01.04.2025

Maagia.

Võitlus Atlantilise metsa nimel.

Mäeharjal võrgutamas.

Õhuniiskust on ohtralt.

Keep breathing, that's the key!

Âra võrgutasin.

 Metsas. Oleme Gabrieliga terve selle nädala metsas, et püüda liblikaid Alto da Figueira loodukaitsealal. Tegu on 120 ha eraomandis oleva looduskaitsealaga, mille eesmärk on uurida ja säilitada hävimisohus Atlantilist metsa ja selle asukaid. Kaks päeva oleme pesitsenud ARAÇÁ projekti peakontoris ning homme suundume teise laagrisse. Liblikaid püüame selleks, et teada saada, mis liblikad siin elavad ning kogu jaoks ülikooli muuseumis. Eile oli hall ja vihmane päev ning täiesti ebasobiv liblikate püüdmiseks. Selle eest olid mets udust tiine ja pakkus imelist must-valget kogemust. Tänane ennelõuna oli õnneks päikseline ning ronisime kärmelt (Haahaa, oli jah kärmelt. 2 h äjkides, puhkides ja end läbimärjaks higistades) kõige lähima mäekese tippu 1600 m kõrgusel, et mäeharjal püüda mäeharja ületavaid liblikaid. Metsas sees on sisuliselt võimatu liblikaid püüda tiheda taimestiku tõttu. Aga selleks, et üksteisega kohtuda ning teisele poole mäge jõuda, lendavad liblikad mäeharjale ning seal on lagedamates kohtades täitsa võimalik liblikaid võrgutada. Tähele tuleb muidugi samal ajal panna seda, et harja pealt suures tuhinas alla ei jookseks ja kaela ei murraks, ühegi mao otsa ei tormaks ning ämblikuid koos võrguga tasub ka vältida, sest siinsed ämblikud on üsna prisked. Postitasin mõni aeg tagasi paar ämblikupilti ning koheselt sain kolleegidelt kirju tungivate soovitustega, et ma rohkem ei näpiks siin ämblikke (aga ma juu tahaaaaan kõike näppida). Pealelõunal hakkas aga sadama ning teine transekt jäi tegemata. Gabriel kasutas pealelõunat liblikate määramiseks ning ma lihtsalt tegin kõrval tähtsat nägu ja noogutasin kaasa. Tänase liblikasaagiga võib rahule jääda.

Kaks päeva on ikkagi tõestanud, et mul pole vormi. Kannimannikad ja sääremarjad nagu põleksid ning tunnen juba, et öösel on lihaskrampe oodata. Ja kahjuks ei saa ka seda tõsiasja ignoreerida, et mu parema põlve liiges on omadega tuksis ja teeb valu nagu kurat. Täna oli põlv kergelt toestatud, homme tuleb juba korralikult kinni tōmmata, et õhtul kaks tundi varustusega läbi metsa teise laagrisse jõuda. 

Oh hing, püüa kinni ja talleta endasse see kõik. 

31.03.2025

 Täna on hea päev. Ei, täna on imeline päev. Olen metsas. Olen Nova Friburgos mägises Atlantilises vihmametsas ja see on kaunis. Põsed valutavad naeratamisest. Kann on valus mäest üles surumisest ning jalad värisevad kontrollimatult maastikul turnimisest. Selliste päevade nimel tasub elada.

27.03.2025

Ikka Kõps olemise lainel. Emapuu keset mu mikrometsa kohe ülikooli taga. Roheline oaas keset kuuma asfaltit, betooni, linnamüra ja -tolmu. Kui ainult need käed nii jubedalt ei väriseks.

26.03.2025

Siin süüakse ka verivorsti. Ainult tooremal kujul kui meie seda teeme.

Veini? Küünlaid? Romantilist muusikat?

Operaator Kõps laboris. Video on liiga pikk, et siia lisada.


 Viimastel päevadel olen olnud operaator Kõps liblikaliste seltsis. Rootsi ajakirjandus tunneb meie tegemiste vastu huvi ning ühel tüúbil on soov teha selline populaarteaduslik minidokumentaal meist. Saatis näidisvideo ja enda ideed ja Mariana vahvalt vastas selle peale, et no-problemo, Sille on Brasiilias ja teeb âra. Näidisvideo on teadlastest, kes uurivad kaljudel pesitsevaid linde. Kaunid doonivideod, laiad merevaated, lähivõtted väikestest tibudest. Väga kaunis ja mõjus. Imeline, kui sellise dokumentaali meie projektist saaks. Ainult, et..Sille on Brasiilias küll, aga ta ainus tehniline abimees on Iphone. Ja see näidisdokumentaal oli kohe kindlasti filmitud millegi enamaga kui iphone ja ka veidi filmikunstiga rohkem kursis inimeste poolt. Kust kohast ma need kaunid droonikaadrid siin nii hangin. Panen telefoni filmima ja viskan võssi poole lendu? Oi jah. Igastahes olen siis viimased päevad siin andnud endast parima ning roomanud kõhuli, otsinud vaateid ja luuranud liblikaid. Täna sain esimese tagasiside ning sooviti, et äkki saaks lähikaadreid metsas lendavatest liblikatest. Eeeeee..ei. Metsas ringi lendavatest liblikatest ma küll enda telefoniga lähikaadreid välja võluda ei suuda, aga maandunud ja asjatavate liblikatega on lootust läbirääkimisi ehk pidada ja miskit sai täna ka kaadrisse püütud. Järgmine nädal olen Rio lähedal Gabrieliga liblikaid seiramas terve nädala ning loodan siis seal veel liblikatele lähenemiskatseid teha ning metsa hinge tabada. Veidi on vahva ka. 

Täna teatas siinne professor André, et ma ikka ei peaks Brasiiliast ära minema ning Brasiilial on mind rohkem vaja kui Euroopal. Tuleb tunnistada, et hoolimata sellest, et ma enamuse ajast ei saa endiselt kellagi aru, mis toimub, siis ma tunnen end siinses töörühmas väga hästi ning mulle väga meeldib selle töörühma õhkkond. Mind on kenasti omaks võetud ning olen igati kaasatud tegevustesse. Logistiliselt tunnen end veidi piiratuna, aga muus osas on mul suhteliselt vabad käed teha otsuseid ning samas on tugisüsteem olemas, kellelt küsida. Jah, hoopis teistsugused välitööd kui varasemalt, aga ikkagi uusi kogemusi toov ja loov. Mariana ja ta projekt tulid mu ellu õigel ajal. Uus hingamine.

Isaiah kirjutas mulle täna ning vestlesime. Küsis, et millal ma Ugandasse lähen. Siis käis küll selline jōnks südame alt läbi, et kuidas ma nüüd talle üles tunnistan, et ma hoopis Brasiilias olen. Nagu millegi kohutavaga oleks hakkama saanud. Isaiah ainult ütles selle peale rahulikult, et Uganda jääb alati mu teiseks koduks ja peaasi, et ma tagasi veel kunagi lähen. Ma tõesti tahan tagasi minna. Algne plaan oli enda 40. eluaasta seal Rwenzori mägedes vastu võtta, aga praegu ei teagi. Ilmselt lükkub edasi. Aga peale seda projekti peaksin ma olema piisavalt pädev, et püüda endale rahastust hankida. Seda ma kindlasti ka proovin. Ja Kibale kindlasti ma sinna ka sisse kirjutan. Plaan on juba peas tegelikult olemas. 14 aastat tagasi läksin ma esimest korda Ugandasse. Mhh..see oli nagu eile. Üksi lennujaamas enda miljoni kodinaga. Entebbe lennujaamal on oma lõhn. Kiigun võrkkiiges Brasiilias ja tunnen seda lõhna endiselt enda sõõrmetes. Ja kõik need aastad hoidsid Isiah ja teised assistendid mind metsas elus ja terved. Isaiahiga oleme ikka igast mudast ja soost koos lâbi käinud. Autoga. Mootorrattaga. Kibale voolab mu soontes. See on osa minust. 

Mu puuviljavarud olid kuidagi otsa saanud. Ja poes olles tabas mind tõeline tragöödia. Kõik papaiad ja mangod olid toored. Näppisin ma ei tea kui palju neid seal läbi ja ei ainsamatki söömiskõlbulikku. Näppisin ikka hoolega kõiki, et äkki ikka allpool on mōni ning peas kõlas klassivend Steni kunagine sajatus, et miks krt vanamuttidel on vaja poes iga viimane kui mandariin läbi katsuda. Jep, täna olin ma see vanamutt. Täna jäidki paiad ja mangod söömata ning pidin leppima arbuusiga. Nüüd saab jälle öôläbi vetsu joosta enda imepõiekesega.

 

Selle aasta aiandushooaja plaanid. 

23.03.2025

 😂 Tervitused Liisile ja Meerile! Tere tulemast mu lehele! 😂 Liis ja Meeri said täna teada, et ma pean endiselt blogi. Kahju, et ma nende nägudest pilti ei teinud. 💛

21.03.2025

Liblikapiltide saamiseks tuleb sageli veidi roomata.

Phocides sp.

Caria plutargus.

Kulla-kallid nõgesekeskesed.

Nõgesed toovad ka Gabrielile rõõmu. 

Nōgesed elavad siin ☺️

 Minu väikesed draakonid. Doxocopa sp.

Ja tol korral, kui ma São Paolos nõgeseid ostmas käisin...Taaskord on lisandunud mu elukangasse seiklusetriip, mida poleks ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada osanud. Sõita maailma suuruselt viiendasse linna selleks, et osta nõgeseid. Kuna ma enda konfiskeeritud nõgeseid tagasi ei saanudki ja kogu me projekt põhineb sellel, et ma saan nõgestega katseid teha, siis tuli maksku, mis maksab, need nõgesed hankida. Ja nii siis ma koos Gabrieliga Sǎo Paolo lillepoodi läksin. Takso-buss-metroo 1-metroo 2 ja takso 2 ja juba 5 tundi hiljem ma lillepoes olingi. Ja siis sama teed pidi tagasi Campinasesse. Kastitäis nõgeseid kaenlas. Ma päris hâsti ei saanud aru, et miks üks pood kasvatab nõgeseid. Nad ütlesid, et haruldaste taimede kogujatele, aga..noo..ma olen kindel, et on ilusamaid ja haruldasemaid asju kui kõrvenõgesed. Olgu siis see põhjus, mis tahes, aga mul on katsete jaoks vajalikud nõgesed. Juhuu. Sellised väikesed ja rääbud on, aga küll nad aastaga kosuvad. Pilootkatsed saan rääbudega ka tehtud. Maksu, mis maksab nõgesed maksid ise küll ainult 13 eurot, aga logistika nende saamiseks oli veidi kulukam. Istusin täna labori põrandal, poputasin ja vaatasin heldinult enda nõgeseid ning tuleb tunnistada, et pole kunagi varem nõgeste vastu sellist hoolt ja armastust tundnud. Ning kui esimene röövik nõgest nosima asus, ai, siis oli rõõmukilkeid üle terve labori kuulda. Hommikul osalesin Stockholmi Ülikooli liblikainimeste koosolekul. Keset koosolekut avastasin, et röövikud on sööma asunud kohalikku puju, mille lisasin katsesse puhtalt enda kõhutunde pealt. Lappasn kirjandust ning vaatasin siinseid taimi ning peas keerlesid mingid kunagised arutelud Tiidu ja Toomasega taimede kaitseühenditest ja taime üldisest haabitusest ja lehe struktuurist ning otsustasin katsesse võtta taime, mida  siin keegi ei pakkunud sobivaks. Ja kui ma keset koosolekud selle avastasin ja Marianale saatsin, siis koosolek seiskus hetkega ning kilkeid kostis mõlemalt mandrilt. Vaatab, kas röövikud arenevad normaalselt või mitte, aga see on päris hea algus. Polootkatsed võib tegelikult rohelise bioloogia poolelt õnnestunuks lugeda, sest olen saanud liblikad munema, olen leidnud mingi valimi taimi, mida saab katses kasutada ja pannud röövikud sööma asju, mis pole nende praegused toidutaimed. Ok, saan aru, et see jutt on veidi segane ja tekib küsimus, et mida see kõik tähendab ka miks seda teha on vaja. Lühikokkuvõttena saan öelda, et uurime liblikate ja nende toidutaimede suhteid ning kuidas toimub spetsialiseerumine ja ümberspetsiliseerumine. Aga pikem selgitus nõuab omaette pikemat loengut. Aga loo uba seisnes selles, et see on mõnus tunne, kui sa oled täiesti tundmatus keskkonnas, töötad liikidega, keda näed esimest korda elus, otsuseid tuleb teha kõhutunde ja kogemuse pealt...ja need otsused töötavad. See on nii imeline tunne kui su ees on mingi tulemus, uus kild teadmisi, mida varem ei olnud. Ja siis hetke  oled sa ükski selle teadmisega. Sa oled ainus inimene maailmas, kes teab. Ja siis lähed kuulutad seda kõikidele kolleegidele ja nad on sama elevil sellest uuest teadmise/teaduse killust kui sa ise. See on teaduse ilu.

Aga São Paolo oli ise suur. Ilmselt ilusad osad jäid mul linnast nägemata, aga see, mida bussi, tasko, metroo aknast nägin...see tekitas taaskord sellist lootusetut kurbust. Liiga palju on meid inimesi. Mis keskkonna me oleme enda eluks loonud. Mis tingimustes elab nii suur osa meist. Kurb. Kui vedanud mul on, et olen sündinud Eestis ja sellisel kõikide võimaluste ajal. Ja tubli oled, Sille, et oled kõiki neid võimalusi taibanud kasutada. Et oled vastutanud endale elu loomise eest. 

Sügisilm tunneb siin kalendrit hästi. Nii kui kuupäev kukkus, siis sügis ka algas ning päevased temperatuurid on oluliselt talutavamad ning ööseks otsisin isegi kapist endale teki peale. Nii mõnus on magada jälle teki sees, kui jahe tuul läbi lahtise akna sisse hiilib ja mööda tuba ringi puhub. Ja ainsamatki putukat ei ole (mis on endiselt muidugi väga halb märk). 

16.03.2025

Väike video kesklinnast.

Munakollase-kookose kook.

Endine veetorn ja vaated Campinasele.

Kala-não vida.

 Eile Uberdasin end jälle Campinase kesklinna, sest tahtsin minna igalaupäevasele turule. Siin on selline väike-ettevõtlus ja laadatamine osa nädalavahetuste meelelahutusest ja kõikidesse parkidesse kerkivad üles väikesed müügilauad. Kes müüb käsitööd, kes pirukaid, kodust jäätist jne. Pered tulevad parki, lapsed mängivad, süüakse-juuakse ja veedetakse aega.  Enda linnaosa laadal olen juba korduvalt käinud ja võtsin plaani siis ka kesklinna laada üle vaadata. Täitsa vahvat kribu-krabu tehakse ja omaette vaatamisväärsus on hipid ja nende traadist-sulgedest-kividest tehtud ehted. Mina lõin kontakti ühe margi- ja mündimüüjaga, tegime veidi kaupa ning vahetasime hinnalisi kingitusi. Ma andsin talle 10 SEKi ja tema mulle Brasiilia vana raha. Lubasin talle järgmine aasta Eesti münte tuua. Trallasin veidi ka juba tuttavaid radasid pidi ja käisin uuesti turul. Tahtsin turu söögikohas kala ja krevette süüa, aga onu ütles, et see ports on tervele perele ja üksinda ma sellest küll jagu ei saa. Ei saanudki enda kala ja krevette. Vanas raudteejaamas oli sellel nädalavahetustel naiste ettevõtlust toetav laat ja lemmikloomade vaktsineerimine ja müük. Uberit oodates tekkis ka suurepärane mõte kivitrepile istuda, et jalga puhata. Ja samal hetkel kui mu poolpaljas kann seda kivitreppi puutus sealt ma ka püsti kargasin, sest olin teinud valearvestuse kivitrepi temperatuuri osas ja nagu kuumale pliidiraule oleks istunud. Hea, et ville ei saanud. Ning kui linnas, kus elab 1.2 miljonit inimest, on ka kaks eestlast, siis muidugi suudavad nad täiesti juhuslikult ka tänaval üksteist leida ja kohtuda.

Käisin vaatasin ka üle Campinase Torre de Castelo endise veetorni ning tahtsin jalutada Saksa pargis, aga park oli luku taga ning sinna ei saanudki. Tuleb tunnistada, et ma ei oska siin linnas nädalavahetustega eriti midagi peale hakata. Campinas ei ole ilus ja turvaline linn, kus jalutada ja liiga palav on ka. Ei ole siin ka poodides miskit, mis huvi pakuks ning süüa ja juua ka selle palavaga ei jõua. Minu jaoks on sellised suurlinnad täiesti ebasobiv keskkond. Ja taaskord olen õnnelik ja tänulik selle eest, et olen sündinud Eestis. Kasvanud heinamaal ja metsas ringi luusides. Et tean, kuidas udulambad söövad kastesel heinamaal. Kuidas lõhnab kevad, värske hein ja sügisvihm. Kui palju tähti on taevas. Ja kuidas lõkke sädemed tantsivad taevasse tõustes. Ja kui see kõik kord saab läbi, siis kaon metsa samblasse ja olen nii maakas kui veel olla saab. Ja milline privileeg see on, et seda kõike teha saan enda maalapil. 

Endiselt ostan poest ka asju, millele ma nime ei oska anda ja ei saa aru, millega tegu. Ja nagu Robertile kirjutasin, siis Brasiilia on täielik vastand Jaapanile: kõik asjad maitsevad hästi ja on olnud meeldiv üllatus. Robert arvas kokkuvõtvalt selle peale, et ta vihkab mind. 

Hosteli omanik on suur aias nokitseja. Eriti meeldib talle nädalavahetustel siin nokitseda. Mis tähendab seda, et ta on juba varakult platsis ja näiteks trimmerdab mu akna all. Akna, millel pole klaasist aknaid, all. Pean ikka pingutama tõsiselt selle nimel, et nv magada. Täna tegi ta survepesu kalabasseinile. Tegi selle nii puhtaks, et kui tööle hakkasin minema, siis olid kõigil kaladel ka kõhud püsti. Saatsin talle foto mitte enam eriti elusatest kaladest, mille peale Davi arvas, et sai vist liiga puhtaks. Vist küll. Davi ei räägi üldse inglise keelt, aga on piisavalt ilmekas, et suudame siin umbkeelseid vestlusi pidada peaaegu edukalt. Töölt koju kõndides peatus teisel pool teed auto, kust Davi rõõmsalt üle tänava hõikas: Come, baby! Autosse istudes seletas ta taaskord mulle midagi pikalt ning kui olin teinud ära kõik enda näod ilmestamaks, et ma ei saanud midagi aru, teatas ta, et see oli hispaania keel. Ütlesin talle portugali keeles vastu, et ei räägi hispaania keelt. Ta teatas rõõmsalt selle peale, et tema ka mitte. Sama kordus ka hostelisse kohale jõudes. Pidasime basseini ääres sugavmõttelise portugali-inglisekeelse vestluse. Sille: dois peixes- não vida (kaks kala-ei elu). Davi: 3 kala. minha culpa (minu süü). Kala 3 aastat kodus. 1 päev siin. Elu pole. Vaatasime sügavmõtteliselt kõhud püsti hulpivaid kalasid ja proovisin lohutada, et juhtub. Aga see lâks juba tõlkes kaduma. Davi õngitses enda surnud kalakesed basseinist välja ja läks nendega nukralt kodu poole teele.