jälle Uganda lainel

Elu liigub taaskord Uganda suunas. Lähen esimest korda Ugandasse 1. septembril ja oktoobris käin korra Prantsuse Guajaanas ja novembris tagasi Ugandasse. Tuleb selline tihe sügis-talv. Igastahes.. Valmistun siin vaikselt minekuks. Ostan vähehaaval vajalikke asju ja kuhjan neid toanurka. Korraga ju kõike ei jaksa. Hüppasin täna apteegist läbi. Loetlesin apteekrile ette kõik asjad, mis mul juba olemas on ja küsisin, et mis veel puudu? Kõigepealt oli apteeker sõnatu, siis silmas natuke riiuleid ja arvas, et päris hea, ega miskit rohkemat polegi vaja (Ega ma seda esimest korda tee :D). Pärast veel mõningast riiulite silmamist, kogeles ta, et ehk midagi seedimisele. Naeratasin viisakalt ja ütlesin, et sellega küll muret pole. Olen kaheksandat aastat tudeng..Aafrika mu seedimist küll enam murda ei suuda! Tegelikkus on see, et seal olles söön kordades värskemat, tervislikumat ja paremat toitu, kui siin olles. Iga päev värske söök värsketest juur- ja aedviljadest (tänu kokk Molleyle). Puuvilju nii palju kui koju jaksan tassida. Ei tea millal mul Eestis võimalust nii süüa on- polegi. Kogu selle söögiorgiaga käib muidugi kaasas ka kena kaalutõus. Irooniline..pool Aafrikat nälgib ja mina lähen paksuks. Rääkisime Martiniga just ükspäev söögist. Ütlesin, et võin terve nädal sama sööki nii hommikuks kui õhtuks süüa, ilma, et ära tüdineksin (ja reedel ei lähe veel isegi kõht lahti, kui ka toit juba kergelt roheline on). Toit on ju miski, mis lihtsalt elus hoiab. Martin arvas, et tema nii ei suudaks (enam) ega tahaks. Ja pärast mõningat mõtlemist lisas ta, et toit on miski, mis liidab keha ja hinge ühte. Üks ilusamaid mõtteid, mis ma viimasel ajal kuulnud olen (peale Liisi idee koduta taimede varjupaigast- oleks mul vaid aega ja raha hakkaksin kohe varjupaika rajama). Läheb veel natuke aega, enne, kui ma enda keha ja hinge Eestis harmooniliselt ühte liitma saan hakata, aga positiivne külg on see, et mu seedimine on rauast ja apteegis käies ei pidanud seedimist soodustavate asjade peale raha raiskama. Tudeng on tugev!

aasta...

Avastasin just..et olen juba peaaegu terve aasta Ugandast ära olnud. Aeg lendab liiga kiiresti-liiga kiiresti. Varsti olen hall ja räägin ikka veel kõigile, kuidas ma kord Aafrikas olin ja elevandi eest põgenesin. ...time is contagious and everybody's getting old (D.Rice). PS.mu lehekülge on vaadatud peaagu 11000 korda..imelik. mis te sellest nii palju vaatate.

....ja eneselegi veidi ootamatult vara planeerin ma jälle minekut. Seekord siis sügisel.

Kui ma alles olin praeguse töörühmaga liitumas ja küsisin Toomaselt, et miks see kõik oluline on, mida me teeme, ütles ta mulle, et suure tõenäosusega ei tule me kunagi sellel teadusolümpial esikohale, kuid oluline on maailmale näidata, et me oleme olemas ja püsida võistluses... Rahutus hakkab hinge tekkima. 3 inimest meie töörühmast lähevad jaanuaris Ugandasse..ja mina seekord ei lähe. Minu enda otsuse tõttu küll. Kuna olen 2 korda kevadel seal olnud, otsustasin seekord minna sügisel ehk siis pikemal vihmaperioodil. Aga kõik see nende sagimine teeb mind rahutuks. Ja ma tunnen, kuidas taaskord algab mu sees võitlus teadlane versus abikaasa,sõber,tütar. Ja ma tean, et teadlane võidab. Ei tasu arvata, et ma olen hoolimatu. Ma tean, kui palju on mul kaotada. Ma tean, et nutan end oimetuks enne lennukisse minekut. Aga ma tean ka seda, et ma ei taha seda tegemata jätta. See on minu väike missioon.

Igatsus..

Istun lämbes korteris müra täis tänava ääres ja tavaliselt see mind ei häiri, aga täna on kuidagi igatsus värske õhu, metsahäälte ja lahtise aknaga vaikuses magamise järgi...mmh..Kibale.

Ikka on tore avastada, et jätsid enda rokase kruusi 3 kuud tagasi töölt lahkudes pesemata...

Kõik õnnelikult Eestis....