10.03.2025

Nagu kohe ainult 23 kraadi külm-külm. Ja koduteel jäin veel korraliku vihma kätte. Kohe rõōmus oli olla ja peas laulis Saatpalu mulle serenaadi: Ma tantsin vihmas, ma tantsin tuules.

Koju jõudes oli toredalt märg ja jahe see olemine.

08.03.2025

Orhidee näituse kaunitare. Neid oli palju.

Pargis. Õied kinkisin ühele vâikesele tüdrukule, kes rõōmsalt neid enda isale näitama tormas.

Pamonha.

Campinase kaunimad vaated.

Tõestus sellest, et inglise keelega pole siin midagi teha, sest tegelikult tellisin endale hotdogi. Aga tuli hoopis kookos.

Mu tüüpiline toiduokorv siin. Korra päevas käin ülikooli sööklas sooja praadi söömas ning muul ajal olen üsna frugivoor.

 Ma karjuvalt siin silma ei paista enda välimusega, sest seda fenotüübilist plastilisust on palju, aga miski ikka on, mis inimesi veidi segadusse ajab. Mu vanust ei suuda inimesed kuidagi täpselt ära arvata. Pakutakse vahemikku 27-30. Nii et, piisab ainult Brasiiliasse tulemisest ja 10 aastat kaob õlult nagu lulli ja pideavalt kuuled komplimenti, et You look fcking good for 38. Noo mis nii viga!

 

Võibolla siis veidi ka sellest, mis elu ma siin elan. Üürin tuba suuremas majas, mis nagu pansionaat või miskit sellist. Ma ei teagi, palju siin tube kokku on, aga vist 7. Ma pole teistes maja osades kolamas käinud. Mina elan maja ühes tiivas teisel korrusel. Samal korrusel on üks välja üüritav tuba veel, aga selle aja jooksul on seda üüritud vist ainult kahel öǒl. Teistes tiibades on rohkem rahvaste rännet. 70 protsenti ajast olen ma siin enda maja osas täiesti ükski. Aga üks õhtu oli maja tâis mingeid töömehi, mõnikord on  Unicampi külastavad tudengid ja niisama reisijad eri maadest. Kui täna hommikul ärkasin, siis mängis mingi vanapaar alumisel korrusel kaarte. Eile õhtul neid polnud. Täna linnast tagasi tulles ka mitte. Ükskord magas mingi tädike diivanil. Seega iga päev on üllatus, et kes ja mis täna ees ootab. Üldiselt mu kontakt piirdub sellega, et ütlen, et ma portugali keelt ei räägi. Mille peale tehakse suured silmad ja imestatakse, et jumal küll, kuidas see võimalik on ja siis ongi kõik. Aga näe, jumal pole endiselt imet teinud ja mind portugali keelt rääkima pannud. Maja taga on kõrgete müüridega sisehoov, mis on täies ulatuses plaaditud. Ei oska seal miskit peale hakata. Muna saaks nendel plaatidel ilmselt keskpäeval praadida. Aga minu maja tiivas on siis ka tänavale vaatav rõdu ning mu peamiseks pesitsuspaigaks saanud võrkkiik. See on mõnus.

 

Täna olin siis piisavalt julge, et minna üksi Campinase kesklinna avastama. Ma ei tea, kōik pidevalt muretsevad mu pärast ja see tekitab mulle ka mingit paranoiat. Ütlen kohe ära, et õhtusest Balti jaamast hullem see kesklinn nüüd ka ei olnud. Aga jätsin ikkagi igaks juhuks kõik väärtuslikumad asjad elamisse (mis tekitab ta teatavat dilemmat, sest ma ei suuda otsustada enamuse ajast, kas mu asjadel on turvalisem minuga koos vōi siis siin papist ükse ja kipaka lukuga toas) ja tänaval orienteerumiseks kasutasin vana telefoni. Uberdasin ennast kesklinna, mis asub 14 km kaugusel ja alustasin avastamist Bosque dos Jequitibás pargist. Tegu on ilusa ja rohelise avatud park-loomaaiaga. Loomade ja lindude olukord oli nii ja naa, aga tore, et selline avatud ja tasuta park linnaelanikele on. Mulle mõjub see muidugi hoopis vastupidiselt, sest mu aju ei mõtle, et oi, nii tore, et selline park on alles vaid et krt, kuidas ainult nii vähe alles on. Kui ainult seda linna ei oleks..

 

Peale seda tuterdasin päris keskele ning vaatasin üle Campinase katedraali. Seal keskplatsil küll enda telefoniga väga vehkida ei tahtnud. Uitasin kaubanduse peatänaval ning jõudsin enda jalutamisega vanasse raudteejaama, kus oli parasjagu toimumas orhideede näitusmüük. See oli taevas ja põrgu samal ajal. Kui palju ilusaid orhideesid! Ja meie mõistes ikka väga odavate hindadega. Ma pole kunagi varem näinud nii palju nii ilusaid orhideesid korraga. Palju õnnelikke naisi ja oluliselt vähem õnnelikke mehi jalustas sealt, orhideede kotid näpus, välja. Kahjuks pidid kõik need kaunitarid minust kõik sinna maha jääma. Leidsin juhuslikult ülesse ka kohaliku turu, kust ostsin maisist tehtud magustoitu pamonha ja uitasin veidi niisama ja vahtisin asju, millele mingit nime ei osanud anda. Kohalikke lehmakomme ostsin ka. Siin on üks komm 400g pakendis. Hea öelda, et ma sõin täna ainult ühe kommi. Ja nii ma seal veel ringi tuterdasin kokku jälle 10 km ning kui 17.30 endale Uberi tellisin, siis näitas termomeeter ikka veel 35 kraadi ja haisesin nagu korralik tõhk jälle. Ma ei teagi. Selline suur, räämas, kõrgete majadega linn on see Campinas. Tânavad on nagu Balti jaam õhtul. Siin-seal vedelevad inimesed tänavatel, kellest tuleb kuidagi mööda saada. Aga on ka väikeseid rohealasid ja kohvikuid. Üldiselt miljon kauplusekest, kuumad mustad tänavad ning liiga palju inimesi. Aga oli tore päev sellegi poolest ja nüüd jalad jälle tuikavad, sest see kuumus on ikkagi kuum.

 Mingi muutus on õhus. Öösiti on jahe tuul. See küll väga palju ei jahuta, sest kõik majad ja tänavad kuumavad ikka. Aga magasin juba lina all ja ei olnud tapvalt palav. Sügistuul...

07.03.2025

 Kui põhiväärtuseks on raha. Rohkem raha. Veel rohkem raha, suurem maja, kallim auto, veel kallimad asjad, veel rohkem asju,  kullasära, võlts ilu. Veel kuluefektiivsem tootmine. Teiste inimeste arvelt. Teiste elusolendite arvelt. Looduse arvelt. Veel rohkem. Rohkem! 

 

05.03.2025 lisa

 Nii need postitused siin valmivad. Võrkkiiges, klapid peas, vahepeal taevast vahtides.

05.03.2025

Mata Santa Genebra

Hamadryase tagatiiva soomuste muster.

Loodus on aia sees.

Ikka värvide lummuses.

Puu taga peidus maailma eest.

Rada.

Ikka lummuses.

Sorry, aga kollane lint mind metsast eemal ei hoia.

Karnevali kostüüm. Pähe joonistatud nina jooksis küll musta higijoana juba 10 min hiljem dekoltee suunas.

Suur maisi fänn olen ma ka. Alati proovin eri riikides. Siin süüakse vōi ja soolaga. Niiii hea.

 Olen ma juba maininud, et siin on palav? Siin pole nüüd oma 2 nädalat korralikult sadanud. Sadanud nii, et oleks pärast ka jahe ja klaar see olemine. Eile korraks miskit tuli ja õhtu oli natuke vähem kleepuvam, aga olulist leevendust see ei toonud. Värsket jahedat tolmuvaba õhku hingaks küll mõne sõõmu.

Ellakesekesel (venna naise  borderkollil) on kutsikad. Ja ma jään sellest nunnudusest ilma. 😞 Aga parem on, et jäân. Liiga nunnud, et vastu panna. Armuksin kohe ära. Ei saa. Ei tohi. Üritaks endagagi hakkama saada. 

Viimased päevad on siin möödunud karnevali meeleolus. Pühapäeval käisin doktorant Gabrieli ja tema majakaaslastega karnevalitamas. Karneval näeb siis välja nii, et on ratastel väga aeglaselt liikuv ja iga paarikümne meetri järel peatuv lava-auto. Kohe auto järel on tantsijad. Tantsijatele järgneb kostümeeritud rahvamass ning kümned ratastel müügikärud, kus müüakse alkot ja snäkke. Ja siis kogu see mass kulgeb eri õhtutel erinevatel linnatänavatel. Tuleb küll tunnistada, et sambat oli selle muusika valjuduse kohta pigem vähe ning enamuses oli rõhk alkol ja narkol. Ja peamiseks tantsukoreograafikas on liikumine õlleleti ja vǎlipeldikute vahel, mida on linn hoolsalt sadu ridades tänavate servadesse püsti pannud.  Märulipolitsei oli ikka täisjõududes väljas ning isegi politsei helikopter tiirutas pidevalt. Õhtu oli väga palav. Kõik see kleepuv mass inimesi tihedalt koos. Suhteliselt blondiks pleekinud eestlane sai kiirelt osaks karnevalimeelelahutusest ning Gabriel ja ta sõbrad tutvustasid mind hoolsalt kõigile enda tuttavatele. Tuttavaks saamise protsessiga kaasneb koheselt ka kallistamine ja põsemusid. Noo ma ei tea, kui palju kordi ma sellel õhtul ära kallistatud ja musitatud sain, aga koju jõudes võtsin eksta minutid enda dušši all nühkimiseks ja mitu korda raputasin õlgu ja mõtlesin, et õōh, liiga palju kleepuvat kontakti inimestega. Samas ei saa öelda, et need tutvused ja vestlused huvitavad ei olnud. Inimesed on siin ülisõbralikud ja avatud ja tunnevad siirast huvi ja küsivad kohe su elu ja olu kohta. Sai palju selgitatud seda, et NSVL ei olnud ikka nii ilus ja kullakarvaline kui siin inimesed mikski arvavad. Ja et kohe kindlasti ei tunne me sellest puudust Eestis. Aga teemad hõlmasid nii põllumajandust, kliimat, inimõigusi, hariduse korraldust, narkootikumide kasutamist, sporti (mis jäi küll lühikeseks vestluseks, sest sellel teemal ei oska ma kohe midagi kaasa rääkida) jne jne jne. Mu sotsiaalne patarei oli täiesti läbi ja punases ning tundsin esmaspäeval suurt rõōmu sellest, et sain üksi metsa põgeneda. Parki saamine oli ikka sama protsess. Sama kauplemine sama pargivalvuriga. Räägin ära pool inglise-portugali keeles, kes ma olen (nagu iga jumala kord), ütlen, et mul on luba parki tulemiseks ka täna (nagu ka kõik viimased 10 korda). Selle peale teatab pargivalvur, et ta peab küsima üle kas ikka võib, mind lasta. Mille peale peab mõni kõrgem isik siis tulema ja üle kinnitama, et mind võib metsa lasta. Ning jah, ka sellel korral sai valvur kinnituse, et mind võib metsa lasta. Pargi perimeetri rajal oli kollane lint ees, mille alt saba selgas lâbi kalpsasin ja metsa poole kohe ka kadusin. Hea oli üksi metsas. Noooh, tegelikult ei olnud ikka päris üksi, sest oli veidi veidi pilvisem päev ning see tähendas, et kõik krdi sääsetõprad üritasid silmi peast ära süüa. Siinsed sääsed on väikesed vastikud värdjad. Kuna silmad on ainsad kohad, mida ei saa sääsetõrjevahendit täis lasta, siis otse lont ees nad silmadesse ka lendavad. Krdi..piip-piip-piip. Aga kui sääsed kõrvale jätta, siis oli mõnus vahtida igat lehte, putukat, puud, lindu ja noh, üldse mida hing ihkas. Tegi hingele head ja ei teinud ka, sest mets on kümne okastraadi taga ning igal pool ümber on inimene enda täies hiilguses ja tegevuses. 9 km läbimiseks kulus igastahes 4,5 h ning telefon karjus koguaeg, et on ülekuumenenud. Ise õnneks üle ei kuumenenud. 

Teisipäeval oli jälle ōhtul karnevalile minek koos Gabrieli, tema majakaaslaste ning töökaaslastega. Ning kõik kordus taas. Õnneks õhtu oli grammi võrra jahedam ning inimesi ka juba natuke vähem, sest reedest kuni teisipäevani karnevalitamine tundus olema nõudnus oma lōivu. Nii mõnelgi vapralt seisval hârral oli karmevalil toimuvat enda siniseks löödud silmaga raskem juba jälgida. Aga sitkemad leidsid endas endiselt jõudu joomiseks ja kaklemiseks. Karnevali meeleoluga käib kaasas ka seksuaalne vabameelsus ning silmale meeldivate rohkem ja vähem vöörastega suudlemine. Mingi hetk Gabriel küsis mult, et kuule Sille, kas sulle meeldivad naised või mehed. Ütlesin, et mehed. Selle peale küsis ta mult edasi, et kas ma olen ikka päris kindel, et mulle mehed meeldivad. Olin kergelt segaduses ja ei saanud kohe aru. Jäin endale kindlaks, et siiani on ikka tugev eelistus meeste poole olnud. Selle peale küsib Gabriel veel rohkem segaduses olles, et kas Eestis siis flirditakse kuidagi teist moodi kui mujal maailmas, sest talle tundub, et ma ei saa ũldse aru, kui mulle lähenemiskatseid tehakse. Naersin enda peas ühe korraliku naeru ning pigistasin taskus rusikas sõrmede vahele sâtitud võtmekimpu veel tugevamalt. Loeme sellega karnevali selleks aastaks lõppenuks. Käidud. Nähtud. Ei meeldinud.

Aga positiivne uudis on see, et peale kolme nädalat proovimist ja katsetamist ja ebaõnnestumist on mul munevad emased liblikad ning ka esimesed koorunud röövikud. Nüüd on vaja süsteem suuremaks ehitaja ja teiste liikidega proovida. Ma ei kahelnud kordagi, et saan sellega hakkama (pööritab ta silmi ja mõtleb, et uhh..taaskord vedas). 

Dulingo väidab, et mu sõnavara koosneb juba 117st sõnast. Oskan ohtrate vigadega moodustada lauseid nagu: Ma ei ole kilpkonn. Kârbes kirjutab raamatut. Ja lõvil on pall. Igapäevaselt sõltun endiselt täielikult tõlkeäppidest ja peas mängib liftimuusika kui inimesed omavahel asju arutavad.

01.03.2025

 Kiigun võrkkiiklges. Kleepuvalt palavas öös. Ma ei tea, mis see temperatuur praegu on, aga kell 5 õhtul oli temperatuur veel 35 kraadi. Keskpäeval palja nahaga tumedal asfaltkattega tänaval päikese käes seismise valu on võrreldav tatoveerimise valuga. Tunned kuidas kiired läbistavad nahka nagu väikesed nõelad. Positiivne on see, et mu küüned ei ole endiselt antibiootikumikuuri vōimaliku kōrvalmõjuna ära kukkunud. 4 kuud antibiootikume, aga akne on endiselt alles. Annan alla.

See on üks hea võrkkiik siin. Olen veetnud juba märkimisväärselt palju tunde puudelatvu ja taevast vahtides. Püüdnud panna paika kilde enda sees. Võidelnud mälestustega, mis löövad ühel või teisel põhjusel hinge kinni. Proovinud leida rahu ja  suunda tulevikuks. 

Täna on terve päeva on mind kummitanud mälestus ema roosast kleidist, mille ta tellis kusagilt kataloogist. Ta kandis seda korra. Mäletan selgelt, kuidas ta kõnnib see uus ilus roosa kleit seljas auto poole. Ja kuidas ta hiljem selle emailpotis roheliseks värvis. 

Ükski lahutus ei ole ilus ja lihtne. Sellised otsused ei tehta niisama. Me olime Martiniga koos 18 aastat. See on pikk aeg. Ükski lahutus ei ole kaotuseta ja valuta. Ma ei tea, paljud inimesed on lahutama kõndinud käest kinni, hoidnud üksteise käest kinni kogu lahutuse allkirjastamise aja ning peale lahutust seisnud pikalt trepil ja üksteist kallistanud ja lohutanud. Ma abiellusin hea mehega, ma olin abielus hea mehega ning ma lahutasin heast mehest. Ja kõigist inimestest oleks Martinil olnud ainsana õigus mind hukka mõista meie lahutuse pärast, aga ta ei teinud seda kordagi. Mitte hukka mõista ka siis, kui sa ei mõista, mitte kaotada enesevalitsust ja lugupidamist teise suhtes. Soovida teisele head ka läbi valu. Me olime tublid. Ma kannan uhkusega meie nime edasi. Aga nüüd on aeg olla iseenda naine. Nüüd vastutan ma vaid enda eest.  Ja ma hakkan kasutama end häält rohkem kui varem. Ma hakkan enda eest seisma rohkem kui varem. Vanemaks saamine pidi nurgad ümaramaks lihvima. Mu nurgad on teravamad kui kunagi varem. Ja ma kannan nii roosat kleiti kui tahan.