Jaapan

 

23.08.2024

Jaapan! Ise ka hästi ei usu, et ma Jaapanis Osakas olen. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada kaks suve tagasi Helsingis toimunud International Congress of Entomology’st (ICE), kus kuulutati, et järgmine kongress on Jaapanis Kyotos. Meil Robretiga hakkasid kõrvad selle peale muidugi kohe liikuma ning otsustasime seal ja kohe, et Jaapanisse on küll vaja end kuidagi saada. Robert on siis mu ülikooli kabinetikaaslane, kellega oleme tuba jaganud alates aastast 2011. Kuigi viimasel ajal kohtume rohkem Tallinnas lõunat süües kui Tartus enda kabinetis. Aga oleme koos palju liitreid teed ära joonud (sest ta on Inglismaalt ja tuli kunagi paariks aastaks siia, aga siia ta ka jäi). Otsustasime korraldada kongressil oma sessiooni. Leidsime esinejad. Panime kokku kava. Saime kongressi juhtkonnalt rohelise tule. Saime ka reisiraha ja nüüd me siin siis oleme. Robert korraldajana ning mina korraldaja, kahe ettekande tegija ning lisaks kolme ettekande kaasautorina. Kui nüüd seda selliselt sõnastada, siis tunnen täitsa õigust siin olla. Ma küll ei tunne enam ennast tänasel päeval päris teadlasena, aga hobiteadlase kohta pole see sugugi halb. (Igatsen veidi teadlane olemist).

Reisiks ettevalmistus on mul olnud üsna nõrk. Pole olnud aega/jaksu tunda elevust ning planeerida. Kõik tuli kuidagi tormates ja praegu on ka selline veidi  kaootiline olla. Ma olen maailmas käinud ja näinud, aga Jaapan on alati tundunud midagi hoopis teisest maailmast (sest Uganda on ju tavapärane Euroopa, eksole) ja tekitanud mingit aukartust. Aga noh, eks ma olengi paras kaos koguaeg. Viimasel ajal kuidagi eriti. Aga noh, küllap kõik laabub.

Tulin teisipäeva varahommikul alles reisilt Mallorcalt. Eile õhtul kell 22 asju pakkima hakates jõudsin järeldusele, et ega mul ju asjad veel eelmisest reisist lahti pakitud ja pestud ei ole. Seega algas mu reis nii, et ootasin kella 1ni öösel, et pesumasin puhtad riided mulle välja sülitaks, kuivatasin neid hommikul kella 5.30ni ja siis toppisin need niiskena endale seljakotti ja asusin teele. Käisin hommikul Tallinna kontorist läbi tunnikese ja seiklus võiski jälle alata. Boldijuht oli reisimist armastav lobamokk ning terve tee jagasime reisisoovitusi üksteisele. Meie lennugraafikus toimus juba mõnda aega tagasi ebameeldiv muudatus, mis tõi endaga kaasa 10tunnise ootaja Istanbulis. Viimase hetkeni ei suutnud otsustada, kas püüda selle aja sees ka linnas käia või mitte, aga kuna nii mul kui Robertil oli veel vaja viimase minuti tööasju lahendada, siis otsustasime tublid olla ja veel tulekahjusid kustutada. Ma olin eelmisel suvel Istanbulis, aga seda ma küll ei mäletanud, et millised röövlid nad seal lennujaamas on. Internet: 9 eurot; kohv: 8.50; burger ja friikad: 20 eurot; dušš: 15. Noo jummel-jummel. Ebanormaalne. Aga 10 tundi läks tegelikult üsna kiirelt ja valutult. Meie piletite peal oli, et lend Istanbulist Osakasse on 11 tundi. Kuidagi oli see kümneks tunniks muutunud. Mulle meeldib lennata ka pikkasid otsasid. Vaatasin Wonka filmi söögi kõrvale (tore, et kinno ei jõudnud seda vaatama) ja siis kui kandik minema viidi sulgesin silmad ja ärkasin 6 tundi hiljem selle peale, et uus kandik söögiga toodi. Minu kõrval istus mossis Robert, kes oli viimased 4 tundi mind jõllitanud, kirunud ja mõelnud, et kas ma üldse enam elus olen. Ma ei tea, miks ta ei maganud. Aga see oskus on ikka küll tore, et igas sõiduvahendis, igas asendis ja Sille kohe magab. No problemo. Väidetavalt oli vahepeal korralik turbulents olnud- nope, ei tea miskit. Mootori müra on mõnusalt uinutav mulle. Seega jah, lend möödus nagu unenägu. Lennujaam on pisike omaette saar. Tekkis kohe mure, et kas nad nii väikesele saarele nii suure lennukiga ikka pihta saavad, aga õnneks ikka said. Lennujaamas tervitasid meid roosad immigratsioonilauad, animestiilis sildid ja juhendid ning Hello Kitty rong, mille istmed pöördusid kõik peatuses ümber sõidusuunda. Rongis oli tasuta Wifi. Inimeste vanusest ei saa üldse aru. Proovisime rongis hinnata piletit müüva meesterahva vanust ning tundus raske uskuda, et ta vanem kui 12 on. Väga ebaviisakas meist, aga noo..üldse ei saa aru. Äärmisel sõbralikud inimesed juhendavad igal pool ning kõik on ülimalt puhas ja kena. Noo..väja arvatud need rotid, kes Osaka toidutänaval ringi jooksid. Aga nad olid ka väga kenad. Jõudsime Osakasse õhtul kell 21. Ei ole väike puust linn. Kohe üldse ei ole. Ja me pole veel päris kesklinnaski. Ja kui niiske ja palav siin on. Õhtul kell 21 sulasime ja ägisesime. Ei taha mõeldagi, mis siis veel homme saab kui päevakuumuses peab liikuma. Viskasime asjad kiirelt hotelli ning läksime süüa otsima hotelli lähedal märgatud toidu-ööelu tänavale (kenade ringi sibavate rottidega). Palju värvilisi tulesid. Erinevates kostüümides sisseviskajad. Kõik söögikohad on väikesed- mahutavad vast 15 inimest korraga, aga selle eest on neid siin reas ikka liialdamata sadu. Valisime koha lihtsalt selle järgi, kus ruumi oli. Kogu tänava peale nägime veel kahte turisti peale enda. Seega tundus üsna päris kant. Menüüst midagi aru ei saanud. Hindadest ka alguses mitte. Tellisime piltide järgi. Söögikoha lae all olid reas kenad värvilised pudelid. Küsisin, et mis need on. Öeldi, et jook Koreast. Küsisin, et kas alkohol või karastusjook või mis? Sain vastuse, et little strong jook. Tellisin siis endale ühe little strong joogi ja kaheksajalast söögi. Robert tellis endale kanaroa. Niii hea! Süües lõin enda valuutakonverteri äpi lahti ja selgus, et mõlema toidud maksid 5 euro ringis. Mu little strong jook osutus ananassi veiniks, mille joomiseks toodi mulle pits. Jõin enda little strong ananassiveini viinapitsist, tundsin end õnnelikuna ja sain jälle aru, et elu on ikka täiesti imetabane.

Robert juba põõnutab siin magada. Ta arvas, et peale sellist lennukis magamist ma raudselt enam und ei saa. Noo kuule, hallo, kas me oleme kohtunud varem või ei? Muidugi ma magan ka kogu öö. Uni on parim üldse. Teisel kohal on reisimine.

 

24.08.2024

„Sille, ärka üles! 45 minuti pärast on check-out hotellist. Kuidas sa ikka veel magada saad?“ Noo, mis küsimus see on. Kell on Eesti aja järgi 4.15 hommikul. Kohaliku aja järgi 10.15. Miks ma ei peaks magama. Robert on viimased 2 tundi mind jõllitanud ja proovinud aru saada, kas ma olen elus või surnud. Jälle. Neid asju on ikka väga vähe, mille nimel ma olen nõus enda und ohverdama. Noo hästi-hästi. Kiirelt asjad kokku. Jätsime enda pagasi hotelli hoiule ning hotelli uksest välja astudes oli tunne nagu virutaks keegi kuuma panniga näkku. Ikka jube kuum ja niiske on. Mul on „paljajalu“ tennised siin ringi käimiseks ning mu taldadel on ikka väga-väga kuum kõndides. Läksime raudteejaama restoranimaailma hommikusööki otsima. Jällegi, miljon väikest putkat. Päris paljude putkade akendel on kogu menüü plastikroogade näol väljas. See teeb valimise lihtsamaks. Minu tagasihoidlik hommiksöögikomplekt sisaldas avokaado-lõhe kaussi, kapsa-sealiha suppi ning fritüüritud kana. Ägin-ägin. Ma ei tea, miks see nii palju erinevaid lihasid pidi sisaldama. Proovisime jälle aru saada, kui vanad võiksid inimesed olla ning jõudsime järeldusele, et siin on kaks vanuseklassi: 12 või 120. Kõik sinna vahele jääv on meile hindamatu. Sealt edasi oli plaan külastada Kuchu Teieni/ Umeda Sky Building kaksiktorne, mille vahel on ring-vaateplatvorm. Tänavad on siin mitmetasapinnalised ning osa linnast on mitu korrust maa all. Raudteejaamast välja astudes oli Google Maps ja ka meie korraks segaduses ning üritasime aru saada, kuhu poole nüüd suund võtta tuleb. Meie juurde astus kohe üks noormees, kes küsis, et kas oleme eksinud ning kuhu minna soovime. Ütlesime, et nende tornide juurde. Selle peale otsis ta kohe meile bussigraafiku ja hakkas selgitama, et kuhu ja mis ja kuidas. Vastasime, et ei-ei. Soovime sinna jalutada. Selle peale ajas ta silmad punni ja küsis, et mis mõttes jalutada? Sinna on ju terve kilomeeter. Proovisime selgitada, et sinna on ju ainult üks kilomeeter. Sellega sai talle selgeks, et meiega pole ikka päris korras kõik, viipas meile suuna käega ette ja hõikas üle õla: DON’T DIE! Nagu eile kirjutasin, inimesed on sõbralikud ja heasoovlikud. Jõudsime elusana tornini. Tegu on 173 m kõrge hoonega. Üles viib lift. Ühe maja välisseinal. Lift on klaasist. Ma ei tea kui palju minu õudusunenägudest algab nii, et ma olen kusagil kõrge hoone katusel ning see hakkab ümber vajuma/korrused sisse varisema ning ma ripun kusagil metallkonstruktsioonide küljes. Ei olnud meeldiv, üldse ei olnud. Lift viib siis ühe maja mingile korrusele ning selleks, et saada vaateplatvormile tuleb võtta elevaator, mis sõidab siis ühest tornist teise. Läbi õhu. Klaasist torus. Vaatega otse alla. Ei olnud meeldiv, üldse ei olnud. Aga vaateplatvorm ise on siis jah kahe maja vahel rippuv sõõrik, mis tundus üsna turvaline ja mitte nii hirmus. Vaade linnale oli ilus. Osaka on ikka suur ja lai ja klaasist pilvelõhkujaid täis. Korraks külastada on tore, aga juba leidsin end mõttelt, et tahaks metsa, loodust ja vähemate inimestega kohta. Tänase päeva põhiülesanne oli jõuda Kyotosse. Mis osutus üsnagi lihtsaks ülesandeks, sest 45 min rongisõitu ja kohal me olimegi. Kõige raskem osa on rongijaamas navigeerimine ning aru saamine, mis liin kuhu läheb ja millisest mulgust peab kuhu ronima. See võrgustik on ikka suur ja segane. Rongijaamas õige mulgu leidmine võtab ikka aega. Aga ülikoolil veab. Mitte ühtegi rongi/metroopiletit ei saa kuluaruandesse panna, sest selleks, et jaamast välja saada tuleb pilet väravas spetsiaalsesse mulku toppida ning rohkem seda piletit ei näe. Esmane mulje Kyotost on rahulik. Pilvelõhkujaid ei paista, liiklus on hõre, tänavad on väiksed ja unised. Vaatab, kuidas homme see olukord tundub. Tegime väikese jalutuskäigu ning planeerisime veidi enda siinset kulgemist ja väga rohkem miskit ei jõudnudki. Hotelli kõrval on kohe suur park ja Kyoto Seto Imperial Palace. Homme läheme seda vallutama ning ühele templile panime ka juba pilgu peale. Homme pealelõunal on konverentsi avamine, kus osaleb ka Jaapani printsess. Uhke lugu.

Aga poed on siin ikka imelikke veidrusi täis nagu ühekaupa pakitud keedetud-kooritud munad, ühekaupa paikitud banaanid kiles, ühe kaupa pakitud grillvorstid, jook millele on peale kirjutatud SWEAT (higi), No style (stiilitu) õlu jne. Robertil on muidugi maru naljakas. Keegi ta sõpradest olla kunagi mingis Aasia riigis näinud restoranis rooga nimega Whore Dust. Vaatme, kas suudame midagi samaväärset kohata. Ostsin täna erinevaid magustoite hotellis proovimiseks. Üks on kindel: rohelise matcha tee tarretist keeduubadega ei tasu rohkem osta.

Vetsupottides ma ka ei saa aru päris täpselt. Prilllaua soojendus on ju põhimõtteliselt tore asi. Selgelt on veel meeles aeg kui maal toas vetsu ei olnud ning selleks, et öösel vetsu minna, tuli kõigepealt Martin üles ajada (sest veel üsna hiljuti pelgasin ma öösel üksinda väljas olemist ja pimedust. Õnneks on ööd vihmametsas minust selle hirmu välja ravinud), siis ennast riidesse toppida, läbi lume sumbata võsa äärde käimlasse, härmatis potilt kindaga maha pühkida ning alles siis sai teha mis vaja. Sellistes tingimustes oleks soe prilllaud igati tore olnud. Aga seda ma küll ei mõista, miks 35-kraadises kuumuses on paari kraadi võrra veel kuumemat prilllauda vaja. Aga nii kui potile istuda, siis värskendab me hotelli WC pott kannikaid jahutava uduga. Olgu kõige muuga nagu siin on, aga mu kannikad on siin kenasti värsked ja niisutatud. Ei oska seda funktsooni välja ka lülitada. Selle eest on kuumusest ja niiskusest isegi kulmukarvad lokki läinud. Juustest ei tasu mitte rääkidagi. Ja ma olen naise kohta ikka väga suurte mõõtmetega siin. Vahva.

                          Söögikohtade vaateakendel aitavad roogasid valida sellised plastikust väljapanekud.

                                                        Roheala Osaka pilvelõhkujate vahel.

                                                Vaade tornist.

                                                    Kahe torni vahel rippuvad eskalaatorid.

                                                                   Üks paljudest jaburdustest.

                                            Robert mu matcha tee pudingut/tarretist nautimas.

 

 

23.01.2023

 

23.01.2023

Ma käisin täna hommikul kell 7 Magaliesburgi kohalikus joogas- see on küll lause, mille kirjutamist ma poleks osanud selle reisiga ette näha. Nii aga juhtus. Eile õhtul teatas Hermanni naine Louisa, et ta läheb hommikul kell 7 joogasse ja kui meist keegi tagab temaga ühineda, siis oleme oodanud. Mõtlesin siis, et miks ka mitte. Selle peale teatas Pasi, et tema pole kunagi joogas käinud ja tuleks ka hea meelega. Ja mingis meeltesegaduses jäid ka Hossein ja Hermann nõusse. Mis oli üsna hämmastav, sest Louisa ütles, et ta on korduvalt üritanud Hermanni joogasse kaasa kutsuda, aga tal pole see õnnestunud. Ta kasutas lauset, et kuigi ta on nende 40aastase abielu jooksul palju saavutanud, siis see on eesmärk, mille täitumisse tal usku pole siiani olnud. Ja nii leidsingi ma ennast hommikul kell 7 kohalikus joogas koos austatud kaaslepidopteroloogidega. Tegu oli rahuliku tunniga algajatele igas vanuses ja ilmselt ma olingi vist kõige noorem osaleja. Ainult korra ristusid minu ja Hermanni pilgud kui me kumbki oma varbaid püüdsime (Hermann on kuuekümnendates soliidne härra), mille peale pugistasime korralikult naerda ja segasime kõiki teisi. Hermanni naine tõdes, et olime isegi tublid ja ta oli valmis, et suudame kogu tunni untsu keerata. Peale tundi lubas Hermann meie kõigi kuuldes, et läheb veel joogasse. Mmm..ma vist nii suuri lubadusi igaks juhuks ei anna. Kuigi kui võtta arvesse kui palju on saanud viimaste nädalate jooksul süüa siis…mm.

Aga jooga ja Eshowe vahel oli veel tegelikult päris palju kilomeetreid. Jätkame siis sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi. Palavast Eshowest.

 

26.01.2023

Helsingis laeval. Teel koju. Mu kirjutamine ei õnnestunud ikka üldse. Koguaeg toimus miskit. Aga jätkame siis päriselt ka Eshowest, sest Kivitammele jõudes jääbki see lugu kirjutamata. Kui ma arvasin, et Eshowes oli palav, siis ma taaskord eksisin. Eshowest liikusime läbi Durbani Ubdoni parki. Umbdoni park on eraomand, mis koosneb metsast, jõest, õpperadadest, golfiväljakust, rannarestoranist ja Botha mõisast ning kogu see kupatus asub otse ookeani kaldal. Kogu selle kupatuse osas on mul vastakad tunded. Me elasime selles imeilusas mõisas. Taaskord kaunid Pärsia vaibad, õlimaalid, laudpõrandad, vanaaegne mööbel ja portselan. Ja kuidagi juhtus nii, et kõik teised said enda toad ümberehitatud tallihoonesse, aga mina sain enda sviidi peahoonesse. Elasin mõisa teisel korrusel, kust kaks akent avanesid otse ookeanile ja vannituba oli peaaegu sama suur kui Tartu korteri üks korrus. Kohe sain endale ka hüüdnime Lady of the House ja mitu päeva sõbralikku lõõpimist. Teised käisid mu toa vaadet imetlemas. Ja vaade ookeanile oli vägev. Magasin lahtiste akendega, tuul mängis lendlevate kardinatega, ookean laulis unelaulu…ja temperatuur ei langenud ka öösel alla 30 kraadi ja õhuniiskus oli nii suur, et koguaeg oli tunne nagu oleks riietega dušši all. Hommikul kell 5 päikese kaitseks kardinaid ette tõmbama minnes oli toa vaip nii märg ookeanilt tulevast õhust, et mul oli tunne nagu kõnniksin paljajalu kastemärjal rohul. Mõisa kõrvalt hakkas kohe kena mets, kus oli palju erinevaid matka/õpperadasid. Just sealt metsast oli meil jällegi vaja enda liblikaid koguda. Saabumise päeval tegime kiire tiiru metsas ja ma ei suutnud tuvastada mitte ühtegi liigile vajalikku toidutaime ja me ei näinud ka mitte ühtegi valmikut lendamas. Hermann aga mäletas, et ta on jõe lähedalt seda liiku varem püüdnud- järelikult peab olema. Teisel päeval lendasime siis kogu kambaga jõeäärt kammima. Nagu varasemalt mainisin, siis minu ülesanne oli leida toidutaimi ja sellelt röövikuid ning munasid. Ja jõe äärest me need taimed ka leidsime koos vajalike röövikutega. Taimed asusid mõlemal pool jõge ning nendeni jõudmiseks tuli korduvalt-korduvalt jõge ületada kividel hüpates. See oli päris vahva, kui välja arvata temperatuur, õhuniiskus ja lagipähe paistev päike. Jõe vesi oli soojem kui mu dušši vesi tavaliselt on. Valmikuid me ei leidnudki. Kokku olime seal kaks ööd. Nüüdseks siis ilmselt küsite, et miks mul vastakad tunded olid selle koha suhtes? Nagu ütlesin, siis on tegu eraomandiga. Parki peetakse üleval golfiväljakult, rannarestoranist ja mõisast teenitava rahaga. Kogu ala ümber on suur aed, lisaks valvurid, aia sees toimetavad rikkad (vanad) valged inimesed, keda teenindavad teise nahavärviga inimesed. Kõik on ilus ja kena, aga nii koloniaalhõnguline kui veel saab olla. Minu jaoks ikka karjuvalt koloniaalhõnguline. Kogu selle koloniaalhõngulisuse ja rassi teemade üle pean veel sügavalt mõtlema. See kõik väärib omaette postitust, aga see on nii delikaatne teema, et ma ei tea, kas ma oskan seda kirja panna nii, et ma kellelegi liiga ei teeks ja liigselt hinnanguid ei annaks. Keeruline. Umbdoni oli ühtlasi ka meie viimane välitööde sihtkoht. Sealt pöörasime nina tagasi kodupoole. Kuna aga otse koju sõitmine oleks võtnud u 9 tundi ja me olime igaks juhuks jätnud varusse ka paar lisapäeva, siis otsustasime mitte otse koju sõita ning veeta veel ühe lisapäeva looduses. Lisapeatuse tegime Obani külalistemajas. Seda piirkonda iseloomustasid ei kusagilt kerkivad basaltkaljud, mis paiknesid liivakivi kaljude otsas. Kummalised kerkivad kummitused. Ja ma nägin surikaate- jei 😊. See oli ka viimane ühine õhtu ja õhtusöök me reisiseltskonnale. Õhtusöök küünlavalgel (sest LAVis on iga päev mitu tundi elektrikatkestused, sest süsteem ei suuda kogu nõudlust katta ja siis peavad kõik vaheldumisi ilma elektrita olema), kus sai vahetatud tänusõnu, kallistusi ja poetatud mõned pisarad. Järgmisel päeval jõudsime tagasi Hermanni tallu ja Reinier kihutas otsejoones koju enda pere juurde. Ja nii me seltskond lagunema hakkaski. Kokku rallisime ringi üle 3000 km ning ei olnud ühtegi õnnetust, viperust ega tervisehäda ning enda projekti eesmärgid saime 100+ protsendiliselt täidetud. Järgmisel päeval lahkus veel pool seltskonnast ning mina, Pasi ja Hossein jäime veel kolmeks päevaks Hermanni farmi, et ta erakoguga veidi tööd teha. Nimelt plaanivad Pasi, Hossein ja Hermann koostada järgmise kümne aastaga vaksiklaste määraja Lõuna-Aafrika piirkonnale, et saaks avaldatud Hermanni üle 40 aastaga kogutud andmed. Tohutult võimas projekt. Oli täielik au kuulata pealt neid arutelusid ja plaane. Järgnevatel päevadel otsisin kogust vajalikke isendeid, et need Soome või Saksamaale tuua edasisteks töödeks. Üsna närvesööv oli tõsta sahtleid, kus on sees sadu sirutatud isendeid (nõela otsa torgatud kuivatatud liblikad, mille tiivad on pandud kindlasse asendisse, et tiivamustrid näha oleksid), millest osad liigid on juba väljasurnud, osad liigid veel kirjeldamata ja osad isendid mingite liikide alusmaterjal. Sahtlite peal olevat kaitseklaasi ei ole üldsegi nii lihtne ära võtta ja tagasi panna. Pidev hirm oli, et kukutan klaasi lihtsalt kogu peale ja hävitan materjali. Tuleb küll piinlikkusega tunnistada, et ühe isendi suutsin tolmuks lagundada ümbertõstmistöödega, aga teised umbes 250, keda ümber tõstsin, jäid terveks. Veel rohkem närve sööv oli aga see, et pool Soome tulevast materjalist oli minu käsipagasis. Kolm karpi hapraid liblikaid. Nagu tassiks muna supilusikal ringi. Karbid Helsingisse jõudsid ja Pasi kätte nad jäid, aga seda ma ei tea veel, kas suutsin enda sahmerdamisega mingeid kahjusid ka tekitada või jäid proovid terveks.

Kogeda saime ka seda, mida tähendab, kui talu asub keset heinamaad. Praegu oli LAVis suvi, st et sajab vihma ja kõik on roheline. Korralikku vihma me küll ei kogenud, aga enne meie tulekut oli väga vihmased nädalad olnud. Kuidagi aga sai alguse põleng. Ja kui heinamaa põleb, siis see põleb. Õnneks ei olnud tuult ja rohi oli veel roheline, aga üsna hirmus oli vaadata, kuidas põleng liigub otse farmi suunas. Talvisel ajal, kui on kuivaperiood ja kõik rohi on kuivanud kuluks, pidid tulekahjud igapäevane oht olema. Kogu farmi perimeeter on varustatud veevoolikutega ja kivist aiaga, et takistada tule liikumist majani. Olgugi, et põleng olu u 1-2 km kaugusel ja kohalikud hindasid ohtu väikseks ja u 5 tunniga saadi põleng ka kontrolli alla, siis ikkagi oli see päris kõhedust tekitav kogemus. Ei taha mõeldagi, mis tunne on talve jooksul korduvalt leekidega, et päästa enda kodu ja loomasid.

 

Lennud möödusid pigem valutult. Kuid Dohast Helsingisse lennates oli nii hull turbulents, et nägin tõsiselt vaeva, et mitte oksendama hakata. Oksekotte ka ei olnud. Õnneks oli pleedi kilekott, mille igaks juhuks oksekotiks ümber kohandasin. Aga ei läinud tarvis. Lisaks kõige hirmsamale turbulentsile kogesin ka vaimselt häirivaid naabreid. Mu kõrval istus välimuse järgi umbes 19-20 aastane Aasia päritolu neiu, kellel oli kõik 6 tundi süles umbes tema 3-aastane poeg. Pereisaks oli umbes minuvanune tugevalt ülekaaluline Skandinaavia päritolu meesterahvas. Neiu oli täielikult kurnatud nagu noorte emade puhul tavaline on. Kogu reisi vältel imetas ta enda poega. 6 tundi!!! Ja mitte imetamine ei olnud minu jaoks häiriv vaid see asjaolu, et ta oli nii kurnatud, et ta lihtsalt istus seal mõlemad tissid särgi alt paljad ja korda mööda vahetas tissi, mida lapsele suhu toppis ja isegi ei jaksanud teist tissi vahepeal särgi alla tagasi pista. Ta oli inimlutt 6 tundi järjest. Selle aja jooksul ei pööranud isa lapsele mitte kordagi tähelepanu. Uh, suht häiriv.

 

Ja juba paari tunni pärast olen kodus. Sellega tuleb see seiklus lõppenuks lugeda. Mõtlemist on palju veel. Kirjutada oleks veel ka palju, aga see kõik nõuab eelnevat analüüsimist. Selgeks sai ka nende nädalate jooksul see, et ma kohe üldse mitte ei taha enda teadusest loobuda. Olin koos tõeliselt inspireerivate inimestega. Ja LAV puges ikka sügavale naha alla. Ma kardan, et ma ikka ei suuda enda matkasaapaid varna riputada lõplikult. Loodan, et suudan enda uue ja vana elu ühildada. Septembris on liblikateadlaste konverents Prantsusmaal. Lahku minnes kõik ütlesid, et näeme konverentsil Ja mul oli nuuks-nuuks, sest ma ilmselt ei lähe konverentsile, sest ma ei ole enam täiskohaga liblikateadlane ja mul ei ole midagi ette kanda konverentsil uut. See oli valus. Aga ma tean, et mind ootab ees uus ja huvitav elu. Ja ehk ikka suudan aeg-ajalt enda saabastele tööd leida.

Aga nüüd ma olen väsinud. 28 tundi juba teel oldud. Tunnete virr-varr keerleb peas ja riided haisevad seljas. 

 

                                                Ookeanivaated Botha mõisas.

                                                        Vesine röövikute otsimine.

                                                Kohandasin Obani talu mõttetera.

    

                                                            Kui rohumaa põleb.

                                                    Ei tohi ära lõkuda-ei tohi ära lõhkuda-ei tohi.