03.09.13

Alustama pean sellest, et krdi külm on siin! Toa termomeeter näitab praegu ainult nappi viitteist kraadi ja päikest pole ma siin veel üldse näinud. Troopika või asi!

Reis siia läks üldiselt kenasti. Tänud Karinile, kes mind truult saatma tuli (mis sest, et paar minutit liiga hilja)! Paha lugu on see, et kui mina elan veel need mitmeteisttunnised reisid siia üle, siis mu tagumik ei taha sellest enam midagi kuulda ja keeldub koostööst tundide kaupa istumise osas. Ma ei tea, kuidas talle öelda, et tal on viis sellist istumismaratoni veel ees sellel aastal. Atomaatne ja kiire self check-in võttis lennujaamas aega tubli 30 minutit- tõhus-väga tõhus! Estonian ari enam lennukis heeringaleiba ei anna, üldse midagi ei anna- pettumus!  Kõik muu ok.

Tulime eile siia minibussiga, mis Heikkil tellitud oli. Asi algas sellega, et juba tuttav bussijuht tahtis mulle taasnägemise puhul komplimenti teha ja teatas mulle rõõmuga: Oh, Shiella..you are really getting fat! Good! Mmm..muidugi good.

Teine omapärane seigake oli see, et meid pidas kinni liikluspolitsei. Dialoog politseiniku ja bussijuht Francise vahel oli umbes nii:

P: Kas ma saaksin teie load ja kehtiva reisijateveotunnistuse?

F: Need on mul kodus. Aga mul on need olemas.

P: Miks teil need kodus on? Need peavad kaasas olema!

F: Noo..mul on need olemas küll, aga lihtsalt kodus. Aga ma olen juba üle 20 aasta juht olnud.

P: Kuidas ma peaksin seda teadma, et teil need on? Nii ei sobi. Ma pean teile trahvi tegema.

F: Ma toon järgmine kord kui mööda sõidan load näitamiseks ära. Ausõna!

P: Ma ei saa teie asusõna uskuda. Ma teen teile trahvi ja siis võte edasi sõita.

F: Noo..ma toon teine kord!         

P: Kui teil load on, siis öelge, mis kategooria load teil on?

F: Mul on neid kolm.

P: ..ja need oleks?

F: Mul on neid kolm! Ma ei mäleta, mis need täpselt on.

P: Noo nii ei saa. Te ei oska lihtsale küsimuselegi vastata.

F: Mu paberitega on kõik korras!

P: Ei, nii ei saa! Öelge oma nimi ja ma kirjutan teile trahvi!

F: Ma ei taha trahvi.

P: Ma pean teile sellises olukorras trahvi tegema.

F: Ma ei taha teie trahvi!(Francis libistab käigu sujuvalt sisse ja sõidab minema. Politseinik seisab nõutult teeääres edasi). (Võimalik vaid Ugandas :D ).

Aa..ja kas ma juba ütlesin, et siin on külm!!!!

Muidu kõik ok, peale selle pisiasja, et külm on ja ei ole ei lendavaid tegelasi ega ka röövikuid. Taaskord..aastaajad on sassis ja ma olen siin mõni nädal liiga vara.  Muidu tegelen praegu sisseelamisega ja asjade tööle seadmisega (..ja puuviljade mugimisega).  Paavianid ja sipelgad on kahjuks endiselt olemas.

04.09.13

Öö oli ikka üle mõistuse külm. Värisesin 1.30ni kahe teki all, villased sokid jalas ja pikavarukaga pusa seljas.  Siis kobisin üles ja panin pusa alla veel särgi ja jalga lisaks põlvikud. Siis sain kuidagi öö üle värisetud. Tänane päev on oluliselt parem juba olnud. Mõni tund oli päikest ja korraks oli isegi nii soe, et teksadega hakkas palav. Praegu on juba kell 21 läbi ja hakkab jälle üsna jahedaks kisuma. Ilmselt tänane öö nii külm ei tule. Aa..kui te mõtlete, et miks mul toas nii suht sama külm on kui õues, siis selle pärast, et siin klaasist aknaid ei ole-lihtsalt võrk aknaava ees. Tänane päev on üsna tihe olnud. Seitsmest ringi tegutsenud ja praegu pärast teile kirjutamist, läheb veel 2 tunnikest umbes. Sammulugeja näitab 23000 sammu ja arvan, et 2000 tuleb veel vast juurde.

Killuke tänasest päevast- vestlus minu ja Heikki vahel.

H: Oota, Sille, kas sa oled ikka veel Holm?

S: Ee...mis mõttes?

H: Noo sul peab ikka väga hea abikaasa olema, kui sa ikka veel Holm oled. Sa oled ju koguaeg kusagil ära.

Meeri kadedaks ajamiseks mainin, et täna kingiti mulle külas suur kobar banaane tagasiolemise puhul.

Heikki teab, kuidas tüdrukut õnnelikuks teha!

juhuu..sain enda telefoni ja interneti tööle. Varsti kirjutan pikemalt.

Veel paar möödakarvapaid Vollile...

 Rotid on roogitud
kassid on kasitud
kotisuu kroogitud
passid ja palitud
 vee jäänud viimane möödakarvapai..


Oeh, ma olen juba praegu nii kehv blogija olnud... Reisiks on kõik valmis. Paar asja veel kohvrisse visata ja polegi nagu rohkem midagi. Kõigiga on hüvasti jäetud ja transformatsioon teadlaseks võib alata. Homse päeva kavatsen veeta tudukates (nagu ühele korralikule teadlasele kombeks, enne pikemaid sõite), Volli kaisus. Pühapäeval kell 02.10 teen Vollile viimased paid ja asun jällegi teele. Polegi nagu miskit rohkem.

Viimase pooleteise nädala jooksul on osaliselt töötamast lakanud nii mu teler, õmblusmasin kui ka telefon. Ütlen osaliselt, sest telekas teeb häält, aga pilti ei näita. Õmblusmasin teeb umbes iga 30nda piste ja telefon väriseb, aga vaikib. Aeg minna Ugandasse, kus ka elekter on ainult osaliselt olemas ja elektroonikaga nii kui nii pool aega miskit teha pole. Õnneks sain töökaaslaselt tema vana teleri, mida nendel viimastel õhtutel vaadata kannatab. Õmblusmasin peab nukralt nurgas paremaid päevi ootama ja loodan, et telefon järgmise nelja kuu jooksul vähemalt veel väriseda jaksab. Tagasi tulles peab minema panka röövima.

Ivo on mult korduvalt videosid palunud. Noo..võtsin siis täna õhtul vaevaks neid siia panema hakata, aga näeh..ei õnnestu. Selleks, et video üles panna, peab tingimustega nõustuma, aga tingimuste lingile vajutades viskab errorit. Nii et Ivo..ma püüdsin.

jälle Uganda lainel

Elu liigub taaskord Uganda suunas. Lähen esimest korda Ugandasse 1. septembril ja oktoobris käin korra Prantsuse Guajaanas ja novembris tagasi Ugandasse. Tuleb selline tihe sügis-talv. Igastahes.. Valmistun siin vaikselt minekuks. Ostan vähehaaval vajalikke asju ja kuhjan neid toanurka. Korraga ju kõike ei jaksa. Hüppasin täna apteegist läbi. Loetlesin apteekrile ette kõik asjad, mis mul juba olemas on ja küsisin, et mis veel puudu? Kõigepealt oli apteeker sõnatu, siis silmas natuke riiuleid ja arvas, et päris hea, ega miskit rohkemat polegi vaja (Ega ma seda esimest korda tee :D). Pärast veel mõningast riiulite silmamist, kogeles ta, et ehk midagi seedimisele. Naeratasin viisakalt ja ütlesin, et sellega küll muret pole. Olen kaheksandat aastat tudeng..Aafrika mu seedimist küll enam murda ei suuda! Tegelikkus on see, et seal olles söön kordades värskemat, tervislikumat ja paremat toitu, kui siin olles. Iga päev värske söök värsketest juur- ja aedviljadest (tänu kokk Molleyle). Puuvilju nii palju kui koju jaksan tassida. Ei tea millal mul Eestis võimalust nii süüa on- polegi. Kogu selle söögiorgiaga käib muidugi kaasas ka kena kaalutõus. Irooniline..pool Aafrikat nälgib ja mina lähen paksuks. Rääkisime Martiniga just ükspäev söögist. Ütlesin, et võin terve nädal sama sööki nii hommikuks kui õhtuks süüa, ilma, et ära tüdineksin (ja reedel ei lähe veel isegi kõht lahti, kui ka toit juba kergelt roheline on). Toit on ju miski, mis lihtsalt elus hoiab. Martin arvas, et tema nii ei suudaks (enam) ega tahaks. Ja pärast mõningat mõtlemist lisas ta, et toit on miski, mis liidab keha ja hinge ühte. Üks ilusamaid mõtteid, mis ma viimasel ajal kuulnud olen (peale Liisi idee koduta taimede varjupaigast- oleks mul vaid aega ja raha hakkaksin kohe varjupaika rajama). Läheb veel natuke aega, enne, kui ma enda keha ja hinge Eestis harmooniliselt ühte liitma saan hakata, aga positiivne külg on see, et mu seedimine on rauast ja apteegis käies ei pidanud seedimist soodustavate asjade peale raha raiskama. Tudeng on tugev!

aasta...

Avastasin just..et olen juba peaaegu terve aasta Ugandast ära olnud. Aeg lendab liiga kiiresti-liiga kiiresti. Varsti olen hall ja räägin ikka veel kõigile, kuidas ma kord Aafrikas olin ja elevandi eest põgenesin. ...time is contagious and everybody's getting old (D.Rice). PS.mu lehekülge on vaadatud peaagu 11000 korda..imelik. mis te sellest nii palju vaatate.