Töörühmale ettekannet pidamas.
Viimased õhtud võrkkiiges kiikumist ning taeva ja puulatvade vahtimist. Hea meelega jätkaks seda vørkkiige romantikat siin. Mariana isegi pakkus, et võime proovida mulle viisa sebida ja võin kauemaks veel jääda, aga sellel gringal on aeg Rootsi pinnale tagasi kulgeda ning enda elu seal korda seada. Maksud, palk, tervisekindlustus ja järvevaatega elamine ootavad paika sättimist ning mitmed kohustused Eestis lõpetamist. Seega on aeg.
Aga eelmises postituses mainitud armas pikem lugu algas veebruaris kui olin värskelt kolinud enda võrkkiike kiikuma. Ühel õhtul omanik Davi kirjutas ja vabandas, et mu kōrvaltuppa kolivad nüüd nädalaks ema ja tütar, sest mujale pole paigutada neid praegu. Davi üldiselt ei paiguta inimesi mu korrusele, sest ta soovib, et saaksin end privaatselt ja koduselt tunda, aga mõnikord siiski tekivad mulle kõrvaltuppa naabrid. Mis on iseenesest täiesti ok, niikaua kui nad võrkkiike ei okupeeri. Urr-urr..minu vōrkkiik. Nii ma siis kiikusin õhtul traditsiooniliselt enda kiiges, kui rõduukse vahelt ilmus nähtavale armas lokkidega peanupp, mis rääkis sulaselges inglise keeles ja tutvustas, et ta on esimese aasta arstitudeng Bia ning temaga on kaasas ema Erica ning nad on nüüd mõned päevas mu naabriteks ja üritavad mitte tüli teha. Bia selgitas, et ta on denguest taastumas ning liiga nõrk veel, et üksi olla ning ema on siin selleks, et teda iga päev haiglasse ravimeid saama viia. Mõte denguest mind väga ei rōōmustanud, aga sulaselge inglise keel oli piisavalt haruldane ning tuli kasutada vōimalust, et kohalikku eluolu uurida. Nii me siin ōhtuti vestlesime ning Erica adopteeris kohe ka minu enda hoole alla ning nädala lõpuks oli mind videokõnes tutvustatud ka Bia isale ning vanavanematele ja üldse poolele suguvõsale. Ülikoolis töötav eestlasest liblikauurija avaldab mikski inimestele muljet ning inimesed tunnevad siirast huvi ja tahavad suhelda ning teada mu töö, Eesti ja Eesti elu-olu kohta. Inimesed on siin tõesti siirad ja soojad. Väga harjumatult siirad ja soojad. Igastahes lâksime nädala lõpus lahku suurte kallistuste ning lubadusega, et lähen enne ära minekut neile naaberlinna Jundiaisse külla. Peale pikka graafikute sobitamist leidsime kõigile sobiva nädalavahetuse olema 11-13 aprill. Reedel oli mul töörühma seminaris ettekanne Eesti ning mu varasemate tegemiste kohta ning kutsusin ka Bia seda kuulama. Ettekannet oli tore teha, aga ma arvan, et päris palju läks tõlkes kaduma ikka ka. Vähemalt eesti keel ja saun tegid kõigile nalja ning suureks mõistatuseks jäi, et miks peaks keegi istuma väikeses kuumas ruumis, end okstega peksma ning seejärel lumme püherdama minema. Noh..kuidas sa ikka seletad, et see tegelikult on tore kui saalis olev rahvas vaatab vastu nagu ma oleksin hullumajast põgenenud. Peale seminari kulgesime bussiga Jundiaisse. Bia ja ta pere elavad pigem kesklinna kandis, kuid siiski kõrvaltänaval, kenas modernses majakeses. Majakesest paistab tänavale ainult rauduks ja raudaed, kuid rauduksest sisse minnes jõuad väiksesse rohelisse sisehoovi. Siin on üldse nii, et tänavale paistavadki enamasti elamistest raudväravad, rauduksed, müürid ja okastraat. See teeb tânvad üsna koledaks, kõledaks ning kinnipidamisasutust meenutavaks. Tänavad tõesti ei ole siin kenad. Ei mingit hoovidesse ja akendest sisse vahtimist. Tuppa minnes aga vaatasid igal nurgal mulle vastu ristid, pühakute pildid ja altarid. Esimene mõte oli, et krt küll, aga võtsin end kokku ning hoidsin avatud meelt, sest Bia ja Erica olid tõesti ülimalt toredad ja armsad ning ka Bia isa ja õde tervitasid mind kohe kallistustega. Üldse oli väga soe vastuvõtt ja oodatud tunne. Sain endale elamiseks Bia õe Barbara toa. Õhtul käisime Bia sõbrannaga linnas söömas ja vaatasime veel filmi. Maja taga on naabrite hobusekoppel ning öö läbi käis akna taga puristamine, hirnumine ning müta-müta-müta. Bia selgitas, et tegelikult peas see olema linna roheala, aga naaber on selle sujuvalt muutnud enda loomade karjamaaks. Kuna naaber pidi väga tore olema, siis keegi ei kaeba ka ta peale ja nii elavadki hobused sisuliselt kesklinnas eramajade vahel. Laupäeva hommikul ärkasin üle maja mängiva hommikuse jumalateenistuse peale. Hommikusöögi ajal saabus ka isapoolne vanaema, sest pühapäeval oli plaanis Barbara sünnipäeva tähistamine ning selle puhul on sugulased kutsutud külla ning hakkas pihta toitude ettevalmistamine. Ja kuna ka mina olin külas, siis sooviti mulle näidata, kuidas valmib siinne kõige erilisem roog- feijoada. Feijoada on mitmest lihast, vorstist ja ubadest koosnev pikalt hautatud kaste, mida süüakse riisiga. Feijoada pidada olema külmema perioodi lohutussöök, aga seekord siis võeti selle tegemine ette varem, et saaksin ka osa. Tulel oli kolm suurt potti, et hautada kogu lihakraami ning neljandas keesid oad. Vanaema ja Erica hakkisid ikka ühte liha, siis teist liha, siis suitsuliha, siis vorsti. Noo ikka hakkisid ja kogu maja lõhnas nagu konservivabrik. Siis aga peksti lapsed parki ja linna peale jalutama. Mhh ja siin on nüüd see tore püänt, et Bia on 19, mina 38 ja Bia vanemad 44. Seega vanuste olukord on veidi tasakaalust ära selles loos, aga mis seal siis ikka. Kui lapsed parki, siis lapsed parki. Jundiai pargindus on hästi korraldatud. Botaanikaaed on ilusa kergliiklusteega ühendatud laste spordialaga, see läheb sujuvalt üle ronimis-mängualaks, mis läheb üle pargiks, mis omakorda üle kaugjuhitavate autode rallialaks (seal nägin küll ainult isasid mängimas ja lapsed vaatasid nukralt pealt) ja siis veel parki. Kokku jalutasime 11 km nii, et kordagi polnud vaja liiklusmüra ja autode vahel olla. Ja spordiala ja mängumaa oli paksult lapsi täis. Ütleksin, et väga hästi korraldatud alad. Jalutades uurisin noore ja väga sügavalt uskliku inimese mõttemaailma ja arusaamu maailmast ja ühiskonnast. Bia on palju reisinud ja ka Kanadas elanud, seega ta maailmapilt kindlasti palju avatum ja isegi sellisel tasasel uurimisel kumas läbi, et tal on teatud ebakõla religiooni ja muu vahel. Uurisin näiteks, et kuidas tema katolikukirik suhtub homoseksuaalsusesse. Ta ütles, et muidugi on see vastuolus kiriku veendumustega, aga kuna kiriku levitab sōna ligimese armastusest, siis ta arvab, et ka homoseksuaalseid inimesi peab armastama ja neil on õigus elada oma elu. Et tal on ka üks sõber, kes on homoseksuaalne ja hoolimata sellest on nad sõbrad. Kohe ta küll parandas end, et kindlasti ei tohiks aga sellistest asjadest räâkida koolis ega noortele veel kujunemata inimestele. Seletasin talle vastu, et kas see poleks mitte hea, et noorel kujuneval inimesel oleks vōimalust saada kusagilt infot ja toetust sellel perioodil kui ta on jõudmas järeldusele, et ta on homoseksuaal ja et see noor ei peaks elama hirmus, kartma kōigi hukkamõistu, kogema viha enese vastu ja küsimusi, et mis mul viga on? Kas ka sellised noored ei vääri armastust ja teadmist, toetust ja teadmist, et midagi ei ole nendega valesti? Kui kiriku eesmärk on armastus, siis miks soovib kirik need inimesed armastuseta jätta ja kannatama panna? Bia ütles, et ta pole kunagi varem sellise nurga alt sellele mõelnud. Vestlesime selle 11km jooksul maast ja ilmast ning sain ka teada, et riigiülikoolid (milleks on ka UniCamp, kus töötan) on pakuvad parimat haridust Brasiilias. Küll aga on riigiülikoolide põhiprobleemiks moraalilagedus ning ka teda hoiatati korduvalt, et ta ajupestud ei saaks nüüd UniCampis õppides. Seega on tekkinud paradoks, kus parimat haridust pakuvad ja teadust teevad riigis inimesed, kes on samaaegselt ka amoraalsed ning perversed ühiskonna silmis. Mulle avaldas kohe alguses muljet ja avaldab siiani mu siinse töörühma vaib. Kui julge, kaasav, toetav ja kõigisse võrdselt suhtub kamp inimesi. Aga jah, see pidigi see amoraalsus olema, mida Bia mulle selgitada üritas. Ma ainult loodan, et suudan selle amoraalsuse endaga kaasa võtta ja seda rohkem praktiseerida.
Õhtul läksime Bia sõbranna sünnipäevale. Sellest aga juba järgmises postituses.
No comments:
Post a Comment