Mhhh..ei tule see kirjutamine sel korral kuidagi. Noo ei tule. Kirjutada on palju, aga ei tule.
Kolmest vaktsineerimise ringist esimene täna tehtud. Tunne on juba, et täna õhtul jäävad kätekõverdused tegemata. Kas mul on B-hepatiide vaktsiin kunagi tehtud- noo ei tea. Ilmselt on kui Eesti süsteem pole seda mul eraldi käskinud kõigi nende varasemate vaktsineerimiste peale teha. Aga teeme ikka uuesti. Siinne kena blond neiu pidi igastahes tooli pealt maha kukkuma, kui ütlesin, et mul on 5 marutõve vaktsiini kehas. Rootsi uskumuste järgi piisab eluks ajaks kahest doosist. Aga noo olgem ausad, need paavianid olid ikka sitapead ka seal Ugandas ja puretud saamise oht oli kõrge. Seega kui kunagi uuesti lähen, siis paneme aga juurde kui Eesti süsteem seda vajalikuks peab. Saan täiesti uusi kogemusi ka denguepalaviku ja chikungunya vaktsiiniga. Ei suuda seda viimast kohe väljagi hääldada. Nende kahega pidi korralik palavik ja põdemine kaasnema u 10 päeva peale vaktsineerimist. Saan siis ilusti Lauri sünnipäeval palavikust väriseda. Aga sünnipäev pidamata ei jää! Mul on kleit juba välja valitud.
Lennupiletid olemas.
Tänane päev on möödunud elu ja surma üle mõeldes. Andsin kogu meeskonnale juhised ja ette kirjaliku vormi, et pühade aeg peavad nad koostama deklaratsioonid selle kohta, mis protseduurid rakenduvad õnnetuste ja surma korral. Kogu info läheb suletud nimelistesse ümbrikutesse ning kui miskit juhtub, siis avame ümbriku ja kõik hakkab toimuma by the book. Tunnen, et see kord on minek erinev, sest mul on meeskond, kelle ees tunnen vastutust ja tuleb olla süsteemsem ning ka teisi korraldada. Koosolekul sai selgeks, et olin kogu meeskonnast ainuke, kellel sellised korraldused olemas ja paigas. Taipasin küll enda kohta, et mu korraldused on korraldatud kõik ära Eestis ning rahvusvaheliselt vajavad need üle korraldamist. (ja üldsegi, mis meekonnast ma räägin- meil on 100% naiskond!)
No comments:
Post a Comment