja armsale Dianale, kes teeb nii mõnusaid jõu- ja venitustrenne, et isegi peale 14 h Tallinnasse ja tagasi loksumist oli ikka veel tahtmine trenni õhtul minna. Ja trennist sain "täpselt mulle" harjutused kaasa, et on tekkinud tahtmine neid niisamagi teha. Ja just siis kui mõtled, et oh, vorm on hea, keha on stressist taastunud, olemine on mõnus, suveks on uus ühekohaline ultralight telk ostetud ja mõtled peas Rootsi matkaradade plaane juba, siis tõmbad telefoni laadija vale nurga all pistikust välja ja põlve meniskist käib jälle mingi korralik valu läbi ja liipad veel pool päeva ühte jalga, enne kui valu üle läheb.
Parkimiskoha lähedal oli ka väike mägijõgi. Teistel läks enda liblikapüünistega kauem kui esialgu plaanitud ning neid oodates läksin ma jõe äärde pläterdama. Siis tulid saapad jalast ja oli vaja jalgupidi vette ronida. Ning mõne aja möödudes ei suutnud vastu panna ja ronisin ikka ka üleni üsnagi jahedasse vette. Ja seal kaelani vees lebades tundsin, et olen õnnelik selles hetkes siin ja praegu. Et kõik, mis on olnud oli vajalik, et jõuaksin sellisesse hetke. See oli üks nendest hetkedest, mis jääb alatiseks. Millele mõtlen veel kunagi tagasi, et ma olin. Ma elasin.
Teised küll päris sellist emotsiooni ei jaganud seal metsas ja jõe ääres. Roolis olev töökaaslane heitis meelt, et päev pikemaks plaanitust venis ja väljutas endast meeleheitlikke hüüdeid, et vajab kohvi kohe ja praegu. Mina aga muhelesin tagaistmel ja tundsin taas, et elu on ilus. Endal taguots veel vees istumisest külm ja märg.
Nagu kohe ainult 23 kraadi külm-külm. Ja koduteel jäin veel korraliku vihma kätte. Kohe rõōmus oli olla ja peas laulis Saatpalu mulle serenaadi: Ma tantsin vihmas, ma tantsin tuules.
Koju jõudes oli toredalt märg ja jahe see olemine.
Orhidee näituse kaunitare. Neid oli palju.
Pamonha.
Campinase kaunimad vaated.
Tõestus sellest, et inglise keelega pole siin midagi teha, sest tegelikult tellisin endale hotdogi. Aga tuli hoopis kookos.
Mu tüüpiline toiduokorv siin. Korra päevas käin ülikooli sööklas sooja praadi söömas ning muul ajal olen üsna frugivoor.
Ma karjuvalt siin silma ei paista enda välimusega, sest seda fenotüübilist plastilisust on palju, aga miski ikka on, mis inimesi veidi segadusse ajab. Mu vanust ei suuda inimesed kuidagi täpselt ära arvata. Pakutakse vahemikku 27-30. Nii et, piisab ainult Brasiiliasse tulemisest ja 10 aastat kaob õlult nagu lulli ja pideavalt kuuled komplimenti, et You look fcking good for 38. Noo mis nii viga!
Võibolla siis veidi ka sellest, mis elu ma siin elan. Üürin tuba suuremas majas, mis nagu pansionaat või miskit sellist. Ma ei teagi, palju siin tube kokku on, aga vist 7. Ma pole teistes maja osades kolamas käinud. Mina elan maja ühes tiivas teisel korrusel. Samal korrusel on üks välja üüritav tuba veel, aga selle aja jooksul on seda üüritud vist ainult kahel öǒl. Teistes tiibades on rohkem rahvaste rännet. 70 protsenti ajast olen ma siin enda maja osas täiesti ükski. Aga üks õhtu oli maja tâis mingeid töömehi, mõnikord on Unicampi külastavad tudengid ja niisama reisijad eri maadest. Kui täna hommikul ärkasin, siis mängis mingi vanapaar alumisel korrusel kaarte. Eile õhtul neid polnud. Täna linnast tagasi tulles ka mitte. Ükskord magas mingi tädike diivanil. Seega iga päev on üllatus, et kes ja mis täna ees ootab. Üldiselt mu kontakt piirdub sellega, et ütlen, et ma portugali keelt ei räägi. Mille peale tehakse suured silmad ja imestatakse, et jumal küll, kuidas see võimalik on ja siis ongi kõik. Aga näe, jumal pole endiselt imet teinud ja mind portugali keelt rääkima pannud. Maja taga on kõrgete müüridega sisehoov, mis on täies ulatuses plaaditud. Ei oska seal miskit peale hakata. Muna saaks nendel plaatidel ilmselt keskpäeval praadida. Aga minu maja tiivas on siis ka tänavale vaatav rõdu ning mu peamiseks pesitsuspaigaks saanud võrkkiik. See on mõnus.
Täna olin siis piisavalt julge, et minna üksi Campinase kesklinna avastama. Ma ei tea, kōik pidevalt muretsevad mu pärast ja see tekitab mulle ka mingit paranoiat. Ütlen kohe ära, et õhtusest Balti jaamast hullem see kesklinn nüüd ka ei olnud. Aga jätsin ikkagi igaks juhuks kõik väärtuslikumad asjad elamisse (mis tekitab ta teatavat dilemmat, sest ma ei suuda otsustada enamuse ajast, kas mu asjadel on turvalisem minuga koos vōi siis siin papist ükse ja kipaka lukuga toas) ja tänaval orienteerumiseks kasutasin vana telefoni. Uberdasin ennast kesklinna, mis asub 14 km kaugusel ja alustasin avastamist Bosque dos Jequitibás pargist. Tegu on ilusa ja rohelise avatud park-loomaaiaga. Loomade ja lindude olukord oli nii ja naa, aga tore, et selline avatud ja tasuta park linnaelanikele on. Mulle mõjub see muidugi hoopis vastupidiselt, sest mu aju ei mõtle, et oi, nii tore, et selline park on alles vaid et krt, kuidas ainult nii vähe alles on. Kui ainult seda linna ei oleks..
Peale seda tuterdasin päris keskele ning vaatasin üle Campinase katedraali. Seal keskplatsil küll enda telefoniga väga vehkida ei tahtnud. Uitasin kaubanduse peatänaval ning jõudsin enda jalutamisega vanasse raudteejaama, kus oli parasjagu toimumas orhideede näitusmüük. See oli taevas ja põrgu samal ajal. Kui palju ilusaid orhideesid! Ja meie mõistes ikka väga odavate hindadega. Ma pole kunagi varem näinud nii palju nii ilusaid orhideesid korraga. Palju õnnelikke naisi ja oluliselt vähem õnnelikke mehi jalustas sealt, orhideede kotid näpus, välja. Kahjuks pidid kõik need kaunitarid minust kõik sinna maha jääma. Leidsin juhuslikult ülesse ka kohaliku turu, kust ostsin maisist tehtud magustoitu pamonha ja uitasin veidi niisama ja vahtisin asju, millele mingit nime ei osanud anda. Kohalikke lehmakomme ostsin ka. Siin on üks komm 400g pakendis. Hea öelda, et ma sõin täna ainult ühe kommi. Ja nii ma seal veel ringi tuterdasin kokku jälle 10 km ning kui 17.30 endale Uberi tellisin, siis näitas termomeeter ikka veel 35 kraadi ja haisesin nagu korralik tõhk jälle. Ma ei teagi. Selline suur, räämas, kõrgete majadega linn on see Campinas. Tânavad on nagu Balti jaam õhtul. Siin-seal vedelevad inimesed tänavatel, kellest tuleb kuidagi mööda saada. Aga on ka väikeseid rohealasid ja kohvikuid. Üldiselt miljon kauplusekest, kuumad mustad tänavad ning liiga palju inimesi. Aga oli tore päev sellegi poolest ja nüüd jalad jälle tuikavad, sest see kuumus on ikkagi kuum.
Mingi muutus on õhus. Öösiti on jahe tuul. See küll väga palju ei jahuta, sest kõik majad ja tänavad kuumavad ikka. Aga magasin juba lina all ja ei olnud tapvalt palav. Sügistuul...
Kui põhiväärtuseks on raha. Rohkem raha. Veel rohkem raha, suurem maja, kallim auto, veel kallimad asjad, veel rohkem asju, kullasära, võlts ilu. Veel kuluefektiivsem tootmine. Teiste inimeste arvelt. Teiste elusolendite arvelt. Looduse arvelt. Veel rohkem. Rohkem!
Nii need postitused siin valmivad. Võrkkiiges, klapid peas, vahepeal taevast vahtides.
Ikka värvide lummuses.
Puu taga peidus maailma eest.
Rada.
Ikka lummuses.
Sorry, aga kollane lint mind metsast eemal ei hoia.
Karnevali kostüüm. Pähe joonistatud nina jooksis küll musta higijoana juba 10 min hiljem dekoltee suunas.
Suur maisi fänn olen ma ka. Alati proovin eri riikides. Siin süüakse vōi ja soolaga. Niiii hea.
Ellakesekesel (venna naise borderkollil) on kutsikad. Ja ma jään sellest nunnudusest ilma. 😞 Aga parem on, et jäân. Liiga nunnud, et vastu panna. Armuksin kohe ära. Ei saa. Ei tohi. Üritaks endagagi hakkama saada.
Viimased päevad on siin möödunud karnevali meeleolus. Pühapäeval käisin doktorant Gabrieli ja tema majakaaslastega karnevalitamas. Karneval näeb siis välja nii, et on ratastel väga aeglaselt liikuv ja iga paarikümne meetri järel peatuv lava-auto. Kohe auto järel on tantsijad. Tantsijatele järgneb kostümeeritud rahvamass ning kümned ratastel müügikärud, kus müüakse alkot ja snäkke. Ja siis kogu see mass kulgeb eri õhtutel erinevatel linnatänavatel. Tuleb küll tunnistada, et sambat oli selle muusika valjuduse kohta pigem vähe ning enamuses oli rõhk alkol ja narkol. Ja peamiseks tantsukoreograafikas on liikumine õlleleti ja vǎlipeldikute vahel, mida on linn hoolsalt sadu ridades tänavate servadesse püsti pannud. Märulipolitsei oli ikka täisjõududes väljas ning isegi politsei helikopter tiirutas pidevalt. Õhtu oli väga palav. Kõik see kleepuv mass inimesi tihedalt koos. Suhteliselt blondiks pleekinud eestlane sai kiirelt osaks karnevalimeelelahutusest ning Gabriel ja ta sõbrad tutvustasid mind hoolsalt kõigile enda tuttavatele. Tuttavaks saamise protsessiga kaasneb koheselt ka kallistamine ja põsemusid. Noo ma ei tea, kui palju kordi ma sellel õhtul ära kallistatud ja musitatud sain, aga koju jõudes võtsin eksta minutid enda dušši all nühkimiseks ja mitu korda raputasin õlgu ja mõtlesin, et õōh, liiga palju kleepuvat kontakti inimestega. Samas ei saa öelda, et need tutvused ja vestlused huvitavad ei olnud. Inimesed on siin ülisõbralikud ja avatud ja tunnevad siirast huvi ja küsivad kohe su elu ja olu kohta. Sai palju selgitatud seda, et NSVL ei olnud ikka nii ilus ja kullakarvaline kui siin inimesed mikski arvavad. Ja et kohe kindlasti ei tunne me sellest puudust Eestis. Aga teemad hõlmasid nii põllumajandust, kliimat, inimõigusi, hariduse korraldust, narkootikumide kasutamist, sporti (mis jäi küll lühikeseks vestluseks, sest sellel teemal ei oska ma kohe midagi kaasa rääkida) jne jne jne. Mu sotsiaalne patarei oli täiesti läbi ja punases ning tundsin esmaspäeval suurt rõōmu sellest, et sain üksi metsa põgeneda. Parki saamine oli ikka sama protsess. Sama kauplemine sama pargivalvuriga. Räägin ära pool inglise-portugali keeles, kes ma olen (nagu iga jumala kord), ütlen, et mul on luba parki tulemiseks ka täna (nagu ka kõik viimased 10 korda). Selle peale teatab pargivalvur, et ta peab küsima üle kas ikka võib, mind lasta. Mille peale peab mõni kõrgem isik siis tulema ja üle kinnitama, et mind võib metsa lasta. Ning jah, ka sellel korral sai valvur kinnituse, et mind võib metsa lasta. Pargi perimeetri rajal oli kollane lint ees, mille alt saba selgas lâbi kalpsasin ja metsa poole kohe ka kadusin. Hea oli üksi metsas. Noooh, tegelikult ei olnud ikka päris üksi, sest oli veidi veidi pilvisem päev ning see tähendas, et kõik krdi sääsetõprad üritasid silmi peast ära süüa. Siinsed sääsed on väikesed vastikud värdjad. Kuna silmad on ainsad kohad, mida ei saa sääsetõrjevahendit täis lasta, siis otse lont ees nad silmadesse ka lendavad. Krdi..piip-piip-piip. Aga kui sääsed kõrvale jätta, siis oli mõnus vahtida igat lehte, putukat, puud, lindu ja noh, üldse mida hing ihkas. Tegi hingele head ja ei teinud ka, sest mets on kümne okastraadi taga ning igal pool ümber on inimene enda täies hiilguses ja tegevuses. 9 km läbimiseks kulus igastahes 4,5 h ning telefon karjus koguaeg, et on ülekuumenenud. Ise õnneks üle ei kuumenenud.
Teisipäeval oli jälle ōhtul karnevalile minek koos Gabrieli, tema majakaaslaste ning töökaaslastega. Ning kõik kordus taas. Õnneks õhtu oli grammi võrra jahedam ning inimesi ka juba natuke vähem, sest reedest kuni teisipäevani karnevalitamine tundus olema nõudnus oma lōivu. Nii mõnelgi vapralt seisval hârral oli karmevalil toimuvat enda siniseks löödud silmaga raskem juba jälgida. Aga sitkemad leidsid endas endiselt jõudu joomiseks ja kaklemiseks. Karnevali meeleoluga käib kaasas ka seksuaalne vabameelsus ning silmale meeldivate rohkem ja vähem vöörastega suudlemine. Mingi hetk Gabriel küsis mult, et kuule Sille, kas sulle meeldivad naised või mehed. Ütlesin, et mehed. Selle peale küsis ta mult edasi, et kas ma olen ikka päris kindel, et mulle mehed meeldivad. Olin kergelt segaduses ja ei saanud kohe aru. Jäin endale kindlaks, et siiani on ikka tugev eelistus meeste poole olnud. Selle peale küsib Gabriel veel rohkem segaduses olles, et kas Eestis siis flirditakse kuidagi teist moodi kui mujal maailmas, sest talle tundub, et ma ei saa ũldse aru, kui mulle lähenemiskatseid tehakse. Naersin enda peas ühe korraliku naeru ning pigistasin taskus rusikas sõrmede vahele sâtitud võtmekimpu veel tugevamalt. Loeme sellega karnevali selleks aastaks lõppenuks. Käidud. Nähtud. Ei meeldinud.
Aga positiivne uudis on see, et peale kolme nädalat proovimist ja katsetamist ja ebaõnnestumist on mul munevad emased liblikad ning ka esimesed koorunud röövikud. Nüüd on vaja süsteem suuremaks ehitaja ja teiste liikidega proovida. Ma ei kahelnud kordagi, et saan sellega hakkama (pööritab ta silmi ja mõtleb, et uhh..taaskord vedas).
Dulingo väidab, et mu sõnavara koosneb juba 117st sõnast. Oskan ohtrate vigadega moodustada lauseid nagu: Ma ei ole kilpkonn. Kârbes kirjutab raamatut. Ja lõvil on pall. Igapäevaselt sõltun endiselt täielikult tõlkeäppidest ja peas mängib liftimuusika kui inimesed omavahel asju arutavad.
