Lihaskrambid algasid ka täna. Olen küll iga päev mingeid lisandeid manustanud, aga tundub, et jääb väheks.
Täna hullasin rõõmsalt kasvuhoones enda taimedega (ja kärssasin roosaks krevetiks hoolimata täispilvisest ilmast ja kasvuhoone varjust).
Öösel kell 2.30 vestlused Liisi ja Meeriga. Kui vedanud saab ühel inimesel olla, et pluss-miinus 30 aastat on kõrval sellised imelised naised olnud. Armastan!
Võrkkiige osas on mul konkurent. Pikajuukseline prantslasest teadur muusika ja helide erialal. See on ilmselt küll täpselt sama täpne kirjeldus kui öelda, et ma olen loodusteaduste teadur, aga kuna helide/muusikateooria on mulle tâiesti tundmatu teema, siis täpsemat kirjeldust ma praegu anda ei oska. Igastahes tegeleb ta ka valdkondade vahelise teadusega ning tutvustasin talle häâlt tegevaid liblikaid, röövikuid ja laulvat jääd ning suutsime teemasid leida küll ja lobiseda. Ta on 15 aastat Brasiilias elanud ning töötab samuti UniCampis. Ta elab São Paolos, aga nendel päevadel kui ülikoolis kohal on vaja olla, siis peatub siin, 1-2 päeva nâdalas. Seega, konkurents on mõõdukas ja saame vast hakkama.
Ah jaa, ta kirjeldas kõige erilisemat helimaastikku. Olukorda, kui oled looduses, eemal linnast ja inimtekkelisest mürast. Ja korraga su mõtted kaovad ja sa kuuled KÕIKE. Lehti, linde, tuult, putukaid, enda südant. Ta soovitas, et peaksin seda helimaastikku püüda kogeda, sest see on midagi nii erilist. Naeratasin viisakalt ja vastasin, et tean, millest ta räägib, sest mul on luksus olnud elada sellises keskkonnas. Ja just nii elada on üks vähestest soovidest, mis mul veel on.
Ajeee, mu pagas saabus. Ja vähemalt üks ajupoolkera on juba tati kujul välja nuusatud. Täna hoidsin kõigist eemale ja tatistasin vaikselt omaette. Koristasin kabinetti ja desinfitseerisin töölaudasid, sest kunagi ei tea, kes enne sind on nendel laudadel sitaproove sortinud. Biolooge ei saa usaldada. Mina ei teeks kunagi nii. Kui välja arvata see ükskord, kui ma loomaaiast toodud elevandi sitast loodusmuuseumi jaoks pallikesi veeretasin ja kuivatasin enda töölaual. Või siis see teine kord Marokos...Noo mu tatt on igal juhul köömes selle kõrval.
Täna oli, fck, mitte midagi pole veel tehtud tunne ja ma ei jõua kuhugi enda asjadega. Selle emotsiooni tingis asjaolu, et metsa ei saa see nädal minna, sest luba on veel läbirääkimata, kasvuhooneid ei saa ehitada, sest "our guy" Renato oli ära ja on sellel nädalal öppetôöga suht hõivatud.. Taimi ei saa istutada, sest mulda on vaja ülikooli autoga tuua ja see vajab jälle läbi rääkimist. Molekulaarsesse laborisse ei saa kemikaale üle lugema minna, sest labori juht ei vasta. Rohelist laborit ei saa koristada, sest kellegi katsed veel käivad seal ja mul pole võtit. Ühe katseteks ostetud taime, mille poisid mulle kusagilt hankisid, määrasin mingiks kummeliks, vaja oli Achyroclinest. Ühe nimi on kohalikus keeles marcela, teise nimi marcela galega. Noh, nii see vale taim tuli. Kõige selle keskel tegin hommikul kell 6 koosoleku veel Rootsis olevate töökaaslastega ning istusin 9-17.30 portugalikeelsetes liblikaloengutes. Praegu võrkkiiges küll muigan enda üle, sest tegelikult oli täna ju alles esimene täistôöpäev siin ja hunnik taaskohtumisi veel ka sellele kõigele lisaks. Anna nüüd endale asu, inimene.
Kohalik labor LABBOR on väga ikka pingutanud meie tuleku nimel ning väga soe ja tore on olla tagasi. Reedel tegime labori juhi Baku, Gabrieli ja Renatoga kogu meile korraldatud infra ülevaatuse ning sain võtmed, juurdepääsud jne. Baku ütles, et nüüd olen mina boss ja juhin siit asju edasi. Vastasin, et päris boss tuleb kolme nädala pärast. Boss või mitte, aga mu käed on siin suht seotud ja reaalselt sõltun igal sammul kellestki. See väga mu iseloomuga ei sobi, aga tuleb panna sobima, sest see maailm siin toimib nii. Ei saa lihtsalr kotti selga visata ja metsa kaduda. (Krt, kus mu varustus on!).
Ja pidasin täna majaperemehega enda esimese portugalikeelse vestluse. Ja see oli päris vestlus! Ma sain aru! Ja suutsin ka vastata 1-3 sõnaga. Maru uhke oli olla. Kuigi, tuleb olla aus, et ta suudab ka sõnadeta end selgeks teha.
Mmmmmmm..need 20-le kraadile jahutatud siseruumid on lihtsalt kohutavad. 10 korda päevas hüppad märja nahaga 29-kraadisest välisõhust külmkappi, kus puhub külm tuul. Juba on kurk valus, nina tatine ja palavik. Kui pagas ei saabu, siis tuleb minna sokke ostma, et saaks saapaid kanda. Varbad külmetavad pidevalt sandaalides siseruumides.
Mõned fotod kokkuvõtteks veel. Siis on kõik. Vb osa fotosid korduvad, aga juu siis pean neid kordamisväärseteks. Tegosa claudina on liblika...
