Laevas. Nii see algab. Kolm aastat kestev seiklus. Pea ees hüpe tundmatusse. Huvitav, kes on see Sille, kes kolme aasta pärast Eestisse tagasi tuleb... Tuleb küll tõdeda, et kihlveokontorid usuvad üksmeelselt, et niipea ma tagasi ei tule ja Rootsi saab mu endale. Ei tea. Raske ennustada. Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et pakin jälle enda elu Eestis kokku ja võtan seljakoti selga, siis oleksin naernud selle jutu peale. Peale Soomet oli Eestisse tagasi jõudmise rõõm nii suur. Mäletan, kuidas astusin Soome laevalt maha ja nutsin rõõmust, et kodumaal tagasi. Tundsin Eestist, kodust ja sõpradest toona nii tohutult puudust. Ainult kaks aastat suutsin enda kõrbesaapaid jalast ära hoida ja elada eduka kontoriinimese elu. Aga viimase aastaga on palju juhtunud. Eelmine aasta oli kõige raskem mu senises elus ja palju on muutnud. Ka mina. Kummaline on see, et kui kõigi varasemate minekute eel on vahetult enne olnud ärevus ja kurbus ja seesmine võitlus, siis seekord on kõik seesmised sosistajad vait. Rahu ja vaikus. Viimased nädalad on olnud täis hüvastijätte. Selliseid, mis annavad teele kaasa sooja ja tuge. Ja selliseid, mis lõikavad teravalt. Aga nii on. Eile õhtul käisid Triin ja Marko veel külas. Kuigi olime juba pühapäeval kallistanud ja hüvasti jätnud. Liis ja Meeri on niigi alati minuga, isegi kui Meeri on praegu hoopiski Austraalias. Tarmo saatis mind teele järgnevate sõnadega: „Ära mahajääva olukorra pärast muretse. Lõpuks kõik laabub. Kui kivi vette visata, jääb lõpuks ikka sile vesi. Sul samamoodi. Ära põe ja mine aja rahulikult oma asja.“ Ja nii oligi kuidagi alles vaid vaikus. Tegin kaminas tuld. Istusin kamina ees, nautisin selle soojust viimast korda ning uinusin rahuga. Päeval käisin veel Tallinnas kontoris tööl. Jällegi, palju toetust, kallistusi ja häid soove. Taksoga sadamasse sõites mängis raadios Pink Floydi High hopes. Liisi emme ja issi tulid sadamasse enda kallistusi mulle kaasa andma. Emme pani mulle koti külge kollase paela kirjaga Eesti ja nii ma läbi väravate astusin.
No comments:
Post a Comment